Glamuuri käest kuulirahe alla

Michel Hazanavicius: „Prantsusmaal nähakse tšetšeenides terroriste.“

KRISTIINA DAVIDJANTS

Prantsuse filmirežissöör Michel Hazanavicius on olnud Eesti filmivaatajale ilmselt pikemat aega tundmatu nimi, seda hoolimata tema üsna pikast ja küllaltki viljakast karjäärist Prantsuse filmimaailmas. Rahvusvahelise tuntuse tõi Hazanaviciusele lüürilis-koomiline tummfilm „Artist“ („The Artist“, 2011), mis pälvis näilisele kergusele vaatamata kõikvõimalikud autasud: viis Oscarit, sealhulgas parima lavastaja oma, viis BAFTA auhinda ja kuus Prantsuse riiklikku filmiauhinda César.

Hazanaviciuse järgmine film „Otsing“ („The Search“, 2014) on aga täiesti midagi muud, muserdav lugu teisest Tšetšeenia sõjast 1999. aastal. Siin ristuvad orvuks jäänud väikese poisi, euroametniku ja Vene armee noorsõduri lugu ning sõja ebainimlikkust näidatakse kogu tema koleduses. „Otsingus“ mängivad suured staarid Annette Bening ja Bérénice Bejo kõrvuti vene näitlejate ja tšetšeenidest asjaarmastajatega. Film esilinastus eelmisel aastal Cannes’i võistlusprogrammis, aga selle vastuvõtt polnud režissööri ja näitlejate uhkest renomeest hoolimata kuigi soe.

Mis juhtus aasta tagasi Cannes’is?

Michel Hazanavicius: „Otsing“ sai seal hävitava kriitika osaliseks. Tegelikult polnud mu film veel päris valmis, aga kui su film valitakse Cannes’i, siis sa sinna ka lähed. „Ei“ öelda on väga keeruline.

Tagantjärele võin öelda, et nõustumine ei olnud filmi suhtes arukas liigutus, kuid sellest käigust oli siiski ka kasu, sest Cannes’i kogemus sundis mind kriitika valguses filmi üle vaatama ja tegema teatud muudatusi.

Mida muutsite?

Peamiselt Bérénice Bejo tegelaskuju Carole’i ja mõnede teiste reaktsiooni. Esimeses versioonis on kõik Tšetšeenias toimuvast šokeeritud, vihased ja frustreeritud ning näitavad oma tundeid ekraanil liiga selgelt välja. Meenutagem Billy Wilderit, kes laenas Ernst Lu­bitschilt järgmised õpetussõnad: ära kunagi ütle publikule, et kaks pluss kaks on neli. Ütle lihtsalt kaks pluss kaks, nad oskavad ise need numbrid kokku liita. Mina panin esimesse varianti ka selle nelja. Carole aina räägib seal, kui väljakannatamatu kõik on, ja et midagi tuleb ette võtta. Tegelikult peab selleni jõudma publik.

Muutsin veidi ka stseenide pikkust ja filmi lõppu. Esimene versioon lõpeb lapse looga, nüüdne sõduri omaga.

Miks valisid kõikidest maailma sõdadest just Tšetšeenia oma?

Mul on olnud juhust kohtuda mõnede tšetšeenidega ja ma ei tea, kuidas on lood Eestis, aga Prantsusmaal, nagu paljudes teisteski lääneriikides, nähakse tšetšeenides terroriste. Mind šokeeris väga lõhe, mis valitseb inimeste ettekujutuse ja tõelisuse vahel. Mu tšetšeeni tuttavad on täiesti tavalised inimesed, mitte kõrilõikajad, nagu neid enamasti kujutatakse. Ma polnud näinud ka ühtegi sellest sõjast rääkivat filmi.

Kõik need, kellel on olnud kõnealuse sõjaga pistmist, ütlevad, et see oli üks XX sajandi räpasemaid sõdu, aga sellest ei räägita ometigi. Pärast kaksiktornide langemist New Yorgis ütles Putin lääneriikidele, et teie tegelge oma terroristidega ja meie tegeleme omadega ning kõik olid sellega päri. Nii ongi ta Tšetšeenias teinud, mida tahab. Mitte keegi pole olukorra lahendamiseks midagi ette võtnud, seepärast tahtsin sellest kõigest vähemalt filmi teha.

Kas „Artisti“ eduga ei kaasnenud kiusatust minna otse Ameerikasse, et teha mõni ingliskeelne film?

Ikka, aga see lugu tuli enne valmis teha – ju ma olen loll. Praegu uuesti valides talitaksin samamoodi. Ma tahtsin väga seda filmi teha ja mõnes mõttes oli see kiire ja valutu viis „Artistist“ eemaldumiseks.

Kas ilma „Artistita“ oleksite kokku saanud raha „Otsingu“ tegemiseks?

Ei. „Artist“ avas mulle uksed ja „Otsing“ ilmselt suleb need.

Miks te panite filmi algusesse šokeeriva videostseeni, kus Vene sõdurid tapavad tšetšeeni perekonna?

Olen alati mõelnud sellele, kuidas filmides näidatakse surma. Surm on tihti kohal ja suremine käib tavaliselt väga kiirelt. Filmitegijana ei meeldi mulle suremise teesklemine. Filmi algus on selleks, et publik viia vastavasse meeleollu. Kaadris pole tuntud näitlejad, vaid tavalised inimesed. Nii on kerge omaks võtta mõte, et keegi surebki. Publik ei tea, kas nähtu on päris või mitte.

Ma arvan, et igas sõjas peetakse kahte sõda: n-ö päris- ja infosõda. Mõlemad on väga olulised. Muidugi on videofilm vaatajale justkui tõepärasem meedium: seal peaks olema talletatud tõde, me näeme kõike justkui oma silmaga, aga tegelikult võib igaüks kujutisega manipuleerida

Kuidas te leidsite tšetšeeni näitlejad?

Käisime Gruusiaga piirnevates külades, neid on umbes kuni viisteist. Mõned on seal elanud mitmeid põlvkondi, teised on sõjapõgenikud. Filmisime Gruusias. Ükski tšetšeen filmis pole näitleja. Venelased on profid.

Kuidas on filmil läinud Venemaal? Kas näitaksite seda seal vajadusel tasuta?

Ma ei usu, et seda kuskil ametlikult näidatakse. Praegu on filmide nägemiseks palju viise, kas või internetis. Tean, et mõned filmi vaadanud vene inimesed leiavad, et see on tõene. Eriti Vene sõduri lugu. Levitajatele mõeldes ei tohiks ma seda välja öelda, aga iga filmitegija arvates on parem, et filmi näidatakse, mitte ei panda seda riiulile.

Kas te rääkisite filmi ettevalmistuse käigus Vene sõduritega?

Ei, aga ma lugesin raamatuid ja muid materjale-reportaaže. Tudeerisin peamiselt ühte Arkadi Babtšeko raamatut „Sõduri lugu“ (ilmunud 2011. aastal ka Eesti keeles – K. D). Autor sõdis Tšetšeenias ja on suurepärane kirjanik.

Film on reaalsusele nii lähedal kui võimalik, aga päris elu Vene armees on palju hullem „Otsingus“ näidatavast. Ma pole eriline arvude fänn, aga eelmisel aastal hukkus Vene sõjaväes umbes 5000 sõdurit. Ma ei räägi lahingutegevusest – enesetapud, mõrvad jne.

Kust on päris teie leedu perekonnanimi?

Minu vanavanemad on pärit Leedust, aga ma ise pole kunagi Balti riikides käinud. Kogu mu lapsepõlve vältel ei teadnud keegi, et Leedu on olemas, see oli sama hea kui olla pärit kusagilt muinas­jutumaalt või Marsilt. Ma tunnen aga siiski Ida-Euroopa ja juudi juurte tõmmet.

Kuidas võtsid kriitikud vastu „Otsingu“ uue versiooni?

Kõige kriitilisem prantsuse kriitik pole oma arvamust muutnud ja ma pole kindel, kas ta uut versiooni üldse on näinudki. Enamasti on mõni väga hea arvustus, siis seitse kuni kümme keskmist ja üks halb, mis on siis nii halb, et … Aga mis sa ära teed. Ma ei saa kritiseerida kriitikuid. Neile jääb viimane sõna.

Äkki ikkagi publikule?

Ma ei tea, mõnede filmide puhul on kriitikuid vaja. Komöödia korral pole publikul vahet, mida ütleb kriitika. Raskel teemal film aga … Ma saan täiesti aru, et inimesed ei taha olla kaht tundi Tšetšeenias, aga „Otsing“ ei ole halb film. Ma arvan, et sellel filmil on vaja meedia toetust ja kui kriitikud ei anna teada, et see film on olemas, siis ei tea publik kinno minna.

Ilmselt oli seda filmi raske promoda?

Jah, väga. Mõtlesime pikalt, kuidas seda teha. Väita, et see on sõjafilm Tšetšeeniast, pole päris õige. See on küll draama, aga ühtlasi ka sõjafilm. See on film sõjast praegusel ajal. Pole lahinguid, pole sõdureid, pole kangelaslikkust.

Abdul Khalim Mamutsiev oli väikese poisina filmi peaosas väga hea. Kuidas te ta niimoodi mängima saite?

Üritan isegi päris näitlejatega mitte nii väga psühholoogiasse minna. Räägime pigem, kuidas uks avada, mitte miks seda teha. Lapse puhul üritasin anda talle märksõnaks meeleolu: sa oled väga kurb, eksinud vms. Tal on nii intensiivne nägu, et ta ei pea eriti midagi muud tegema kui lihtsalt olema. Vahel aga oli ta tõesti kirjeldamatu. Ma teadsin, et ta oskab nutta, sest ta tegi seda näitlejaproovis. Kui ma tal esimest korda võttel nutta palusin, ei teinud ta seda ja aeg aina jooksis. Midagi ei juhtunud. Lõpuks ütlesin, et hea küll, annan sulle viis lari, kui sa nutad. Panime kaamera tööle ja nuttu tuli lahinal. Kogu meeskond pühkis liigutuspisaraid, välja arvatud mina, kes ma teadsin nutu põhjust.

Palju see teile lõpuks maksma läks?

Ma ostsin talle lõpuks videomängu. Ta on hea poiss ja ehk on teil huvitav teada, et ta on nüüd Prantsusmaal. Nende perekond on just saanud pagulase staatuse. Nii et lõpp hea, kõik hea.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht