DVD-peegel

Jüri Laulik

Dokumentaalfilm „Püha Maradona”, („Maradona by Kusturica”, PrantsusmaaHispaania 2008, 90 min), režissöör Emir Kusturica.       Jalgpall pole lihtsalt sport, vaid usulahk, mis tõmbab tähtsamate jumalateenistuste ehk olulisemate mängude ajal staadionidele ja telekate ette miljonid kirglikud pallikummardajad üle maakera. Eestis koguneb kord nelja aasta tagant lauluväljakule üle 50 000 inimese, aga suurematele jalgpallistaadionidele tuleb selline rahvahulk hooaja jooksul kokku igal nädalal, mõnikord ka paaril korral.

Üks neist, kes selle usulahu poolt juba eluajal  pühakuks tunnistatud, on argentiinlane Diego Armando Maradona. Tunnustatud Serbia režissöör Emir Kusturica, ise suur jalgpallisõber, võttis kätte ja tegi Maradonast dokumentaalfilmi. Filmi vaatama hakates tasub meenutada, et Argentina hunta lootis oma kehva mainet ja riigi viletsat majanduslikku olukorda parandada sõjalise avantüüriga ning maandas Suurbritannia valduses olevale ja Argentina arvates tegelikult  neile kuuluvatele Falklandi saartele (argentiinlastele Malviinid) 1982. aastal sõjaväedessandi. Eks nad lootsid, et britid ei hakka mingite mõttetute kaljuste saarekeste pärast aktiivselt reageerima. Nad aga ei arvestanud, et Suurbritannia eesotsas oli raudne leedi Margaret Thatcher, kes muidugi sellist häbematust ei talunud. Britid läksid vasturünnakule, lasid põhja Argentina ristleja General Belgrano ja võtsid saared tagasi.

1986.  aastal, Maradona tippajal, oli sõda ja solvav kaotus argentiinlastel veel väga hästi meeles. Sel aastal peetud jalgpalli MM il kohtusid hiljutised vastased sõjaväljalt suurvõistluse veerandfinaalis. Selles kohtumises lõi Maradona kaks väga kuulsat väravat. Esimese neist käega, mille ta ise ristis kohe „jumala käeks” ja teise vapustava triblingu järel suurepärase pealelöögiga. „Sajandi väravaks” nimetatakse seda teist väravat ka filmis. Argentina võitis 2 :  1 ja tuli seekord ka maailmameistriks. Hullult jalgpallihaigetele argentiinlastele oli see väga magus kättemaks, Maradonast sai pooljumal ning filmi üks lahedamaid osi on Maradonale pühendatud usulahu ja kiriku demonstreerimine. Sealse kogukonna kümnes käsk näiteks kõlab: „Nimeta oma esimene poeg Diegoks!”.

Kuigi paavsti poolt kanoniseerimata, on ta Argentinas tegelikult elava pühaku staatuses. Kusjuures tema jutust jääb küll mulje, et ta pole kunagi päris täiskasvanuks saanud, aga eks ole pühakute puhul ikka hinnatud lapsemeelsust. Filmist saab aru küll, et serblane Kusturica, kelle kodumaad ja pealinna pommitasid üsna hiljuti NATO sõjalennukid, kuulab ja näitab mõnuga Maradona lihtsameelseid USA vastaseid poliitilisi arvamusi. Tõsi, Ladina-Ameerikas suhtuvad laiad rahvamassid USAsse nagu näiteks baltimaalased Venemaasse. Suur ja ohtlik naaber, palju kordi väiksematele naabritele  sitta raiunud. Seega ei ole midagi üllatavat Maradona uhkeldamises, et Fidel Castro on tema suur sõber, ja selles, et ühele õlavarrele on tal tätoveeritud igavese revolutsionääri ning kaasmaalase Che Guevara nägu. Kusturica mingit seisukohta ei võta, tuiab palju kaadris, räägib juttu, toksib isegi jalaga palli, kuid mosaiikne lähenemine annab päris mitmekesise pildi maailma ühest kuulsamast ja samas väga vastuolulisest jalgpallurist. 

Üldiselt jätab film lõdva mulje. See ei ole siiski mingi telesaade, et sõidame koos operaatoriga Argentinasse, teeme mõned võttepäevad, ajame juttu, pärast kleebime arhiivikaadrid vahele ja ongi kerge vaevaga doku koos. Kusturica tegi filmi kaks aastat ja on oma kangelase üle palju mõelnud ning kogu materjali hoolega komponeeritult kokku monteerinud. Maradona ongi selline seinast seina tüüp, jalgpalligeeniusest kokaiinisõltlane,  vaimustav jalgpallis ja üksjagu lihtsameelne muus elus. Suur jalgpallifänn Kusturica eksponeerib ennast ehk liiga palju, aga Maradonast on ta päris huvitava ja minu arvates tõepärase pildi saanud. Eks jalgpalligeeniuse erilist seisust arvestades valiti ta 2008. aastal, kuigi treenerikogemuseta, Argentina koondise peatreeneriks. „Püha Maradona” ei ole kindlasti lihtsalt spordifilm „mingist jalgpallurist”, selleks  on Kusturica liiga suur meister ja ka kõige traagilisemat materjali filmilinale kandes on režissööril ikka väike muie suunurgas olnud. Maradona puhul polnud tal vajagi endal väga pingutada, kuna tegu on nii värvika tüübiga.