Vastureaktsioon vasakpoolsele identiteedipoliitikale

JENS JAANIMÄGI

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

„Identiteedis“ lahkab Francis Fukuyama viimase kümnendi suuremaid poliitilisi murranguid, eeskätt parempopulismi tõusu ja liberaaldemokraatia allakäiku. Selle pea ülemaailmse probleemi põhjusi näeb Fukuyama liberaalsete, demokraatlike, eeskätt vasakpoolsete jõudude takerdumises üha spetsiifilisemasse identiteedipoliitikasse ja sellest tulenevas parempopulistide katalüüsitud vimmas ja pahameeles.

Endine neokonservatiiv Fukuyama sai 1990. aastatel kuulsaks raamatuga „Ajaloo lõpp ja viimane inimene“, milles ta kuulutas liberaaldemokraatia üleilmset võitu ja sellega kaasnevat ajaloo lõppu. Toona veel Reagani ja Bush-seeniori kabinetis kandvat osa mänginud Fukuyama arusaama kohaselt annab Nõukogude Liidu kokkuvarisemine tunnistust sellest, et turumajanduslikult organiseeritud liberaaldemokraatia on alternatiivideta süsteem, mille ülemaailmse võidukäiguga jõudis inimajalugu eesmärgini.

Sellest ajast saati on nii mõndagi muutunud. Fukuyama ise on viimase kolmekümne aastaga paljudest toonastest vaadetest lahti öelnud, liikunud maailmavaatelt vasemale ja loobunud kunagistest konservatiivsetest aadetest liberaalsemate kasuks. Samuti on saanud selgeks, et Fukuyama pani oma 1990ndatel antud ennustustega puusse: demokraatlike riikide arv maailmas on juba tükk aega vähenemas, populistlik ja paljuski antidemokraatlik parem­populism on tõusuteel ja autoritaarsed riigid eesotsas Hiinaga laiendavad aina edukamalt oma mõjuvõimu.

Fukuyama uusima teose puhul on tegu püüdega toonast teooriat päästa – seletada, miks lubatud liberaaldemokraatia võidukäigu asemel asume nii liberalismi kui ka demokraatia kriisis. Juba eessõnas toonitab Fukuyama, et paljud olevat tema arusaamist „ajaloo lõpust“ valesti mõistnud – väljendit olevat kasutatud hegellik-marksistlikult, mõeldes sellega „eesmärki“ või „sihtmärki“, mitte likvideerimist.

Kriitikud ei olevat märganud, et „ajaloo lõpu“ puhul olevat tegu küsimuse, mitte väitega ning ka raamatu viimastele peatükkidele, milles autor käsitleb Nietzsche viimase inimese probleemi, ei olevat piisavat tähelepanu pööratud. Nõnda asubki Fukuyama „Identiteedis“ ühtegi eksplitsiitselt viga üles tunnistamata analüüsima, miks liberaalse demokraatiaga siiski vähemalt praegu veel ajaloo lõpuni ei ole jõutud.

Fukuyama kasutab Platonilt laenatud terminit thymos – see on hinge osa, mis tema käsitluse järgi ihkab väärikust ja oma väärikuse tunnustamist. Hegelile viidates argumenteerib Fukuyama, et thymos’e puhul on tegu inimtegevuse peamise ajega ning ajaloolise arengu, eelkõige demokraatia arengu, saab paljuski taandada võitlusele väärikuse tunnustamise nimel. Tuginedes Rousseaule, Kantile ja Hegelile, lükkab Fukuyama tagasi väited ja teooriad, mis püüavad inimtegevuse taandada omakasupüüdlikkusele ning riigi ja demokraatia rolli majandusele.

Siinkohal tugineb Fukuyama Adam Smithile, kes juba XVIII sajandil tõdes, et vaesusest tulenevaks peamiseks paheks saab pidada vaese nähtamatust, tema väärikuse eiramist. Fukuyamagi argumenteerib, et enamgi kui materiaalseid väärtusi ihkab inimene nii oma individuaalse kui kollektiivse identiteedi ja väärikuse tunnustamist. Vasakpoolsed aga olevat hüljanud klassi­ideoloogia ega mõistvat ka väärikuse olulisust, minnes oma identiteedipoliitikaga enam ja enam mikrotasandile, kaitstes aina väiksemate ja selgemini piiritletud gruppide väärikust, kaotades silme eest ühiskonna terviku.

Sealjuures ei ole parempopulismi tõusu taga ühiskonna kõige enam rõhutud osa, vaid keskklass, kes kardab oma staatuse ja väärikuse kadu, seejuures võrdluses rõhutud minoriteetidega. Just see vastureaktsioon vasakpoolsete identiteedipoliitikale olevat Fukuyama väitel antidemokraatlike jõudude tõusu peamine ajend. Fukuyama põhjendab, et kui vasakjõud seisavad vähemusgruppide identiteedi eest, tunneb enamuse esindaja, see tähendab, heteroseksuaalne, valge, puudeta inimene, end mittetunnustatuna. See tekitab trotsi ja vimma ning loob omakorda poliitilisel spektril vasakpoolse identiteedipoliitika koopia paremal teljel.

Fukuyama arvates on vastumürk, mis vasakpoolse ja parempoolse identiteedipoliitika tsüklist päästab ning ühiskonna ja riigi täieliku lõhenemise ennetab, ühise identiteedi taastamine avatud rahvuslusena. Riikidel on vaja tugevaid ja ühendavaid, kuid väljast tulijatele avatud rahvusidentiteete ennetamaks kollektiivse identiteedi killustumist. Pikas perspektiivis suudavad vaid tugeva, kuid avatud rahvusliku identiteediga riigid tagada ühiskonna stabiilsuse ja usalduse, püsida sealjuures demokraatlikud ja olla vastuvõtlikud nii sisemisele kui ka välisele mitmekesisusele.

Fukuyama argumentatsioon võib näida veenev, kuid selle puudusi pole raske läbi näha. Kui vasakpoolne identiteedipoliitika on võidelnud represseeritud ja marginaliseeritud gruppide väärikuse kaitsmise nimel, siis parempoolne identiteedipoliitika on võidelnud suhteliselt privilegeeritud ühiskonnakihtide privileegide säilitamise eest. Sedaviisi võrdsustab Fukuyama loogikavastaselt võrdsema tuleviku lubaduse lubadusega säilitada varasemad ühiskonna struktuurid, sealhulgas väärikuse ja identiteedi aluste hierarhia.

„Identiteedis“ käsitleb Fukuyama vasakpoolset poliitikat, mis tegeleb nii naiste, rahvusvähemuste, homoseksuaalide ja teiste gruppide väärikuse kaitsmise ja tunnustamisega, kui lõhestavat identiteedipoliitikat. Seda eksplitsiitselt mainimata on aimatav, et Fukuyama näiteks XX sajandi lääne ametiühingupoliitikale, mis keskendus peaasjalikult valgete meessoost tööliste kaitsele, sedavõrd hävitavat hinnangut ei annaks. Kuidas ja kas üldse on võimalik rõhutute väärikust tõhusalt kaitsta, taandades rõhumise vaid ühele identiteedi osale, tunnustamata selle juurpõhjusi ja omavahelist sidet?

On ju ilmne, et ühiskondlike barjääride lammutamine saab toimuda vaid pärast seda, kui oleme tunnistanud ja arvesse võtnud marginaliseeritud gruppide rõhumise läbipõimitud olemuse ega ela enam illusioonis, et marginaliseeritus on ühedimensiooniline kontseptsioon, mis on lahendatav üheste lihtsate lahendustega. Kas pole nii, et Fukuyama ihaldatav universaalne identiteedipoliitika saab eksisteerida vaid mullis, milles me naiste, rahvusvähemuste, homoseksuaalide ja teiste võrdset õigust väärikale kohtlemisele teemadesse ei jaga ning sellest mingite väidetavalt suuremate gruppide väärikuse kaitsmise kasuks teadlikult kõrvale vaatame?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht