Vene üksindus

Lääne reaktsioon on olnud kiire ja äge, kuid väga võimalik, et see on Moskvat hoopis veennud oma toimimise õigsuses.

HENT KALMO

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Elame ajal, mil tuleviku ennustamine näib õnnestuvat vaid ulmekirjanikel. Kogu maailma silme all ette valmistatud rünnak Ukraina vastu paistab tagantjärele nagu väljakuulutatud mõrva kroonika. Ometi ei tahetud viimse hetkeni uskuda, et see pole diplomaatiline manööver, vaid et sõjamasin lähebki liikvele. Niisugune alasti vallutussõda – ehkki ajaloost liigagi hästi tuttav – oli läänemaailma silmis muutunud kujuteldamatuks. Ja ometi oli seda kummastava täpsusega juba kirjeldatud. 2007. aastal ilmus Mihhail Jurjevi futuristlik romaan „Kolmas impeerium“, milles Venemaad kujutatakse tulevase ajaloolase vaatenurgast. Jutustatakse, kuidas sajandivahetusel tõuseb valitsejaks Vladimir II Taastaja, kes asub koguma Vene maid, mis lasti käest eelmise impeeriumi lagunemisel 1991. aastal. Ta kuhjab valuutareserve, kõrvaldab kodumaiseid välisagente ning varitseb, kuni lääs on nõrgenenud. Peagi saabubki paras hetk: USA sepitsusel puhkeb Ukrainas revolutsioon, mis kutsub esile vastuseisu ja ajendab Krimmi, Ida- ja Lõuna-Ukrainat paluma võtta end Venemaa koosseisu.

Pärast lühikest sõda toimub Ukraina jagamine, millega Venemaa saab kõik lääne tsivilisatsiooni levialast välja jäävad osad. Romaanis liidab Venemaa endaga hiljem Kasahstani, Türkmenistani, Valgevene, Transnistria, Abhaasia ja Lõuna-Osseetia. Kujuneb 200 miljoni elanikuga geopoliitiline hiiglane, mis on nii eluvõimeline, et suudab võidukalt vastu panna läänele. Nagu teame, jõudis tegelikkus kirjanduslikule fantaasiale kiiresti järele. Kui kaugele tegelikkus veel jõuab? See on painav küsimus, sest romaanis vallandub järgmisena tuumasõda ning Venemaa kätte langevad ka Balti riigid.

Pehme jõud

Sel korral osutus tuleviku etteaimajaks üks teine kirjanik-poliitik. 15. veebruaril avaldas Putini pikaaegne nõunik Vladislav Surkov artikli, milles ennustas, et Venemaa teeb katset pääseda välja praegustest kitsastest piiridest – neist, mille olevat talle pärandanud bolševikud, kui loovutasid Eesti, Läti, Leedu, Valgevene ja Ukraina alad. „Ees seisab palju geopoliitikat,“ kirjutas Surkov. „Praktilist ja rakenduslikku. Ja vahest isegi kontaktset.“1 Sõjaärevuses uppusid need vihjed inforuumis. Ettekuulutusena hakati nägema hoopis Putini möödunud suvel avaldatud traktaadi mõõtu esseed „Venelaste ja ukrainlaste ajaloolisest ühtsusest“. Surkovi mõtteavaldused väärivad aga tähelepanu just seepärast, et need pole esitatud manifestina, vaid on pillatud kõrge intellektuaalse lennuga arutlustesse.

Neis on tunda inimest, kes ei saa kõneleda otse, ent ei suuda ka varjata uhkust, et teab teistest paremini, millise eesmärgi ja mehhanismiga Kreml kõiksugu propagandamanifeste avalikkuse ette paiskab. Surkov naudib kuulsust Putini süsteemi ideelise arhitektina, kes leiutas Venemaa „suveräänse demokraatia“. Ta mängib hea meelega halli kardinali rolli, kuid soovib, et aeg-ajalt paistaks ka kirkam punane. 2021. aasta usutluses mainis ta uhkusega oma osa Krimmi vallutamises, mis oli tema sõnul Moskva esimene geopoliitiline vastulöök läänele. Juba 1990. aastatel olevat ta pakkunud ühele kõrgele poliitikule kava Krimmi tagasivõtmiseks, kuid toona olevat Venemaal nappinud organiseerimisvõimet ja ressursse.2 Võimalus avanes alles 2013. aasta septembris, kui Surkov tõsteti asepeaministri kohalt Putini abiks Ukraina küsimuses. Mõistagi pole ta oma järgnenud tegevusest avalikult rääkinud, kuid sellele heidavad valgust hiljem lekkinud e-kirjad. Neist nähtub, et Krimmi lahutamise kavale lisandus peagi Ida-Ukraina, millest loodeti ära murda võimalikult suur tükk. 2014. aasta veebruaris alanud sõjalise operatsiooni pikka ettevalmistust kinnitab seik, et Vene väed asusid Krimmi hõivama juba enne, kui president Viktor Janukovõtš Maidani massiprotestide ajal Kiievist põgenes. Rünnaku ootamatuse tõttu jäi Ukraina kaitse siis nõrgaks: mitmed üksused andsid alla või ilmutasid soovimatust võidelda.

Surkovi lekkinud e-kirjad ulatuvad küll vaid 2016. aastani, kuid need pakuvad harukordselt üksikasjaliku pildi sellest, kuidas Venemaa püüdis kasutada oma kontrolli alla saadud Luganskit ja Donetskit sillapeana, loomaks pinda eraldumiseks ka Harkivis, Odessas, Mõkolajivis ja mujal. Katsetati mitmesuguseid ideid: otsiti toetust Odessa vabasadama mõttele, Harkivis kavandati „vene maailma“ loosungi all avalikke proteste ja salajast sabotaaži, et hiljem õnnestuks tungida sinna sõjaväega Donbassist. Kontrolliala laiendamist peeti möödapääsmatuks kas või majanduslikel põhjustel, sest nagu rõhutati ühes Surkovile saadetud märgukirjas, Donetski ja Luganski „rahvavabariike“ ohustas blokaad, kuna 30 protsenti nende tarvitatavast elektrist tuli Zaporižžja tuumajaamast. Suurt tähtsust omistati Mariupoli sadamalinnale, mis on Ida-Ukraina peamine ekspordivärav. Venemaa proovis laevaliikluse kontrollimisega isoleerida kõik Azovi merele avanevad Ukraina sadamad.

Kavatsus polnud ühenduse katkestamine Kiieviga, vaid terve Ukraina painutamine Venemaa mõju alla. Juriidiliselt püüti seda saavutada Donetski ja Luganski õiguste suurendamisega Ukraina riigi koosseisus. 2014. ja 2015. aastal sõlmitud Minski lepetesse õnnestus Venemaal lisada Ukraina „detsentraliseerimise“ kohustus. Jäi ebaselgeks, kas see tähendab „rahvavabariikidele“ kõigest autonoomiat või Ukraina muutmist föderatsiooniks. Kremli vaatevinklist oli oluline, et Donetski ja Luganski seisund võimaldaks neil vetostada keskvõimu otsuseid, iseäranis Euroopa Liidu ja NATO liikmesuse taotlemist.

Ukraina föderaliseerimine tõotas teistegi alade saamist enda kätte. Ühe Surkovile saadetud kava järgi pidi Ukraina jaotuma kolmeks: idapoolsesse „Novorossijasse“ kuulunuks Donbass, Zaporižžja, Odessa, Mõkolajiv, Herson, Dnipro ja Harkiv, keskmine „Malorossija“ ulatunuks Kiievist läände Žõtomõri ja Hmelnõtskõni, kolmas osa („Galiitsia“) aga hõlmanuks Ukraina läänepoolseid oblasteid koos Lviviga. Mäletatavasti väitis Poola endine välisminister Radek Sikorski, et 2008. aastal tegi Putin Poola peaministrile ettepaneku Ukraina omavahel jagada. Selsamal aastal toimus Bukaresti tippkohtumine, kus oli kõneks Gruusia ja Ukraina võimalik liitumine alliansiga. Kohtumisel osales ka Putin, kes olevat öelnud president Bushile: „Sa ei mõista, George, mis on Ukraina. See pole isegi riik. Mis on Ukraina? Osa tema territooriumist on Ida-Euroopa, aga osa – ja oluline osa – on meie kingitus.“ Putin olevat vihjanud, et kui Ukraina astub NATOsse, siis lakkab see riik olemast.3 2016. aastal Surkovile saadetud kavas ilmneb juba selgelt Ukraina poolitamise mõte, sest „Novorossija“ ja „Malorossija“ moodustasid selles ühiku, mille piirid langesid kokku kunagise Vene impeeriumi omadega. Riigi lahutamine iseseisvateks regioonideks ei läinud siiski läbi ning Moskva süüdistas Kiievit pidevalt Minski lepete täitmata jätmises.

2020. aasta alguses lahkus Surkov presidendi abi kohalt, põhjendades seda uue suunaga Ukraina-poliitikas. Tema asemele tuli Dmitri Kozak, kes oli varem koostanud Moldova konstitutsiooni kava, milles otsustav roll oli antud Transnistriale. Küllap loodeti veel Ukraina föderaliseerimisele. Alternatiividele mõtlemisest annab siiski tunnistust tõik, et 2019. aasta kevadel hakati Donbassis kiirtempos väljastama Vene passe, mille arv kasvas kahe aastaga 650 000ni. 2021. aasta juunis ütles Surkov, et Ukraina tuleks võtta tagasi jõuga – lisades, et jõudu on mitut sorti. Sõjalise sekkumise kõrval olevat veel säilinud „pehme jõu“ (majandusliku ja poliitilise mõjutamise) võimalus.4

Ennetussõda

Selleks ajaks oli Venemaa juba asunud sõjalise ähvardamise teele. Paistab, et kui mitte veelahkmeks, siis vähemalt sündmuste kiirendajaks oli Volodõmõr Zelenskõi 2021. aasta veebruaris tehtud otsus sulgeda kolm venemeelset telekanalit. See ahendas tublisti Moskva mõju laiendamise väljavaateid. Märtsis andiski Putin käsu Vene sõjaväe koondamiseks Ukraina piiridele, mis kestis kuni osalise taandumiseni juunis. Teise pöördepunktina tõuseb esile 2021. aasta varasügis. Pärast USA vägede lahkumist Afganistanist kirjeldas Venemaa julgeolekunõukogu sekretär Nikolai Patrušev rahvusvahelist olukorda Venemaale ühelt poolt ähvardavana, teisalt justkui väga soodsana. Lõhenenud lääs vaevlevat sisekriisides, USA hegemoonia murenevat, maailma geopoliitiline jõukese nihkuvat Aasiasse. Ent oma nõrkuse kompenseerimiseks olevatki Washing­ton võtnud nõuks luua vaenulike riikide blokk, et ümbritseda Venemaa samasuguse sanitaarkordoniga nagu see, millega kunagi püüti lämmatada bolševikke. Venevastase rünnaku teravik olevat Ukraina. Patruševi sõnul kinnitas seda ilmekalt Zelenskõi septembri­kuine visiit Washingtoni: „Tehtud kokkulepped toovad tulu ainult Ameerika ärimeestele, kellele järjekordselt lubatakse väljaspool konkurentsi hankida kasumit Ukraina projektidest. See pole muud kui varjatud kolonialism.“5 Novembris hakkasidki Vene sõjajõud uuesti Ukraina piiridele kogunema. Nähtavasti süvenes Kremlis pärast 2014. aastat pidevalt veendumus, et ollakse vältimatul konfliktikursil läänega. USA sõjaline abi Ukrainale suurenes järsult. Patrušev rääkis kõikehõlmavast hübriidsõjast Venemaa vastu. 2016. aasta alguses andis ta usutluse, kus kurtis, et USA ja ELi mahitusel koolitatakse ukrainlasi lapsest saati venelasi vihkama. Tegelikult elavat Venemaal ja Ukrainas üks rahvas, mida lahutab üksnes ajaloolistel põhjustel riigipiir.6 2020. aastal hakati Patruševi juhtimisel koostama uut riigi julgeoleku strateegiat, milles pandi rõhku vajadusele konsolideeruda majanduslikult, poliitiliselt ja moraalselt välise ohu vastu. Siseopositsionääre esitati järje­panu vaenlase agentidena. Võib oletada, et Aleksei Navalnõi mürgitamise eellugu sai alguse peagi pärast seda, kui ta oli avaldanud 2014. aasta märtsis New York Timesis artikli „Kuidas karistada Putinit“. Kremli silmis oli see kollaboratsioon.

Moskva ladviku silmis on võitlus Ukraina pärast eksistentsiaalse tähendusega ning Venemaa suurriikliku tõsiseltvõetavuse proovikivi. Tsiviilohvrid sellises mõttemaailmas ei loe. Vaade Harkivile pärast pommitamist.

Oleksandr Lapšõn / Reuters / Scanpix

Patrušev ise kriipsutas uue julgeolekustrateegia tutvustamisel alla selles mainitud võimalust, et mõnd ebasõbralikult käituvat riiki rünnatakse ennetavalt. Sama mõte läbistab punase joonena Putini 2020. aasta artiklit Teise maailmasõda õppetundidest. Tähelepanu­väärsel kombel avaldati see artikkel inglise keeles USA julgeolekupoliitilises ajakirjas The National Interest.7 Siin leidub rõhuasetusi, mis paistavad tagantjärele vägagi kõnekana. Jääb mulje, et Putin soovis anda mõista, kuidas lääneriigid peaks hindama tema hilisemaid samme. Molotovi-Ribbentropi paktiga jagatud Poola on artiklis mängitud välja analoogina tänapäeva Ukrainale – ühena riikidest, mille piirid olevat Esimese maailmasõja võitjad tõmmanud „suvaliselt“. Kaugele itta paisunud Poola olevat Nõukogude Liidule kujutanud suurt ohtu, eriti pärast Müncheni kokkulepet, sest sõda Saksamaa vastu tulnuks alustada ebasoodsast strateegilisest positsioonist. Pealegi olevat Poola juhtkond olnud natsliku kallakuga. Seega olevat Poola idaosa vallutamine 1939. aasta septembris olnud möödapääsmatu ennetav käik. Putin rõhutas, et Nõukogude väed tungisid üksnes neile aladele, mis olid asustatud ukrainlaste ja valgevenelastega (ehkki pakti järgi võinuks nad liikuda kaugemale). Toona olevat lääneriigid mõistnud NLi motiive ja soovi tagada oma julgeolek. Uutes tingimustes olevat koostöö isegi tihenenud, kuni kasvas Teherani ja Jalta konverentsil suurriikide püsivaks alliansiks. Putini väitel peaksid ÜRO Julgeolekunõukogu alalised liikmed tänapäevalgi moodustama samasuguse liidu. Ka ületamatute geopoliitiliste ja ideoloogiliste vastuolude juures olevat võimalik rahumeelselt koos elada.

Sada aastat üksindust?

Vaevalt arvas Putin, et Ukraina ründamine leiab läänes kohe mõistmist ning paneb aluse tihedamale koostööle. Ometi torkab silma, et vägede liikumine ei järgi üksnes sõjalist loogikat. Ida- ja Kesk-Ukrainas on võetud sihiks haarata majanduslikult olulisi ressursse: põllu­majanduspiirkondi, sadamaid, tuumaelektrijaamu. Praeguse seisuga ei ole aga Venemaa viinud vägesid aladele, mis Ukraina jagamise kava järgi pidid moodustama riigi läänepoolse osa. Oletatavasti väljendub selles idee, et seal võiks tekkida puhverriigina jäänuk-Ukraina. Lääne reaktsioon on olnud kiire ja äge, kuid väga võimalik, et see on Moskvat hoopis veennud oma toimimise õigsuses. Sõjaline toetus Ukrainale ja majandussanktsioonid justkui kinnitaksid paranoilist teooriat, mille järgi Venemaa soovitakse lämmatada.

Kui olukorda nii tajutakse, siis on vähe lootust Kremli järeleandlikkusele. Pigem püütakse suruda jõhkra võiduni, maksku mis maksab. Moskva ladviku silmis on võitlus Ukraina pärast eksistentsiaalse tähendusega ning Venemaa suuriikliku tõsiseltvõetavuse proovikivi. Tsiviilohvrid sellises mõttemaailmas ei loe. Õnneks on Venemaal küllalt inimesi, kes näevad sõda lihtsalt sõjana kogu selle julmuses, ilma igasuguse ideoloogilise tundevaigistuseta. Ukraina ründamise teeb aga eriti koletuks tõik, et see on lahutamatult seotud 2014. aastal alanud repressiivsema suunaga Venemaa sisepoliitikas.

Kui võtta lähtepunktiks Venemaa viimaste aastate areng ning uus julgeolekupoliitiline strateegia, siis tuleb järeldada, et see sõda on paljuski sisepoliitiline aktsioon, mille eesmärk on konsolideerida rahvuskogukonda ning tuua teravalt nähtavale eraldusjoon patriootide ja sisevaenlaste vahel. See on katse luua homogeenset geopoliitilist ruumitervikut, mis on senisest sõltumatum läänest. Venemaa isoleerimine ei tarvitse olla Putinile täienisti vastumeelne. 2015. aastal nimetas ta lääneriikide sanktsioone ja embargot motiveerivaks jõuks, mis annab tõuke kodumaise majanduse arendamiseks ja Venemaa võimsuse suurendamiseks. Meile ehk paistab, et kogu maailm survestab Venemaad, kuid Kremlis nähakse Euroopat ja USAd kõigest ühe geopoliitilise keskusena – liiatigi veel sellisena, mis on hääbumas.

2018. aastal tõdes Surkov, et Krimmi hõivamisega said läbi Venemaa viljatud katsed ühineda lääne tsivilisatsiooniga. Nüüd seisvat ees sada või isegi rohkem aastat geopoliitilist üksindust. See ei toovat kaasa sidemete täielikku katkestamist teiste riikidega. Jätkatakse kauplemist, meelitatakse investeeringuid jne. Siiski olevat Venemaal tulevikus ainult kaks tõelist liitlast: armee ja laevastik.8 Isoleerumise poolt kõneles 2005. aastal juba „Kolmanda impeeriumi“ autor Mihhail Jurjev. Avatuna olla Venemaa määratud hukule. Ainus tee olevat liikuda ühtse tsivilisatsiooniga moodustise poole, mis sarnaneb küll kangesti Nõukogude Liiduga ja ähvardab tagasi tuua vorstisabad, nagu Jurjev isegi möönab, ent on siiski modernsem, kuna säilib turumajandus ja isolatsiooni juurutatakse oskuslikumalt.9 Surkov visandab lausa totalitaristliku pildi tulevasest üksindusest. Tema juhis on põhimõte, et Venemaa ellujäämise tingimus on ruumi igakülgne kontroll. Ruum aga ei hõlma mitte üksnes maad, merd, õhku ja kosmost, vaid ka psühholoogiat, müüte, ajaloolist mälu, laiemalt teabe- ja mõtteruumi. Siin aimub ennenägematu düstoopia, mille kirjeldamine lihtsalt propagandana mõjub lootusetult arhailisena.

See annab järjekindla projekti ilme Kremli viimaste aastate sammudele, mis reaalajas on paistnud üsna sihitu ekslemisena: repressiooniaparaadi võimendamine, „traditsiooniliste väärtuste“ edendamine, ajaloolise mälu kujundamine, infotehnoloogilise ruumi loomine, majandusliku eneseküllasuse suurendamine. Venemaa ei ole sellise projektiga üksi, vaid sammub vähemalt ositi Hiina jälgedes. Muidugi on kahtlane, kuivõrd on moodsas maailmas teostatav Nõukogude aega meenutav raudne eesriie. Üks on aga kindel: tänapäeva infotehnoloogia, mis justkui avab loomuldasa piire, on teinud selle mõneti hoopis lihtsamaks, seda enam et ruumi ei saa mõista kitsalt territoriaalsena. Samuti on juba see osa tegelikkusest, et Kremli ladvik püüab midagi sellist ellu viia, kohkumata tagasi seni kujuteldamatust repressioonist. Ukraina ründamine on hullus, kuid niisugune, milles on hirmuäratavalt palju meetodit. Milline ka poleks sõja ja Putini saatus, “kolmas impeerium” on ulm, mida me ei saa eirata.

1 Туманное будущее похабного мира. – Актуальные комментарии, 15. II 2022.

2 Vladislav Surkov: ‘An overdose of freedom is lethal to a state’. Financial Times 18. VI 2021.

3 Блок НАТО разошелся на блокпакеты. – Коммерсантъ 7. IV 2008.

4 Сурков предложил силой вернуть Украину. – Lenta.ru 11. VI 2021.

5 Цепная реакция хаоса. Николай Патрушев – о чуждых России союзах и ценностях. – Аргументы и Факты 21. IX 2021.

6 Патрушев: в России и на Украине проживает один народ. – РИА Новости 1. II 2016.

7 Vladimir Putin. The Real Lessons of the 75th Aniversary of World War II. – The National Interest, 18. VI 2020.

8 Putini nõunik: Venemaad ootab „sada aastat geo­poliitilist üksildust“. – ERR 10. IV 2018.

9 Vt Михаил Юрьев. Крепость Россия. – Михаил Леонтьев jt. Kрепость Россия. Прощание с либерализмом. Москва, 2005.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht