Võrdsuse kaks otsa

Õiglasi tingimusi saab luua ainult siis, kui inimesed on piisavalt erinevad; kui kõik oleksid ühesugused, mis mõte oleks siis õiglusel?

HASSO KRULL

Mis on võrdsus? Kuigi võrdsuse üle arutletakse palju, esitatakse seda küsimust üllatavalt harva. Me kõik teame, et on olemas ebavõrdsus: alates Occupy liikumisest teame ka, et on olemas „üks protsent“, kes maailmas valitsevast ebavõrdsusest kõige rohkem kasu lõikab, sellal kui teised kannatavad ja üksteist süüdistavad. Teisest küljest teame, et meie ühiskond põhineb demokraatia ideel, ja demokraatia eeldab just inimeste võrdsust. Kui võrdsust ei ole, siis demokraatia enam ei toimi, ja kui ta ei toimi, jõuame kiiresti poliitilisse ummikusse. Pinged kasvavad, kurikuulus „vihakõne“ on vaid sügavama protsessi pinnavirvendus. Milles siis asi?

Kui ebavõrdsus on olemas, siis peaks ikkagi olemas olema ka tema vastand, s.t võrdsus. Või ei ole see nõnda? Siinkohal ongi mõned läinud kergema vastupanu teed ja hakanud väitma, et võrdsust ei olevat mitte kuskil. Inimesed pole kunagi võrdsed olnud, samuti mitte linnud ja loomad, puud ja lilled. Millest me siis räägime? Kui võrdsust pole, ei saa järelikult olla ka ebavõrdsust, nii et olgu jutul lõpp ja arutame midagi sisulisemat. Paraku just siin ilmubki kõige tõsisem komistuskoht. Sest kuidas me saaksime kõikjal näha ainult ebavõrdsust, kui mingit võrdsuse standardit polekski? Kui võrdsus oleks ainult meelepete, kuidas muutuks siis tajutavaks ebavõrdsus? Siin jookseb juhe kokku ja kõige mugavam on taanduda vulgaarsele positsioonile, nagu jaguneksid inimesed „konservatiivideks“ ja „liberaalideks“, kes ei saagi üksteisest aru, ja nii igavesest ajast igavesti, aamen.

Siiski tunnevad mõtlevad inimesed tänapäeval sageli, et liberalismi ja konservatismi vastandus ei rahulda neid enam. Ilmselgelt ei lahenda see ühtegi probleemi, ja paljud küsimused muutuvad hoopis segasemaks. Just nõnda on ka võrdsusega. Sest millisest võrdsusest jutt õieti käib? Kui liberaal usub, et võrdsus ühiskonnas kasvab, lähtub ta moraalse progressi ideest, mis on tänapäeval muutunud väga küsitavaks. Aga oletame, et mingi partikulaarne progress siiski toimub – sel juhul, milline võrdsus saab kasvada ja milline ei saa? Kui konservatiiv usub, et võrdsust pole kunagi olnud, lähtub ta üpris piiratud ajaloolisest kogemusest, kuid peab ometi tunnistama, et isegi seisuslikus ühiskonnas kehtivad rühmade siseselt mõned reeglid, mille ees kõik on võrdsed. Sel juhul tuleb aga küsida, milline võrdsus see on, mis hoolimata üldisest ebavõrdsusest paiguti ikkagi eksisteerib? Milles seisneb see reeglit kinnitav erand, mis nii visalt püsib?

Lähemalt uurides selgub varsti, et tegelikult on olemas vähemalt kaks võrdsust – või lihtsamalt öeldes, võrdsusel on kaks otsa. Üks neist on silmanähtavalt võrdsus kui samaväärsus: kui kaks pliiatsijuppi on võrdsed, siis on nad ka ühepikkused, ühtmoodi teravad ja sama värvi. Sel juhul on selge, et näiteks mees ja naine ei saa olla võrdsed, nii nagu jänes ja karu ei saa olla võrdsed, sest nad ei ole ühesugused. Tõtt öelda ongi niisugustel tingimustel raske kaht võrdset inimest leida, sest igaühel on oma ainulised sõrmejäljed, silmaiirised ja autismi spekter. Kuna kaht ühesugust ei ole, tekib küsimus, kust siin võrdsuse idee üldse võetakse? Kas geomeetriast? Asi on siiski keerulisem. Nagu möödunud sajandil näitas Michel Foucault, algas inimeste normaliseerimine ja standardiseerimine tasapisi juba XVIII sajandil, mil tekkisid tänapäevased arusaamad haridusest ja tervishoiust ning ilmusid moodsa vangla ja hullumaja esimesed vormid. Foucault nimetas sellist ühiskonda distsiplinaarseks, sest kõik ühiskonna liikmed püütakse allutada samale distsipliinile. XIX sajandil standardiseeris inimesi kõige rohkem muidugi tööstusliku proletariaadi loomine, nii et hakati ennustama lausa proletaarset revolutsiooni, mis kehtestaks täieliku võrdsuse isegi omandi tasandil. XX sajandil jõutigi võrdsuse taotlemisel äärmustesse, mida ühest küljest kehastasid diktatuurid (fašism ja kommunism), teisest küljest aga tärkav tarbimiskultuur, mis viimaks jäigi peale ja vahetas välja ka distsiplinaarse mudeli, sest seda polnud enam tarvis. Ostukeskuses on kõik võrdsed, samade individuaalsete valikute ees. Standardiseerimist jätkab hoogsalt sotsiaalvõrgustike süsteem, kus igaühel on küll oma konto, kuid need alluvad samadele reeglitele.

XIX sajandil standardiseeris inimesi kõige rohkem tööstusliku proletariaadi loomine.

Flickr

Võrdsustamine samaväärsuse mõttes on seega ühiskondlik protsess, mida õigupoolest taotlevad nii liberaalid kui konservatiivid, ehkki mõnevõrra erinevate vahenditega. Õigupoolest ei hoolita siin üldse sellest, et karu pole jänes, vaid tahetakse ikka kõiki ühe ja sama mõõduga mõõta. Vastuseis normaliseerimisele ja standardiseerimisele algab seetõttu tavaliselt mõnest väikesest rühmast, kes erinevad teistest oma loomingulise natuuri poolest; sellele võib lisanduda ka muid vähemuslikke tunnuseid. Ometi hakkavad just need väikesed rühmad tihti esimesena nõudma ka võrdsemat ühiskonda. Milles siis asi? Miks võidelda korraga võrdsustamise vastu ja võrdsuse poolt?

Nüüd ilmubki nähtavale tõsiasi, et võrdsusel on veel teine ots. Võrdsuse all peetakse silmas ka õiglust, mis samaväärsusega kokku ei lange ja loob tegelikult tugeva kontrasti. Õiglus ei tähenda seda, et inimesed peaksid ühesugused olema. Õiglus on palju vanem, isegi inimesest enesest vanem printsiip. Vahel kostab küll hääli, mis väidavad, et loodus ei tundvat ka õiglust, aga see on vale. Etoloogid on teinud imetajatega arvukaid katseid, mis kinnitavad vastupidist. Tüüpiline näide on katse šimpansitega, kellele mingi ülesande täitmise eest tasutakse porgandiga. Teataval hetkel vahetatakse porgandid välja viinamarjadega, mida šimpansid tegelikult eelistavad. Siis jagatakse loomad kaheks: üks rühm saab tasu endiselt viinamarjades, teine aga viiakse tagasi porganditele. Ei olegi eriti üllatav, et nüüd keelduvad šimpansid porgandeid vastu võtmast, kuigi varem sobis porgand tasuna suurepäraselt. Nähes, kuidas teist rühma premeeritakse maiusega, meie aga peame leppima mõne kõva juurikaga, tõuseb kisa sõna tõsises mõttes taevani. Tasu võib olla kas väiksem või suurem, aga ebavõrdset tasu ei suudeta välja kannatada.

Katseid on tehtud ka paljude teiste loomadega, aga tulemus on ikka sama. Ka koerad või hiired ei kannata ebavõrdsust välja, nad hakkavad nõudma õiglust. Teadlased on sellest järeldanud, et õigluse nõue on juba kaasasündinud omadus. Arvestades liikide evolutsioonilise lahknemise vältust, võib öelda, et õigluse geen on vähemalt sada miljonit aastat vana. Mõned teised katsed, nagu kuulsa „ultimaatumimängu“ (UG) analoog loomadel, lubavad oletada, et see geen on seotud liigisisest koostööd soosivate geenidega. Koostöö sujub hästi siis, kui valitseb õiglus ja võrdsus. Muidugi on siin tegemist võrdsusega hoopis teises mõttes: selline võrdsus ei eelda sugugi ühetaolisust, vaid vastupidi, ta joonistab liigisisesed erinevused paremini välja ja tasakaalustab neid oluliselt. Tänu võrdsusele muutub kogukond tugevaks, teistega saavad koos toimida ka need, kes muidu ühel või teisel põhjusel langeksid rühmast välja, jääksid teistele alla või hakkaksid neid türanniseerima. Võrdsus annab loomulikule ebaühtlusele loova jõu.

Seega ei saa kuidagi öelda, et looduses ei tuntaks võrdsust. Loodus armastab võrdsust, ja kuidas veel! Kui võrdsusega kuskil probleeme tekib, siis hoopis tänapäeva ühiskonnas, mida peetakse nii „demokraatlikuks“ ja „egalitaarseks“. Marshall Sahlins on osutanud, et demokraatia hõlmab meil ainult kitsast poliitilist sektorit, ja sedagi keeruka esindusdemokraatia vormis, mis otsese osaluse välistab või teatraalseks „kodanikuaktiivsuseks“ taandab. Suurema osa oma elust veedab tänapäeva inimene ikkagi tugeva hierarhiaga asutustes, kus valitsevad selged alluvusvahekorrad: kõik see algab juba koolipingis ja jätkub siis töösuhete vormis (tööandja/töövõtja, ülemus/alluv). Neid vahekordi topeldavad omakorda teised hierarhiad, nagu ostujõulisus, perekonnasuhted ja kuuluvus mõnda sotsiaalsesse kategooriasse. Tänapäeva ühiskond on egalitaarsusest palju kaugemal kui mõnedki vanemad ühiskonnad, kus ometi maksis tavaõigus ja inimene omandas juba sünnipäraselt teatava identiteedi – rääkimata näiteks bušmanite ühiskonnast, kus tõepoolest oldigi võrdsed nii igapäevases elus kui ka üleloomulike jõududega suheldes.

Võrdsuse taotlemine pole seega midagi iseäralikku. Võrdsus pole midagi võimatut, ja õigluse nõue pole omane üksnes inimestele, vaid ka teistele selgroogsetele loomadele. Võrdsust taotledes peaks aga alati täpsustama, mida selle all õieti mõeldakse. Kogu „võrdsuse“ spektrit samaväärsusest õigluseni ei ole võimalik hõlmata. Ühetaolisuse nõue läheb õiglusega kiiresti vastuollu ja hakkab tekitama uut ebaõiglust, mis omakorda diskrediteerib kogu võrdsuse ideed. Õiglasi tingimusi saab luua ainult siis, kui inimesed on piisavalt erinevad; kui kõik oleksid ühesugused, mis mõte oleks siis õiglusel? Juhul kui seda ei arvestada, sünnitab kahe otsaga võrdsus palju silmakirjalikkust ja seguneb halvaloomuliste võimumängudega: selle üheks karjuvamaks näiteks on vägikaikavedu „sõnavabaduse“ ümber, mida silmanähtavalt pruugitakse teiste vabaduse piiramiseks. Aga silmakirjalikkust saab ikkagi kritiseerida. Võrdsuse mõistet saab eritleda ja saab ka selgesti märku anda, millist võrdsuse otsa me parasjagu käes hoiame.