Viirus, biopoliitika ja posthumanism

Kuivõrd koroonaviirus nõuab enamasti krooniliselt haigete ja vanemate inimeste elu, on piiranguteta poliitika biopoliitika, st tegemist on diskrimineerimisega erivajaduse (ableism) ja vanuse alusel (ageism).

JULIA KUZNETSKI

Kurikuulsast koroonaviirusest räägitakse ja kirjutatakse palju ja iga päev: „Meil pidi olema konverents, kuid koroona lükkas selle edasi“, „Koroona ajas mu puhkuseplaanid sassi“ jne. See figureerib meedias („Koroonaviirus laastab Läänemaa mööblitööstust“1) ja poliitikute avaldustes (Macron:„Me oleme sõjas“).2 Viirust kujutatakse ohtliku välistegurina, isikustatud vaenlasena, kes on meie ellu kutsumata külalisena sisse tunginud ja kellega oleme sõjas. Kaarel Tarand nentis hiljuti, et igapäevase infotulva tõttu on sellest tehtud just nagu meie uus perekonnaliige, kes dikteerib reegleid ja jututeemasid, tekitab paanikat ja traumeerib vaimselt.3 Kuivõrd saab aga seda viirust kujutada kas nii või naa ja kuivõrd on see ikkagi bioloogiline ega sõltu sellest, kas temast rääkida või mitte? Püüan läheneda asjale posthumanistlikust vaatenurgast.

Viirust tähistavad sõnad on enamasti lause aluse rollis ja öeldiseks on tema „teod“ (laastab majandust, tühistab puhkuseplaane). See loob pildi aktiivsest tegijast, kellel on agentsust ja võimu. Humanistlikus maailmapildis on see roll tavaliselt olnud inimesel. Seetõttu on raske (kui mitte võimatu) leppida, et peamiseks tegijaks on järsku saanud üks pisike viirus, keda pole isegi näha. Macron ütleb oma rahvale Prantsusmaa esmakordse täieliku sulgemise eel: „Meie oleme sõjas nähtamatu, riukaliku vaenlasega, kes tungib peale.“ Pandeemia alguse sõjaretoorikas tunneb ära lääne suurnarratiivi, kartesiaanliku dualismi: mina/meie ja tema/see; kindlalt olemas ja määramatu, nähtamatu; inimene ja elutu mateeria. Agentsuse nihkumine materiaalse valda tekitab paanikat ja abitust, kutsudes esile kiuslikku eitamise või teise laine puhul bravuurse veendumuse, et kuidagi saame ikka hakkama, põeme kergelt läbi, see kõik läheb mööda ja üsna varsti.

Kartesiaanliku vaimu ja mõistuse ülistamise ja inimkeskse mõtteviisi tõttu ollakse harjunud võtma materiaalset maailma teisejärgulisena. Nagu Descrates on kirjutanud, on „tõeline asi“ mina, olemasolev, mõtlev, kahtlev, jaatav, eitav, sest mõtlemine on „minust“ lahutamatu, kõik muu, sh keha, on väline ja seega tähtsusetu. Posthumanistlikust vaatenurgast ei ole aga ei inimene ega ka tema mõistus või tahe enam kesksed. Keskkonna seisukohalt on inimene teiste liikidega võrdne – järelikult siis ka viirusega, kes pole pelgalt tüütu koroona, vaid tark ja salakaval bioloogiline olend, osa maailma dünaamilisest mateeriat, millega me pidevalt ja tahtmatult põimume.

Pavel Kostomarovi telesarjas „Järve äärde“ põgeneb mitmest kärgperest koosnev boccacciolik noor himur seltskond epideemia tõttu lukku pandud Moskvast keset järve asuvale saarele. Ent probleemid ei lahene, ei kao viirus ega surm.

Kaader sarjast

Keskendumine iseenda olemusele ja usk, et varsti on kõik jälle „normaalne“, on enesepetmine. See toob kaasa suhtumise, et kui kinosaalis tuled kustutatakse, võib maski eest ära võtta. Michel Foucault on rõhutanud, et „bioloogia on ajaloole äärmiselt tugevat survet avaldanud aastatuhandeid ja selle suhte kaks suurimat ja dramaatilisemat vormi olid epideemiad ja näljahädad“.4 Kui maailm kevadel seiskus, kirjutas India menukirjanik Arundhati Roy,5 et miski ei saa olla hullem kui minna tagasi nn normaalsuse juurde. Vastupidi: tekkinud olukord annab meile võimaluse „meie enda ehitatud viimsepäevamasin ümber hinnata“. Väga tabavalt nimetab ta pandeemiat väravaks, kustkaudu pääseb sellest maailmast järgmisesse.6

Millise maailma lävel seisame 2020. aasta hilissügisel? Euroopas möllab pandeemia teine laine ning valitsused pingutavad parima lahenduse nimel, laveerides füüsilise reaalsuse ja majanduslike huvide vahel. Samal ajal möllab ka piirangutevastane protestilaine. Pandeemia on paljastanud ühiskonna kitsaskohad ja inimeste tõelise palge, näidanud levinud kontseptsioonide tinglikkust ja ebastabiilsust. Oma viimases raamatus „Vägivallatuse jõud“ („The Force of Nonviolence“) arutleb Judith Butler haavatavuse mõiste üle. Teame, et on olemas nn haavatavad rühmad, kelle vastu tuleb olla tähelepanelik ja poliitiliselt korrektne. Biopoliitika kui inimese keha kontrolli all hoidmise ja tema käitumise normaliseerimise vahend on ühtlasi hakanud dikteerima, kelle haavatavus on haavatavam ja kaitsmist väärt ja kelle elu tuleb hoida ja päästa. Butler juhib tähelepanu suurele biopoliitilisele küsimusele: kelle elu üldse läheb arvesse kui elu?7

Anette Parksepp on osutanud, et maskivastane liikumine on „varjatud viis öelda, et neid ei huvita krooniliselt haigete inimeste elu“.8 Kuivõrd koroonaviirus nõuab enamasti krooniliselt haigete ja vanemate inimeste elu, on tegemist diskrimineerimisega erivajaduse alusel (ableism) ja veelgi rohkem diskrimineerimisega vanuse alusel (ageism). Kui ühtede elu on rohkem elu kui teiste oma, siis on piiranguteta poliitika biopoliitika (või isegi nekropoliitika?)9. Trans­tsendentaalne ehk materiaalsest sõltumatu indiviid on endiste aegade leiutis, kes elab oma autonoomsuse illusioonis. Butler rõhutab, et sõna „autonoomne“ tähistab uusliberaalses retoorikas pigem suutmatust tunnistada, et isiksus moodustub seoses teistega ja sõltuvuses teistest.10 Individualistile pole teised midagi väärt (nii inimesed kui ka loomad ja loodus).

Ameerika uusmaterialisti ja ökokriitiku Stacy Alaimo välja töötatud transkorporeaalsuse ehk kehade omavahelise seotuse kontseptsioon eeldab kehade ja looduse vastastikust sõltuvust ning piiride hägustumist minu ja teise, inimese ja materiaalse maailma vahel.11 Mõistus ei ole kehast üle ja keha ise pole üksainus, autonoomne ja suletud, vaid poorne, läbilaskev, suhteline ja välismaailmaga vastastikku seotud ning mõjutav ja mõjutatav. Sellest lähtudes pole kehavälist maailma olemaski, kuna inimese keha ongi osa maailma kehast, kus kõik põimub: inimesed, loomad, mateeria, seened, bakterid, viirused, aga ka tehisained ja tehnoloogia.

Selline ongi reaalsus, kus inimene pole ainus materiaalsest maailmast distantseerunud otsustaja, ja seda iseloomustab prekaarsus ja risk. Viimasel teemal on kirjutanud Ulrich Beck ja näidanud prohvetlikult, et hiliskapitalistlikus neoliberaalses heaoluühiskonnas võrsuvadki nähtamatud riskid, mille taipamiseks ei ole meil ei meeli ega aistinguid, riskid, mis ilmnevad lõpuks katastroofina – ja küsimus pole kas, vaid millal.12

Raske on ette kujutada, et kõik võib ühel hetkel lihtsalt kokku variseda. Maskivastaste protestide korraldajad ja vandenõuteooriate pooldajad peavad muuseas ennast terve mõistusega inimesteks. Mida ütleb see terve mõistuse kui maailma tunnetamise viisi kohta? Kultuur, täpsemalt ilukirjandus ja film (eelkõige ulme ja düstoopia), on tihti kõnekam ja operatiivsem kui poliitika ja meedia. Donna Haraway järgi on „piir ulme ja tegelikkuse vahel vaid optiline illusioon“.13 Kes oleks võinud mõne aasta eest ette kujutada, et lennuki mürin ühel selgel hommikul võib tunduda haruldase, unustatud imena?

Uuele olukorrale mõeldes on paljud hiljuti üle vaadanud Steven Soderberghi 2011. aasta filmi „Nakkus“. Ulmepõnevikus on kujutatud pandeemiat: viirus levib tavaliste inimkontaktide ja pindade kaudu, ületades kiiresti riigipiire ja tappes miljoneid. Enam ei tundu see ei ulmelise ega põnevana. Transkorporeaalsuse seisukohalt jõuab inimese üleolek ja ahnus tema juurde ringiga tagasi. Film algab peategelase Hongkongi reisilt tagasituleku ja peatse surmaga tundmatusse haigusse. Alles filmi lõpus näeme tummstseenide jada, kus sellesama tegelase ehitusfirmale kuuluv rasketehnika Hiina vihmametsas lageraiet teeb, hävitades nahkhiirte eluala.

(Ilmselt haige) nahkhiir lendab inimese „arendatud“ alale, intensiivse loomakasvatuse piirkonda, ning tema suust kukkunud banaanitükk satub näljase sea suhu. Siga jõuab varsti kööki, kokk läheb käsi pesemata kasiinos pidutsevat peategelast kätlema ja temaga selfie’t tegema … Järgneb pandeemia. Film lõpeb õnnelikult, sest leiutatakse vaktsiin, mida meiegi nüüd pikisilmi ootame. Sündmuste esitus annab siiski mõista, et ainete põimumise tõttu füüsilises maailmas ja inimese suutmatuse pärast oma elustiili muuta ei jää see viirus kindlasti viimaseks.

Hirmsat pandeemiat kujutab ka tänavu „Netflixis“ kättesaadav Jana Vagneri 2011. aasta romaanil „Vongozero“ (ee 2016) põhinev Pavel Kostomarovi telesari „Järve äärde“ („To the Lake“). Mitmest kärgperest koosnev boccacciolik noor himur seltskond üritab põgeneda epideemia tõttu lukku pandud Moskvast keset järve asuvale saarele. Oma saatus võetakse enda kätte, sest valitsus on reageerinud ohuolukorras nagu alati: eitatakse, vaikitakse maha, ei suudeta otsuseid vastu võtta – ja siis puhkeb äkitselt halastamatu terror. Tegelaste pikal ohtlikul ja õudusi täis teekonnal juhtub kõike. Vaatajatele räägitakse ka tegelastega juhtunust ning keerulisest olevikust. Tegu on mitme tundmatuga maailmalõpu perekonnadraamaga.

Tegevuse käigus selgub aga, et põgeneda ei ole enam kuhugi: saarel probleemid ei lahene, ei kao ka viirus ega surm. Esimese hooaja lõpus ollakse sama tsükli alguses: vallutaja vallutab veelgi võimsam jõud (järv asub annekteeritud Karjalas, lõpus ilmuvad kaitseülikonnaga ja relvastatud hiinlased), Noa laev põleb. Meenub Bruno Latouri kriitilise ala kontseptsioon, mille järgi kogu avastatud elu meie planeedil piirdub vaid mõne kilomeetriga maapinna ümber. Sellesse füüsilisse alasse olemegi suletud. Väljapääs on võimatu ja „meie peame hoidma seda, mis meil on, sest see on lõplik riski ja konflikti objekt“. 14

1 Ärileht 19. XI 2020.

2 „Nous sommes en guerre“ : face au coronavirus, Emmanuel Macron sonne la „mobilisation générale“. – Le Monde 17. III 2020. https://www.lemonde.fr/politique/article/2020/03/17/nous-sommes-en-guerre-face-au-coronavirus-emmanuel-macron-sonne-la-mobilisation-generale_6033338_823448.html.

3 Kaarel Tarand, Hoia, laadi, püsi, kanna, pese! – Sirp 31. X 2020. https://sirp.ee/s1-artiklid/arvamus/hoia-laadi-pusi-kanna-pese/.

4 Michel Foucault, Seksuaalsuse ajalugu 1. Teadmistahe. Tlk Indrek Koff. Valgus, 2005, lk 152.

5 Eesti lugejale tuntud „Väikeste asjade jumala“ autorina, tema viimane teos on „Ülima õnnelikkuse kogudus“ (2017).

6 Arundhati Roy, The Pandemic is a Portal. – Financial Times 3. IV 2020. https://www.ft.com/content/10d8f5e8-74eb-11ea-95fe-fcd274e920ca.

7 Judith Butler, The Force of Nonviolence : An Ethico-Political Bind. Verso, London 2020, lk 39-40.

8 Anette Parksepp, Mõtle täna kellelegi peale iseenda. – EPL 20. XI 2020. https://epl.delfi.ee/arvamus/anette-parksepp-motle-tana-kellelegi-peale-iseenda?id=91708201.

9 Aafrika suurmõtleja Achille Mbembe Foucault’ biopoliitikast arendatud mõiste. Vt A. Mbembe, Necropolitics, Duke University Press, 2019.

10 Alex Doherty, Judith Butler, A philosophy of nonviolence: Judith Butler interviewed by Alex Doherty.14. IX 2020, Verso. https://www.versobooks.com/blogs/4851-a-philosophy-of-nonviolence-judith-butler-interviewed-by-alex-doherty.

11 Vt Julia Tofantšuk, Keha on lahinguväli. – Sirp 22. III 2019.

12 Ulrich Beck, Riskiühiskond: teel uue modernsuse poole. Tlk Andres Luure. Becki riskiühiskonna teooriat ja selle seost koroonakriisiga on innukalt analüüsinud Kadri Tüür (Vt „Riskiühiskond ja suremise viisid“, Müürileht 7. V 2020).

13 Donna Haraway, A Manifesto for Cyborgs: Science, Technology, and Socialist Feminism in the 1980s. Rmt: The Norton Anthology of Theory and Criticism, toim Vincent B. Leitch. Norton, New York , lk 2269–2299.

14 Jonathan Watts, Bruno Latour, This is a global catastrophe that has come from within. – The Guardian 2. VI 2020. https://www.theguardian.com/world/2020/jun/06/bruno-latour-coronavirus-gaia-hypothesis-climate-crisis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht