Identiteedi otsingud kinolinal

Sardana Savvina: „Nüüd teeme meie, Sahha põlisrahvas, ise filme endast ja oma keeles.“

TRISTAN PRIIMÄGI

Sel nädalavahetusel on ürituse „Rahvusvähemuste filmikultuuripäevad“ raames võimalik Tallinnas näha mitut Jakuutias tehtud mängufilmi. Jakuutia filmikunsti kasvavast populaarsusest ja sealse filmitraditsiooni olemusest räägib lühidalt produtsent ja filmiaktivist Sardana Savvina.

Sardana Savvina

Erakogu

Miks on Jakuutia filmikunst just nüüd nii populaarne?

Sardana Savvina: Jakuutia filmikunst on arenenud viimased 30 aastat alates 1980. aastate lõpust. Aga kui 1990ndatel asutati rahvuslik kompanii Sahha Film, liikumine hoogustus. Firma asutamine oli tervenisti Sahha Vabariigi esimese presidendi Mihhail Nikolajevi idee. 1990ndatel, kui Nõukogude riik lagunes, jäid liiduvabariikide filmistuudiod ebamäärasesse olukorda. Meil aga sai alguse omaenda filmikunsti areng, mida varem, NSV Liidu aegadel ei olnud. Noore filmikompanii ülesanne oli Sahha rahva keele ja kultuuri säilitamine ning eneseteadvuse edendamine. Lõpetanud keskuse kõrgkooli, tulid tagasi filmi- ja televisiooni valdkonna spetsialistid, kes nakatasid oma entusiasmiga noori loomeinimesi.

Ma loodan, et Jakuutia filmikunst areneb ka edaspidi ega jää ainult regionaalseks nähtuseks. Kavas on jõuda filmilevisse nii Venemaal kui ka rahvusvahelisel tasemel. Juba praegu osaleb Sahha filmikunst aktiivselt filmifestivalidel ning on pälvinud nii žüriide kui ka vaatajate kõrge hinnangu. Pakkumisi tuleb eri riikidest ja piirkondadest, kus soovitakse tutvuda meie regiooni filmikunstiga.

Nõukogude aegadel oli etnograafiline film üks lubatud viise meie kuuluvuse ja selle kaudu rahvuse käsitlemiseks. Kas Jakuutia filmikunst teenib tänapäeval sama eesmärki?

Osaliselt võib-olla küll, kuid mitte nii selgelt väljendatult. Kui varem tehti meie vabariigis kõik filmid televisiooni ja kroonika jaoks niisuguses võtmes, siis nüüd järgivad autorid muid eesmärke. Meie filmikunst on esindatud mitmesugustes žanrites alates kommertslikest mängufilmidest kuni autorifilmini, komöödiatest kuni arthouse’ini.

Kui varem tehti filme meist, välise vaatenurga alt (kõige sagedamini olid niisugused tööd stereotüüpsed), siis nüüd teeme meie, Sahha põlisrahvas, ise filme endast ja oma keeles. See on juba vaade endale seestpoolt. See on iseenda, oma identiteedi otsing. Autorid viitavad Jakuutia kirjandusklassikale, ammutavad inspiratsiooni oma rahva müütidest, legendidest ja folkloorist. Palju filme tehakse ka meie mitmerahvuselise vabariigi elanike nüüdiselust.

Näib, et teie filmides on üks keskseid vastandusi loodus vs. kultuur (tsivilisatsioon). Kas see on Jakuutia igapäevase eluga tihedalt seotud teema?

Jah, inimese ja looduse vastastikuse seose teema on Jakuutia filmikunstis üks peamisi. See on ka arusaadav, sest meie, Jakuutia elanikud, elame omaette piirkonnas, tohutul territooriumil, kus on karm, kuid kaunis loodus, igati kontinentaalne kliima, kus talvel –50 °C on tavaline temperatuur, suvel aga on palavust isegi +40 °C. Niisugune olukord on õpetanud meie rahvast iidsetest aegadest peale tunnetama tihedat sidet loodusega, millest oleneb nii olme kui ka inimese elu tervikuna. Meie esivanemad elasid loodusega harmoonias. Teisiti ei saa ju kuidagi. Loodus ei andesta vigu ega jõhkrat suhtumist endasse. Seda austust looduse vastu, sidet sellega kujutatakse tihti meie filmides ja kunstis tervikuna.

Tõlkinud Mait Eelrand