Itaalia uuema filmikunsti leiunurk

Giampietro Balia: „Itaalia filmitööstuses on algamas üleminekuaeg.“

TRISTAN PRIIMÄGI

Endine BFMi õpilane ja noor itaalia filmitegija Giampietro Balia on sellest sügisest algava uute itaalia filmide sarja kuraator ja kunstiline juht. Kumus linastuvate filmide ja itaalia filmikunsti hetkeseisu kohta on tal mõndagi öelda.

Räägi pisut programmist.

Giampietro Balia: „Fookuses on tänapäeva itaalia filmikunst“ on üritus, mida korraldab ja rahastab Tallinna Itaalia saatkond. Minul on olnud rõõm valida selleks välja kümme filmi. Põhieesmärk on näidata kirjut valikut filme auditooriumile, kes seostab itaalia uuemat filmikunsti pigem komöödiate ja/või edukate festivalifilmidega. Kümne nädala jooksul näitame kümmet filmi: see on retk Põhja-Itaaliast lõunasse, on film noir’i, põnevikke, detektiivilugusid, kirjandusteoste ekraniseeringuid, komöödiaid ja regionaalseid filme, mille mõistmiseks läheb ka publiku hulgas viibivatel itaallastel subtiitreid tarvis. Valisime Kumu, sest see annab üritusele vajaliku kultuurilise varjundi.

Mis ajendas seda filmisarja ellu tooma?

Ma olen mõned aastad juba filmitööstuses tegev ja elanud Tallinnas piisavalt kaua, et hakata panustama Eesti filmielu kujundamisse. Tegin seda alguses kirjutades ja lühifilme lavastades, siis korraldasin kaks lühifilmide seanssi. Kui Itaalia saatkonnast tuli üleskutse korraldada filmisari, olin rõõmuga nõus. Mulle on silma jäänud, et tihti korraldatakse selliste meistrite nagu Antonioni, Pasolini või Fellini retrospektiive, aga praegusele itaalia filmile ei pöörata piisavalt tähelepanu. Arvatakse, et see on langusteel, sest seda võrreldakse eelmiste tugevate lainetega. Ma ei arva, et muudan inimeste arvamust itaalia praegusest filmikunstist, ega taha tõsta uusi autoreid pjedestaalile, aga olen kindel, et paljud lahkuvad pärast filmi saalist muutunud seisukohtadega.

Kuidas võiks Itaaliast saada taas arvestatav jõud Euroopa filmimaastikul? Praeguseks tunduvad kõik positsioonid olevat kaotatud kas Prantsusmaale või Suurbritanniale.

Artistlikkus ja anne pole kuskile kadunud ja ka praegu tehakse igal aastal palju häid filme. Suurtel festivalidel on itaallased alati kas võitnud või olnud nomineeritud. Sel aastal oli Cannes’is näiteks kolm itaalia filmi: Nanni Moretti „Minu ema“ („Mia madre“), Paolo Sorrentino „Noorus“ („Youth“) ja Matteo Garrone „Lugude lugu“ („Il racconto dei racconti“). Kahjuks pole see elujõulise filmitööstuse märk, vaid tegu on suurepäraste teostega, mille taga on andekad režissöörid ja sihikindlad produtsendid. Itaalia filmitööstus on kaoses: raha pole ja vähesed levitajad hoolivad filmidest, mida nad levitavad. Itaalia valitsuse ebastabiilsus on põhjustanud viivitusi ja ebakindlust nii rahvusvahelistes lepetes kui rahalises toetuses Itaalia filmiprofessionaalidele. Isegi kui rahalist abi antakse, pole seda piisavalt, et võistelda kinos jooksvate kassahittidega. 2014. aasta andmetest paistab, et Itaalias tehti mullu 201 filmi ja Prantsusmaal 203, aga prantsuse filmi keskmine eelarve oli 3,9 miljonit eurot, itaalia omal aga 1,4 miljonit. Isegi parim võidusõitja ei võida mõlkis autoga. Kokkuvõttes on olukord väga keeruline, aga tundub, et mõnede inimeste individuaalsed pingutused hakkavad vana ja rasket mehhanismi vaikselt lammutama. Väheneb lämbumistunne Itaalia filmitööstuses ja algab üleminekuaeg, mille tulemusena peaksid nii filmiprofessionaalid kui ka institutsioonid uuesti mõtestama oma lähenemise filmikunstile.

Miks on programmis pigem tundmatud nimed, mitte praegused tipptegijad, kui Alice Rohrwacher ehk välja arvata?

Igal aastal toodetakse Itaalias umbes sada täispikka mängufilmi, ainult tosinkond levib Itaaliast väljapoole ja omakorda mõni neist jõuab suurtele festivalidele, kus neid näeb üsna vähe inimesi. Seetõttu kaovad paljud pärlid unustusse ja pärast väikest (aga tihti väga edukat) käiku festivalidel suunatakse need otse DVD-levisse ja seejärel filmikunstile pühendatud telekanalite kavva. Näiteks „Apnea“ (Roberto Dordit, 2005), meie avafilm, võeti üles 2004, valmis 2005 ja leidis levitaja alles 2007. aastal ainult seetõttu, et Nanni Moretti otsustas filmi toetada ja näitas seda oma Sacheri kinos Roomas. Aga isegi kui juhtub selline ime, ei garanteeri see filmile teenitud edu, sest napid vahendid ei luba sellel kinolevis suurte tegijatega võistelda. Sellepärast pole filmitegijad nagu Daniele Cipri, Leonardo di Costanzo või Giorgia Cecere laiemale avalikkusele nii tuntud kui näiteks Alice Rohrwacher või Pupi Avanti, aga nad on sellest hoolimata ühed paremad tänapäeva režissöörid. Kuna programm on suunatud rahvusvahelisele publikule, tahtsime näidata üht tahku itaalia filmikunstis ja keskenduda autoritele ja žanridele, mis jäävad tavaliselt peavoolu­publikust puutumata.

Kas sulle ei tundu, et Itaalia filmitegijad võiksid rohkem keskenduda sotsiaalsetele ja poliitilistele teemadele, selle asemel et teha halbu komöödiaid, mis tunduvad praegu domineerivat?

Itaalia filmitoodangu kuvand on väändunud levifilmide valiku tõttu. Võtame näiteks kas või filmi „Läbirääkimised“ („La trattativa“, Sabina Guzzanti, 2014) juhtumi. Guzzanti on väga tuntud itaalia koomik, kes on lavastanud mitu edukat sotsiaalse või poliitilise teemaga dokki. „Läbirääkimisi“ näidati Veneetsias väljaspool võistlusprogrammi ja sellest sai peatselt festivalihitt (linastus ka PÖFFi programmis). Filmis näidatakse samm-sammult seda, kuidas Itaalia valitsus tegi 1990. aastate alguses maffiaga diili, et suurendada ja kindlustada oma võimu. Filmil on rahvusvaheline müügiagent, aga seda pole näidatud peaaegu kuskil Itaalias. Guzzanti käis isiklikult filmiga kaasas ja näitas seda koolides pedagoogilisel eesmärgil, sest inimesed eelistasid hoopis osta pileti, et minna vaatama debiilset komöödiat „Kõik on korras“ („Tutto molto bello“, Paolo Ruffini, 2014), mida näidati kõikjal üle Itaalia. Poliitilisel teemal film võib negatiivselt mõjutada filmitegija karjääri ega pruugi olla edukas. Õnneks annavad mõned tugevad tootjafirmad võimaluse tundlikele ja visiooniga autoritele, kes käsitlevad teemasid, millest muidu meie ühiskonnas ei räägita. Filmis „Apnea“ on näiteks tähelepanu alla võetud immigrantide ekspluateerimise temaatika kümme aastat enne seda, kui meie ühiskonnas seda tendentsi tähele hakati panema, ehk siis praegu.

Mida soovitad programmist?

Kui valida vaid üks teos, siis võiks see olla näiteks „Intervall“ („L’ Intervallo“, Leonardo di Costanzo, 2012). Filmi saatis suur rahvusvaheline edu, seda näidati nii Karlovy Varys, Locarnos, Torontos kui ka Shanghais teiste oluliste festivalide seas. Di Costanzo sai Donatello Taaveti, ehk Itaalia rahvusliku filmiauhinna parima debüüdi režissööri kategoorias, aga filmi näidati vaid vähestes Itaalia kinodes ja lavastaja on seni paljudele tundmatu. Minu arvamuse kohaselt on see üks viimaste aastate paremaid itaalia filme.