Kui vesi jääb seisma, siis kasvab ta kinni

SILVER ÕUN

Mängufilm „Metspirnipuu“ („Ahlat Ağacı“, Türgi-Prantsusmaa-Saksamaa-Bulgaaria-Makedoonia – Bosnia ja Hertsegoviina – Rootsi 2018, 188 min). Režissöör Nuri Bilge Ceylan, stsenaristid Akın Aksu, Ebru Ceylan ja Nuri Bilge Ceylan, operaator Gökhan Tiryaki, monteerija Nuri Bilge Ceylan, produtsent Zeynep Özbatur Atakan. Osades Aydın Doğu Demirkol, Murat Cemcir, Akın Aksu jt.

Ma arvan, et inimene läheb kinno kogema aega: kaotatud või elatud aega, või aega, mida pole veel tulnudki. Ta läheb sinna elu kogema, sest film võimendab inimese elamuse paremini kui ükski teine kunstiliik, laiendab seda ja kontsentreerib selle“.1 Nuri Bilge Ceylani filme vaadates või õigemini kinosaalis nende mõjuväljas olles on tunda, et ta kuulub nende autorite hulka, kes mõistavad sõna-sõnalt nende Tarkovski ridade mõtet. Ceylan laiendab aega või rõhutab teinekord mingit üksikut momenti nii, nagu kätkeks see endas kogu tõde olemise kohta, olgugi et näeme lihtsalt vihma langemas aknale või tuult puuokstes. Samuti võtab ta aega, et keskenduda pealtnäha tühjale jutule ja välja tuua elu lihtsus, mis jääb suuri lugusid jutustades tihtipeale ridade vahele peitu. Seetõttu mõjuvad Ceylani paremad filmid väga elulähedaste, heas mõttes juhuslikena. Kahjuks on Türgi režissöör seekord astunud omaenda reha otsa: „Metspirnipuus“ lämmatab argiseikade liigne rõhutamine suurema loo, mida autor on rääkida tahtnud. Film kaotab oma dünaamilise rütmi ja soikub justkui vesi, mis kasvab seisma jäädes umbe.

Ülikooli lõpetamise järel kodukülla naasnud Sinan (Dogu Demirkol) otsib võimalust avaldada oma esimene raamat. Noormehe lootused seoses tulevase elu ja kodukandiga kipuvad kahvatuma. Inimesed ja vanad tuttavad, keda ta kohtab, näivad pealiskaudsetena. Ainuke erand on ehk Sinani isa Idris (Murat Cemcir). Ta hindab maad ja loodust selle seletamatu ilu tõttu nagu poegki, kuid külaelanike silmis on ta pigem veidrik, mängur, kes on kogu oma pere vara maha mänginud. Pojalegi on ta pigem pinnuks silmas. Olgugi et ta hindab isa ilumeelt, on seda raskem taluda tema konarusi.

Oma tegelastes eirab Ceylan pealiskaudsust. Kuuldavasti põhineb film režissööri sugulase Akın Aksu kirjutistel ja mälestustel nooruspõlvest.2 Aksu, kes astub filmis üles ka ühes kõrvalosas, on olnud vahedalt aus nii iseenda kui ka lähikondsete vastu. Sinanistki ei maalita mingit paraadportreed. Oma raamatu avaldamiseks võib noor vihane kirjanikuhakatis raha ka sel ajal kokku sahkerdada, kui pere elamine võlgade tõttu elektrita jäetakse.

Metspirnipuu“ kätkeb endas vägagi laia teemavõrku. Siin on käsitletud looduse ja maakohtade kaduva väärtuse ning pelgalt turismiobjektiks muutumise teemat, arutletud nooruse suutmatuse üle mõista oma vanemate elus tehtud paratamatuid valikuid. Leidub kriitikanooli institutsionaalse religiooni variserlikkuse pihta, mida põhjustab juba pelgalt riigikorraldus jne. Sümbolina kordub kaev mäe otsas: oma asukoha tõttu ei ulatu see põhjaveeni, nagu ei toeta noori uljaid vaime riigi ühiskonnakorraldus. Sinanil on valida ajateenistuse ja kolkakülla õpetajaks minemise vahel. Kui filmi mõtte saaks lihtsalt ühe lause sisse mahutada, võiks filmide tegemise katki jätta ja piirduda haikude kirjutamisega. Kubrick on kunagi antud intervjuus ironiseerinud, et filmi sidumisel mingi üheainsa teema või lööklausega on tulemuseks võlts ilutsemine või midagi täiesti ebaolulist, näiteks „„Hamlet“ räägib mehest, kes ei suutnud elus selgusele jõuda“.3 Kahtlemata koondub kõik ekraanil toimuv mingi teema alla, ent film kätkeb endas tervet omaette maailma, mille lihtsaks sõnastamisel pole tihtipeale mõtet. Sama mõttekäiguni jõuab ka Sinan oma raamatu üle mõeldes. Ta kirjeldab kirjatükki kui metaromaani, mis koosneb väiksematest novellidest või esseedest. Ka „Metspirnipuud“ võib käsitleda samamoodi, kuna filmgi on kokku pandud väikestest seikadest, kusjuures suurel osal polegi üksteisega otseselt pistmist. Nende taustal areneb suurem lugu. Lähis-Ida filmidele, mille mõjuvälja türgi filmikunst kahtlemata jääb, on selline lähenemine väga omane, nagu Kiarostami on ühe linateose pealkirjas osutanud: „Elu – ja ei midagi enamat …“.4 Ceylan pole siinkohal mingi erand, vastupidi, ta arendab seda tehnikat julgelt edasi, kuid kahjuks mitte liiga tõhusalt, arvestades viimase filmi kolmetunnist kestvust.

Väikesed miniatuurid, millest „Metspirnipuu“ koosneb, on üksikult isegi täitsa humoorikad, ent hakkavad üksteise otsa kuhjatuna paratamatult loole vastu töötama, jättes olulise varju.

Kaader filmist

Lugu kipub uppuma pudi-padi-vestlustesse, mille taustal kipub ununema filmi selgroog – Sinani ja ta isa mured. Elavalt lavastatud dialoogist hoolimata näib, et stsenaarium ja filmitegijate kalduvus anda ruumi juhuslikule ja pealtnäha tühisele sööb filmi dramaturgilise pinge välja. Ka seisundlikes, aeglastes ja pikkades filmides on üldjuhul pinge olemas, kui see dramaturgiast kõrvale jätta pole olnud autori taotlus. „Metspirnipuus“ ma seda taotlust ei näe. Sinani mure oma raamatu pärast ja ta isa takerdumine mängurlusse jäävad ülejäänud ballasti alla, muutuvad ebaoluliseks ega huvita ühest hetkest enam suurt. Ehk on põhjuseks ka stsenaariumi äraleierdatud võtted, näiteks unenäod, mille võiks filmikunsti saja-aastast ajalugu arvestades nüüd mõneks ajaks kõrvale panna, kui just lugu nende kasutamist tugevalt ei õigusta. Sellele kiusatusele on stsenaristina kerge järele anda, kuigi võte kipub tavaliselt vaatajat filmist välja tõmbama. Lihtsuse ilu kujutamisega on Ceylan siiani väga hästi hakkama saanud, ent neis filmides on miski pinget üleval hoidnud. Filmis „Ükskord Anatoolias“5 kuuleb samamoodi lõputult tühist dialoogi, ent dramaatiline pinge ja loost tulenev misanstseen hoiavad põhiproblemaatika fookuses. Selles filmis on lahendamata kuritegu kogu aeg õhus ja lihtsa, ent tugeva vundamendiga lugu ei lase kordagi kaameral või vaatajal eemalduda kurjategijast, politseist ega eesmärgist leida tagaotsitav laip. Dialoogivadas kuuleme küll jogurtist pereprobleemideni, kuid peaaegu kogu tegevus toimub kas autos või väikestes ruumides, nii et kammerlik ning klaustrofoobiline misanstseen hoiab kogu aeg pinget üleval. Olulisest ja ebaolulisest moodustub huvitav sünergia ja kui lõpp tuleb vahedalt ning järsku, oleme silmitsi tükikese lahendamata eluga. Samamoodi on mõnes Salingeri novellis, kus kõik sõltub meie enda inimlikkusest ehk sellest, kas soovime tegelasi mõista üritada või mitte. „Metspirnipuus“ aga mattub oluline ülejäänud elu alla ja vaataja eksib Sinani koduküla tänavatele. Kui stsenaarium tahtlikult eksitama hakkab, jääb lugu seda enam kaugeks. Ühes episoodis kaob Sinani taskust märkimisväärne summa ja olgugi et siililegi on selge, kuhu see raha kadus, keeldub Sinan sellele tähelepanu pööramast. See mõjub võõristavalt. Mõistan, et autor on tahtnud panna meid ennast vastust otsima, ent see ei tööta. Ehk ei ole näitleja suutnud oma tegelase käitumisele piisavat motivatsiooni välja mõelda ja segadus rolli sooritamisel kumab paratamatult kinolinalt vastu? Ühel teisel hetkel juhitakse vaataja arvama, et Sinan on eneselt elu võtnud. Olgugi et mõningase järelemõtlemise korral saab selgeks, mida autor on tolle kujundiga öelda tahtnud, saanuks lugu selletagi hakkama. Vaataja aeti pigem ebavajalikku kummastusse.

Väikesed miniatuurid, millest film koosneb, on üksikult isegi täitsa humoorikad, ent hakkavad üksteise otsa kuhjatuna paratamatult loole vastu töötama, jättes olulise varju. Filmi „Tõde ja õigust“ meenutav lõpplahendus toob selguse, miks see lugu peab nii pikk olema, ent need kolm tundi oleks saanud ka kuidagi nõtkemalt täita. Ka operaatoritöö ei tundu seekord eriti kaasa aitavat, mis ei kehti kindlasti Ceylani varasemate filmide puhul: kaamera lihtsalt on, toetades lugu vaid mõnes hästi komponeeritud kaadris. Miskipärast on otsustatud tihti kasutada säriaja ja kaadrisageduse ebatavalist suhet, mis hakkab silmi väsitama. Kuuldavasti tahtiski Ceylan leida loole täiuslikuma vormi just montaažifaasis ning jättis paljugi võtete ajal lahtiseks. Mõte on ju hea, aga näib, et seetõttu on kannatanud kaameratöö. Soovitan lugeda Ceylani enda kirjutatud lookest selle filmi tegemisest.6 See lühike soe kirjutis annab hea ülevaate autori taotlustest ja loob kõlapinna vaiksele väljendusrikkusele, millest tema filmis jäi mu arvates seekord vajaka.

1 Andrei Tarkovsky, Sculpting in Time: Reflections on the Cinema. University of Texas Press, Austin 1994.

2 Nuri Bilge Ceylan, On Making The Wild Pear Tree. – Film Comment 8. X 2018. https://www.filmcomment.com/blog/making-wild-pear-tree/

3 Alexander Walker, Stanley Kubrick directs. Harcourt, Brace, Jovanovich, New York 1972.

4 „Zendegi va digar hich“, Abbas Kiarostami, 1992.

5 „Bir Zamanlar Anadolu’da“, Nuri Bilge Ceylan, 2011.

6 Nuri Bilge Ceylan, On Making…

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht