Kõrboja perenaine

Kuigi nn uus Eesti aeg on kestnud juba 30 aastat, kuulub meie naisrežissööride seas vaieldamatult esikoht ikka Leida Laiusele.

KRISTIINA DAVIDJANTS

26. märtsil on Leida Laiuse sajas sünniaastapäev, millega seoses kerkib mälusopist esile järgmine stseen. Suitsu tõmbav Jüri Sillart ütleb mulle „Leida ei olnud kunagi modernist“ ja ma tajun selles lauses mingit mulle arusaamatut hukka­mõistu. On 2001. aasta, me istume Sillartiga ühes tollase Kalamaja vähestest baaridest ning arutame Leida Laiuse loomingut. Sillart on just teinud mulle ettepaneku osaleda tema Laiuse-doki juures toimetajana ja kuigi mu nimi on filmi tiitrites, olgu ette ära öeldud, et minu panus kujunes siiski üsna formaalseks, et mitte öelda olematuks. Küll aga oli sisuline kogu võtteperiood, mil mul oli õnne koos režissööriga kõik intervjueeritavad läbi sõita ning kujundada oma arvamus selle dokumentaalfilmi pea­tegelase kohta.

Tõsi ta on, et see, mida ma tollal nägin, kuulsin ja tajusin, erines mõneti minust vanema ja kogenuma meeskolleegi arusaamast ning 22 aastat tagasi vaidlesin ma, noor ja roheline, oma ülemusega küll nii mõnelgi teemal. Aga kes olin mina Jüri Sillartile ütlema, mis inimene oli Leida Laius, eks ole? Erinevalt Sillartist ei olnud ma tundnud ju teda isiklikult ning, nagu öeldud, noor olin ma tollal kah. Nüüd on minu tollased arusaamad aga vaid kinnistunud. Leida Laiuse avalik kuvand on kuni viimase ajani olnud nii ilmselgelt õige kui ka äärmiselt lihtsustav. On aga teada, et ükski väga hea looja pole kunagi hõlpsalt lahterdatav, ja Laiuse kohta võib kindlalt väita, et tegemist oli vaieldamatult tugeva režissööri ja isiksusega, eriti kui võtta arvesse, millised kaardid elu talle kätte jagas.

Sündinud 1923. aastal eestlastest välja­rändajate peres Venemaal Horoševo külas, tundis 18aastane Leida Laius Teise maailmasõja puhkedes, et sõja ajal on tema koht rindel. Tema roll piirdus küll sanitari ja raamatukoguhoidja omaga ning ta oli pettunud, et teda ei lastagi eesliinile. Õnneks lõppes sõda enne ära, kui seda teha oleks jõutud. 1984. aasta intervjuus Jaan Ruusile ajakirjas Teater. Muusika. Kino¹ räägib Laius, et teade sõja lõppemise kohta jõudis temani Riia lähedal rongis. „On kõneldud sellest, kuidas reageerisid võidule linnad, mul aga olid ümberringi ainult sõjamehed. Vaid hetk oli n-ö meeldivat ehmatust, siis saabus vaikus,“ ütleb Laius. „Nüüd pöördusid kõigi pilgud justkui enda sisse. Sama küsimus tekkis minulgi: mis saab homme?“ Ootamatult ka Laiuse enda jaoks sai tema järgmiseks suureks käiguks pärast mitmeid tööotsi Tallinna Teatriinstituut, mille ta lõpetas 1950. aastal. Ligi neli aastat näitlejakarjääri Draamateatris ei viinud noort näitlejat erialaselt sinna, kuhu ta lootnud. „Tal ei olnud seda suure lava kiirgust,“ ütleb telerežissöör Astrid Lepa dokumetaalfilmis „Leida lugu“². Aru saanud, et suhe teatriga on komplitseeritud, astus Laius järgmise sammu ning sai sisse Üleliidulisse Riiklikku Kinematograafia Instituuti. Kooli lõpetas ta 1962. aastal ja sealtpeale saab rääkida Laiusest selles kontekstis, milles ta ennekõike tuntud on.

Leida Laiuse esimene nn päris film on tema filmiinstituudi diplomitöö „Õhtust hommikuni“³. Lugu põhineb ajakirjas Looming ilmunud Mart Kalda novellil, mida täiendas stsenarist Valdo Pant ning mis räägib noorest naisest, kes avastab sõja ajal sakslaste okupeeritud väikelinnas laudast heinte seest Saksa vangilaagrist põgenenud Nõukogude sõduri ning varjab teda, riskides nii enda kui kogu oma perekonna eluga. Film sai hea vastuvõtu osaliseks. Selles oli oma osa ilmselt Laiuse suurepärasel intuitsioonil, mis laskis tal mehe ossa valida edaspidi väga tuntuks saanud Nõukogude näitleja Kirill Lavrovi ja muusika tellida nüüdseks veel tuntumalt heliloojalt Arvo Pärdilt, kellele „Õhtust hommikuni“ on ka mängufilmimuusika alal debüüt.

Laiuse õnn jätkub 1965. aastal Eduard Vilde romaani „Mäeküla piimamees“ ekraniseeringuga ning seejärel kihutab ta järjekordse klassikateose linaletoomisega täiskiirusel kraavi. Tema mängufilm „Libahunt“ (1968), August Kitzbergi 1912. aasta näidendi filmiversioon, on võtteplatsil toimunud konfliktide negatiivse väljundi musternäide – isesuguste loojate harali sünergia viib filmi otsemat teed põhja. Režissöör ja operaator ei ole leidnud ühist keelt, stsenaarium logiseb, nii mõnigi peategelane meenutab praegu kostüümi ja paruka poolest menuka paroodia „Malev“⁴ värvikaid karaktereid. Kriitika oli põrmustav, ent Olev Remsu leiab 1986. aastal: „Laiuse „Libahunt“ on eesti teatrirevolutsiooni eelkuulutaja, kätkeb endas mahedamal moel elemente, mida nägime Toominga ja Hermaküla ajalooks saanud lavastustes: tohutu mahukad ja tähendusrikkad müütilised sümbolid, mis haakuvad üldsõnumiga, aga mitte faabulaga; šokilähedased, psüühikale mõjuvad efektid läbi tungimaks arutsensuurist, mõjutamaks emotsioone; folkloorse ainese liitmine otsimaks juuri.“⁵

Oli see nüüd nii, raske öelda, aga kindel on, et Laiusel tuli hakata tõestama, et ta ikka üldse on režissöör. „Töö ravib,“ on Leida Laius ise ühe ammuse teleesinemise ajal öelnud ja nõnda võttis ta ette Veera Saare „Ukuaru“, mis oli Laiusele mõistetav ja omane. Abiks oli filmilavastajale selle juures stsenarist Mats Traat. Olgu mainitud, et poliitiliselt aktiivsed ametnikud nõudsid süžee muutmist nõukogulikele oludele vastavamaks ning Laius ja Traat olid sunnitud tegema mitmeid väga suuri mööndusi, mis ei teinud stsenaariumi paremaks, kuid õnneks mitte ka halvemaks. See oli talutav hind selle eest, et nende töö üldse kunagi kinolinale jõuaks.

„Ukuarust“ (1973) sai märgiline linateos ja seda mitte üksnes Laiuse filmograafias, vaid Eesti filmiloos laiemalt. Film põlistas Leida Laiuse kui tugeva eesti naise arhetüübi looja ja uurija. Olgu siin ära toodud ka fakt, et „Ukuaru“ valmides heitis filmistuudio peatoimetaja Lembit Remmelgas Laiuse tööle ette, et sellel on feministlik, tugevat naist ülistav kallak.⁶ Laius ise ütleb paarkümmend aastat hiljem: „Ma pole seadnud eesmärki vaadelda ainult naist. Minu arvates on naisel ekraniseeritavates teostes ainult üks, olgugi minule kõige lähedasem osa. Mind on huvitanud üldinimlikud probleemid ja väärtused, inimisiksuse kujunemise uurimine.“⁷

Seega ei saa öelda, et väide Laiuse kui teadliku eesti naise arhetüübi kujutaja kohta meie filmikunstis on kindlasti vale, kuid see pole ka üheselt mõistetav, nagu meile ehk tänapäeval tundub. 1970ndatel lõi lääne ühiskonnas laineid Laura Mulvey oma epohhi loova esseega „Visuaalne nauding ja jutustav film“⁸, kus jõutakse Hollywoodi filmide najal tõdemuseni meestest kui vaatajatest ja naistest kui vaadatavatest. NSV Liidus pidanuks naised olema tollase võimu poolt juba justkui mitmekordselt vabastatud, sest nõukogude naine võis olla nii traktorist kui ka kosmonaut, tahtmise korral ka filmirežissöör. Ometigi ei erinenud Nõukogude paradigma suurt Hollywoodi omast. Näilisele vabadusele vaatamata on filmilavastajad ikka peamiselt mehed ning naised nende filmides on reeglina kas sündmuste katalüsaatorid või isegi peaosalise rollis heal juhul vaid nägemused ideaalist, halvemal lihtsalt karikatuurid, subretid aga igal juhul.

Selles kontekstis oli Leida Laiusest 1973. aastaks saanud tollases ainsas Eesti professionaalses filmistuudios ainus Tallinnfilmi süsteemis läbi löönud naissoost mängufilmilavastaja, kes tegi tagatipuks filme naistest, kellega ei temal endal autorina ega ka vaatajal olnud probleeme samastuda.

Aga veel „Ukuarust“. Filmi peategelane on noor naine Minna (Elle Kull), vaese metsatöölise tütar, kes unistab oma kohast, oma talust, kohakesest nimega Ukuaru, mida peale tema ei taha mitte keegi. Minna tahab ise korraldada oma elu, ta lükkab tagasi jõuka peigmehe ning valib endale kaasaks veidi loru, aga muidu südamliku Aksli (Lembit Ulfsak), kellega kolibki Ukuarule.

Mis siis on teinud Leida Laiuse „Ukuarust“ eesti vaatajale nii olulise filmi? Kõigepealt muidugi filmi peamotiiv – selle päris oma koha leidmine: olgu vaene, olgu väike, peaasi, et oma. „Tuleb arvestada eestlase hinge“, öeldakse filmi kohta Tallinnfilmi kunstinõukogus. „Tema tahab midagi endale, kasvõi maalapikest.“⁹

„Ukuaru“ rollivalikust kujunes aga Eesti filmimaastikul teetähis. Noor Elle Kull sai rolli üsna viimasel hetkel, kuna hoolimata režissööri kindlast poolehoiust tema kandidatuurile seisis Tallinnfilmi stuudio pikka aega Kullile kui kogenematule näitlejale vastu. Lembit Ulfsakile oli Aksel üks tema esimesi suuri rolle, mille nüansseeritud tõlgendus annab aimu, miks sai temast paari aasta pärast terves NSV Liidus armastatud filminäitleja. Mööda ei saa kuidagi ka Arvo Pärdi muusikalisest kujundusest. Erinevatel andmetel jõudis Pärt Nõukogude Eestis teha muusikat 37 eri žanris filmile, kuid tema „Ukuaru valss“ on ilmselt kõige tuntum pala, mida mängitakse ühtviisi pulmades, sünnipäevadel ja riigi aastapäeval.

Ja lõppude lõpuks on suure kaaluga loo peategelaste elusaatuse koondportree. „Ukuaru“ Minna on eesti naise läbi sajandite ulatuv üldistus, seda nii paremates kui kehvemates oludes, ja tema kaudu on näidatud ebainimlikult rasket koormat, mida on pidanud kandma suurem osa meie esiemadest. Seejuures ei ole ju vahet, kas oled pärit popsitarest või tänapäeva naine, kellelt moodne ühiskond ootab mitut last, nende kodus kasvatamist, aga ka karjääritegemist, trennis sõtkumist peale selle – miski ei tohi ebaõnnestuda.

Filmitegija elu on aga nagu Ameerika mäed, kus eufooriast masendusse on vaid üks samm. Selle tõestuseks on Laiuse biograafias „Reigi õpetaja“¹⁰, mis võetakse mitmete kahetsusväärsete asjaolude kokkusattumise tõttu Laiusel käest ning antakse lõpetada filmiinstituudi koolivennale Jüri Müürile. Tulemuseks on teos, mis peab isegi Tallinna kinodes vastu vaid kaks nädalat – kinolevirekord, mida on raske ületada isegi praegusel keerulisel ajal.

Aga, nagu tal juba tavaks on saanud, kraabib Laius oma riismed põrandalt kokku ning näitab järgmise filmiga, mida oskab. Tammsaare romaani „Kõrboja peremees“ põhjal tehtud 1979. aasta filmi keskmes on nagu raamatuski Katku Villu ja Kõrboja Anna traagiline armastuslugu. Peaosalisi kehastavad Kaie Mihkelson ja Lembit Peterson ning publik võtab „Kõrboja peremehe“ hästi vastu.

Läheb mööda kuus aastat ja 1985. aastal esilinastub noortefilm „Naerata ometi“, tehtud kahasse operaatori-kaasrežissööri Arvo Ihoga. Eelmänguks sellele filmile võib pidada dokumentaalfilme „Sündis inimene“ (1975) ja „Lapsepõlv“ (1976). Kui esimene räägib sünni imest, siis teine on märksa masendavam, käsitledes seda, mis võib järgneda pärast sündi, ehk üht elulist stsenaariumi. „Lapsepõlv“ pannakse riiulile, kuna seal on käsitletud emade töö tõttu ööpäevasesse lastehoidu antud laste temaatikat, elukorraldust, mis lõhub nii laste sidet emaga kui ka väikese inimese psüühikat. Kuna nõukogude elulaad ei saa olla mingil juhul destruktiivne, ei ole võimalik sellist asja ka näidata. Ometigi on mõte idanema pandud ja koostöös stsenarist Marina Šeptunovaga sünnibki „Naerata ometi“ plaan, mille aluseks Silvia Rannamaa noorsooromaan „Kasuema“. Olgu siinkohal öeldud, et Eesti filmiloos on ekraniseeringuid vähemalt kogu Nõukogude aja, aga ka hiljem saatnud kaebused, et pole ikka nii nagu raamatus. Üldjuhul tulid kaebused kirjandusteadlastelt ammu surnud autorite klassikateoste asjus. Selle filmiga läks aga vastupidi: kriitikutele meeldis 1980ndate uusversioon kuuekümnendate aastate raamatust. Ainus, kellele käis interpretatsioon absoluutselt vastu­karva, oli Silvia Rannamaa ise. „Litsiks tegite mu Kadri,“ oli Rannamaa hinnang. Kuid, mis teha, looming on tõlgendusteks vaba ning mul ei tule meelde ühtegi uuemat teismelistest või siis teismelistele tehtud filmi, mis ületaks nüüdseks 38 aastat vana „Naerata ometi“. Ekraanil on elusad inimesed ja päris suhted, on romantikat, armastust, reetmist ja suuri tundeid – ühesõnaga kõike, mis noorele inimesele loos oluline ja eluline.

Filmi linastumise ajaks oli pere­stroika NSV Liidus täies hoos ning liit ise tegelikult juba lagunemas, kuigi tollal ei uskunud sellesse veel keegi. „Naerata ometi“ sai tunnustust ning auhindu, Leida Laius pälvis teenitud tähelepanu nii siin kui ka sealpool piiri. Küll aga oli 1988. aastaks, kui linastus 65aastase Leida Laiuse uus ja ühtlasi viimane mängu­film, selge, et maailm on pöördumatult muutunud.

„Varastatud kohtumise“ (1988) pea­tegelane on kinnipidamisasutusest vabanenud Valentina, keda kehastab Maria Klenskaja. Naine otsib oma adopteeritud poega, kellest ise omal ajal loobus. Lastekodu kasvandikuna usub Valentina, et elu pojaga aitaks tal olla terviklikum, s.t parem inimene ning tarmuka naisena asub ta oma plaani teostama.

„Varastatud kohtumine“ kannab oma ajastu pitserit heas ja halvas. Seal näidatakse osaliselt subkultuuri, millest enne ei räägitud, käsitletakse teatava nõu­kogude inimkontingendi juurtetust ning lahatakse sotsiaalprobleeme. Ent filmis on liigselt näpuganäitamist ning kasuks ei ole ehk tulnud ka värvigamma mõttes ülemääraselt ekspressiivne filmikeel.

NSV Liidu lakkamise aegu mäletavad paljud: kes endistest suurtest müüs turuväravas käpikuid, kes viis viina­pudeleid kahekaupa laeval Soome. Aeg oli raske ning ei jäänud muredest puutumata ka Leida Laius. Eesti produktiivseim naissoost režissöör suri 6. aprillil 1996. aastal ning siinkohal tuleks kirjutada, et tema looming elas edasi. Nii paarikümneks aastaks see loominguline pärand tegelikult siiski kuhtus ja eks tunduski ju, et uus elu tahab uusi kangelasi. Nüüdseks on aga Laiuse looming teinud märgatava tagasituleku, nagu ka tema isiksuse ja loomingu mõtestamine.

Jah, Laius tegi filme naistest, aga kategoriseerida ta loovisikuna, kes justkui tegi filme ainult oma sookaaslaste peamisest kutsumusest, s.t emadusest, on sama hea kui öelda, et 85% maailma filmidest räägib sellest, et mehed tahavad keppi või pappi, sest noh, selle ümber ju kõik linalood justkui vormiliselt käivad. Hea filmitegija jutustab ennekõike lugusid inimestest. Eespool tsiteeritud 1984. aasta intervjuus küsib Jaan Ruus Leida Laiuselt: „Kas nais­lavastajal on mehe hinge raske süüvida? Võib niiviisi küsida?“, millele Laius vastab: „Ei oska sellele vastata. Need mees­kujud, millega minul on kokkupuutumist olnud, oleksid mulle nagu arusaadavad. Siin peaksid juba mehed hindajad olema, et kas olen neid mõistnud ja õigesti tõlgitsenud.“

Ja siin peitub üks Laiuse pärandi suur lisaparadoks. Oma soo tõttu on temast saanud meie filmiloos „naiselikkuse käsitleja“, vähemalt säärasesse kasti on tema pandud, ning ka eeldatud, et meeste psüühika käsitlemine käib naisele ilmselt üle jõu. Ka ei ole ma muuseas ühegi eesti (mees)režissööri biograafiast lugenud sõnu „Kuigi alati naeratav, vaoshoitud ja sõbralik, jättes mulje inimesest, kes on enda ja ümbritsevatega täielikus sisemises tasakaalus ja harmoonias, oli terve Leida Laiuse elu täis vastuolusid ja kannatusi“. Näiteks kasutatakse analoogilise loomingulise saatusega meeskolleegide puhul sõna „kompromissitu“ vms. Ei uskunud ma 2001. aastal, et Laiuse kogu elu oli üks suur hädaorg, ei usu ma seda ka praegu. Inimeste elus ongi tõusud ja mõõnad ning on aeg loobuda ka naisloojate loo jäädvustamisel mõnele paarile isikliku elu seigale keskendumisest ja/või kogu elukaare nende alusel üldistamisest. Teine asi, kui palju meil täispikkade filmide naislavastajaid üldse on. Libistasin silmadega enne artikli kirjutamise alustamist eesti mängufilmide loendist üle ja ega ole meil neid eriti midagi. Jah, on mõned, aga sääraseid, kes on teinud rohkem kui ühe täispika filmi, vaid mõni üksik. Midagi see ikkagi Eesti filmikeskkonnast räägib, kas pole? Kas seda, et tegelikult eeldatakse, et naislavastaja on pigem ikkagi anomaalia ja tema kätte pole mõtet suurt raha usaldada, või seda, et naiste lood pole olulised? Aastal 2023, kui nn uus Eesti aeg on kestnud juba 30 aastat, kuulub meie naisrežissööride seas vaieldamatult esikoht ikka Leida Laiusele. Au ja kiitus talle ning mõttekoht ning sisevaatluse hetk Eesti filmiilmale.

1 Jaan Ruus, Vastab Leida Laius. – Teater. Muusika. Kino 1984, nr 6.

2 „Leida lugu“, Jüri Sillart, 2002.

3 „Õhtust hommikuni“, Leida Laius, 1962.

4 „Malev“, Kaaren Kaer, 2005.

5 Olev Remsu, Aastad ja filmid – Essee Leida Laiusest. – Teater. Muusika. Kino 1986, nr 11.

6 Maris Balbat, Kuidas sündis unustamatu „Ukuaru“ Lembit Ulfsaki ja Elle Kulliga. – Maaleht 9. IV 2015.

7 Jaan Ruus, Vastab Leida Laius.

8 Laura Mulvey, Visual Pleasure and Narrative Cinema. – Screen, sügis 1975, nr 16.

9 „Ukuaru“ läbivaatus Tallinnfilmi Kunstinõukogus 4. septembril 1973. ERA.R-1707.1.1293, lk 169–177.

10 „Reigi õpetaja“, Jüri Müür, 1977.