Kes armastab punast „kommunarkat”?

Aarne Ruben

Sündmus langeb kokku poliitiliselt keerulise ajaga, mil aadlikud ja papid tunglevad Soome, kuna Venemaal ootab neid mahalaskmine. Kooliõpetaja Maaria (Minna Haapakylä) osutub kommunistide poolehoidjaks, kes varjab kahte haavatud punast.

Kaheksakümmend aastat tagasi, kui töölised uskusid oma maailmariiki ja astusid kommuunidena ajalooareenile, kehtisid nende hulgas kindlad reeglid. Kes armus punasesse kommunarkasse, pidi arvestama kõikide selle seadustega: kommuunikaaslasi ära ei anta, joo aga viina ja tõmba lõõtsa, kogu ajaleheväljalõikeid Leninist, kõnele esperantot, jaga naisi ja raha – viimane muutub aga peagi kasutuks.

„Piir 1918” esitab meile tegelikult igavese loo kohusetäitmise ja armastuse suhtest. Noor kapten Karl von Munck (Martin Bahne) saadetakse Mannerheimi enda käsul Rajajokile Soome verivärske riigi verivärsket piiri rajama. Vähemalt 600 aastat ei ole siin piiri olnud, vaid Vene ja Soome poolelt on lihtsalt käidud üle mõttelise joone. Sündmus langeb kokku poliitiliselt keerulise ajaga, mil aadlikud ja papid tunglevad Soome, kuna Venemaal ootab neid ilmsesti mahalaskmine. Kapten Munck jääb ära lõigatuks omadest, omasugustega kokku mängivate kohalike meelevalda. Selle vältimiseks võtab ta staapi tööle noore atraktiivse naiskirjutaja, õpetajanna Maaria Lintu (Minna Haapakylä), kes aga osutub kommunistide poolehoidjaks ja varjab enda juures kahte haavatud punast. Koostöös Vene majori Genitšiga (Leonid Mozgovoi) otsustatakse sisse seada piiriületajate dokumentatsioon, et neid ei peaks revolvrilaskudega tagasi ajama. Paraku kohtab paberite nõudmine tugevat kohalikku vastuseisu ja Soome sõdurite mahitusel süütavad vaimupimedad talupojad mõned staabihooned.

 

Sündmuste lõa otsas

Tundes end oma kõrges auastmes piiril üksikuna ning teades, et mitte tema ei juhi enam sündmusi, vaid sündmused teda, teeb Munck järelduse, et tagasi Venemaale tuleks deporteerida need, kes ei oska öelda soomekeelset sõna kyllä. Venelased ei suuda seda sõna välja ütelda, ükskõik kui palju nad ka ei pingutaks. Viimane reegel kohtab ägedat vastuseisu õpetajannas, kes peab end algul täitsa punaseks, siis aga patsifistiks ja abstraktseks humanistiks. Kuid kõigist erimeelsustest hoolimata tärkab nii Karlis kui õpetajanna Lintus vastastikune armastus. Lahtarikapteeni ja Maaria tekkivaid tundeid jälgib ärevalt palavikust paranenud punaste pealik Heikki Kiljunen (Lauri Nurkse), kes lõpuks äigab kaptenile puuhaluga. Kapteni ülemuste kehtestatud reeglite alusel tuleb kordoniülemal von Munckil naine surma mõista. Just sellest sammust algab kõigi tegelaste, ka Genitši lõpptragöödia, mida ei suuda heledamaks võõbata ka Muncki määramine eduka töö eest majoriks ja talle teise Vabadusristi andmine.

Film on piiril olemisest, piirivedamisest hämara ja julma „teise maailma” ning omade vahele. Selles kõlavad kõige sagedamini sõnad „karkotetaan” ja „deportirovat”, mis tähendavad ühte ja sedasama. Kõik rahvused võivad astuda Soome pinnale, see võimalus puudub ainult diktatuuri all ägavatel venelastel. Sest venelased demonstreerivad juba piiril äärmist barbaarsust: vabasse maailma põgeneda üritanutele ja sealt ikkagi tagasi saadetutele lastakse juba piiri tõkkepuu ees kuul selga. Vaata et hullemgi ollakse aga Soome valgete poolel, kus inimese elu ja surma küsimuseks saab üheainsa soomekeelse sõna hääldamine. Nendesse episoodidesse mahub palju nn rahvuslikku eneseirooniat.

1918. aasta oli aeg, mil iga tähtsa otsustaja kõrval seisis valvav komissar, kes oli pärit vaesest klassist ja piiritult ustav üritusele. Piiri komissari ja ohvitseri vahel on soomlased oma filmi kutsunud välja mängima Leonid Mozgovoi. Tõepoolest, on ju kõik Soome- näitlejad üldsusele siitpoolt lahte päris tundmatud, Mozgovoid teame muidugi Aleksandr Sokurovi filmide järgi, „Moolokis” mängis ta Hitlerit ja „Sõnnis” Leninit.

Linateoses näeb palju tapmist, mis ei ole seotud otseselt sõja, vaid mahalaskmisega. Sõjafilmiks seda pidada ei saa. Paralleele võiks tuua nendesamade venelaste ja soomlaste mõne aasta taguse ühisfilmiga „Kukuška” või meie ammuse „Narva kosega”, tegelaskonnas on suuri sarnasusi aga pea samal ajal kinolinale jõudnud teosega „Rīgas sargi” („Riia kaitsjad”), mida „Raja 1918” tegijad oleksid justkui näinud. Mingi absurditeaterliku efekti annab filmile kindlasti asjaolu, et kogu lugu leiab aset rangelt piiritletud ruumis.

 

Härrad ja tiblad

Kogu lugu kisub kindlasti kaasa ja kord seda filmi vaatama hakanuna enam suurt toolilt lahkuda ei taha. Ometi on selles kõiges ka mingit lääget pseudo-postmoodsat imažismi, tahtmist olla miski, mis tegelikult ei olda. Sõprus ohvitseride vahel ja teineteise leidmine, mis võrsub täpse, rõhutatult korraliku saksa keele pinnalt, on veidi üle pakutud. Rahulikult maletavate, sigarit suitsetavate ja aeg-ajalt igavusest vene ruletti mängivate härrasmeeste ümber ja kõrval luuravad mitmesuguste debiilsete tiblade hordid. Need tüübid on kolmeklassilise haridusega, nad ei oska juua nagu nood härrasmehed – pisikeste lonksude kaupa, vaid tõmbavad ennast käpuli maha. Ja tapavad nad ikka nii, et pükste kaitseks läheks juba vaja põlle. Nende keel on ikka röh-röh, mis üle selle, on juba tigedast.

Juba esimestel minutitel on selge, et Soome kodusõjal on küllalt paralleele Eesti kodusõjaga. Sarnaseid tüüpe, isegi sarnase näoplaaniga – võrreldes selle komissariga, kes lõpuks Genitši tapab – oli ka Eestis küll ja küll ning neid on eksponeerinud Alma Vaarman-Silber oma teoses „Vennad Kreuksid”. Vaarmani sõbrad-kommarid on seal kõik näopilditsi ära toodud ja märkame, et täpselt komissari moodi vuntside ja loppi löödud näoga oli seal ka vähemalt viis Eesti punast: Jaan Länsman, Valter Klein, Otto Rästas, Anton Vedru, Nigulas Salusaar. See seltskond oli võrdlemisi levinud nii siin- kui sealpool Soome lahte ja jääb üle vaid imestada, miks see vahmiil ilmutab praegusel ajal väljasuremise tendentse.

Nii ta on – kui läksime vaatama filmi „Rīgas sargi”, siis valdas meid eelootus, et tehakse vihjeid ka eestlastele. Ometi seda ei juhtunud: film jäi eestlasevabaks. Soomlaste olukorraga on aga üsnagi võrreldav meie kodusõja iseloom, mis küll Soomes kasvas üle tõeliseks vennatapusõjaks (nõudis u 35 000 ohvrit, langenud punaste arv ületas kümnekordselt valgete oma), kuid Eestis kestis kodusõda sinnamaani, kuni suur osa Eesti punastest polkudest alla andis ja üle tuli. Edasi oli see juba otseselt ja ainult Vabadussõda (mis nõudis Eesti poolel ohvriks 5600 võitlejat). Märkame kohe, et Eesti kaotused olid väiksemad ja kui võrrelda neid langenuid proportsioonis elanikkonna arvuga, hakkas Soomes haigutama tuntavalt suurem rahvatühik kui meil.

Sarnasusi on palju: tekkisid Eesti-Vene piirilgi puhvertsoonid, kus elasid küll eestlased, kuid kommunismile vastuvõtlikud. Sa lihtsalt pead olema enamlusele vastuvõtlik, kui kõneled nõnda: „Kas teil on sumadanid vaksali kladavoist välja võetud? Siis pole muud kui tellige omale nassiltsik, las tirib need lamavoi isvossikule ja see viib need kastiinitsa noomer tvaasse ära.”

Filmi võiks soovitada taskuõpikuna igaühele, kes soovib teada nende aegade kommetest. Kuid Jörn Donneri idee, millele teos on rajatud, ja Aleksi Bardi kirjutatud stsenaarium sisaldab loogikalünki, mis on usutavuse piiri peal: see võis nii olla ja võis ka mitte. Kõigepealt ei pea piirikomandant otsekohe ja mööndusteta saatma mahalaskmisele õpetajannat, keda ta armastab ja kes on tabatud ohtlike punaste mõrtsukate ja verekaanide varjamiselt. Sellise juhtumi korral on härra kaptenil alati võimalus uurimisega venitada, nii et ka Helsingi paberitesse ei jää jälgi, et venitatakse. Kuna aga kapten saadab õpetajanna koos leitnant Suutariga välja, et teda koidikul hukkamiseks ette valmistada, siis jääb hiljem arusaamatuks ja üllatavaks tema lein, kui Suutari otsuse ka tegelikult täide viib. Mis siis nüüd viltu on, mees ju ise tahtis?

 

Soomerootslased kui baltisakslased

Tänased vaatajad ei suuda ajavoolu võrendikest enam välja õngitseda seda teadmist, et miks ometi nii palju julmust ja mahalaskmist. Ka noor soome naisnäitleja ei näi oma heaoluühiskonna taustas enam aru saavat, keda ta õieti kehastab. Miks nii palju tapmist, ei ole tegelikult ammendavalt vastanud ei soome ega eesti ajaloolased. Väärib märkimist, et Eesti valgekaart pakkus oma mahalastavaile rätikut silme ette, seda peeti humaanseks. Filmis me midagi seesugust ei näe, kuigi mujal Soomes see nii oli.

Von Munck oli ülemast klassist soome­rootslane, kes tol ajal soomlasi väga ei armastanud. Nagu mõned baltisakslased Eestiski, pidasid nad soomlasi lollideks tööloomadeks ja mõned arvasid koguni, et soomlane Soomes on hullem kui neeger Ameerikas. Samas oli nii siin- kui sealpool Soome lahte ka väga põlisrahva-sõbralikke saksu. Von Munckis võitlevad vahel kaks poolust: iroonilised sõnad Soome ristilipu kohta näitavad, et ta ei ole kõige toimuvaga rahul. Muidugi, kui baltisakslane tuleb praegu Eestisse, siis tunneb ta end ikkagi saksana, aga soomerootslased on oma ajaloolisest mälust põhjalikult välja kitkunud asjaolu, et nad olid kunagi soomlastest ülemad.

„Piir 1918” on asjalik film, kus näidatakse kummagi poole ebainimlikkust, mis johtub lihtsalt sõja olemusest, mitte inimlikest omadustest. Kindlasti pole selle vaatamine ajaraisk.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht