Venemaa mogilizatsija

Osa eurooplastest näib lootvat, et ehk läheb sõja suurem raskus neist mööda, nagu nad lootsid seda ka enne Teist maailmasõda.

ÜLO MATTHEUS

Pseudoreferendumid okupeeritud Ukraina aladel, mobilisatsiooni väljakuulutamine Venemaal ja tuumarelvaga ähvardamine osutavad, et Putin ei loobu sõjategevusest enne, kuni viimnegi võimalus selle jätkamiseks on ära kasutatud. Nn kollektiivne lääs, kelle vastu Putin väidab end sõdivat, on omalt poolt aru saanud, et järeleandmisi Vene diktaatorile teha ei saa, sest see vaid suurendaks ta aplust, õigustaks tema imperiaalseid ambitsioone ja seaks ohtu kogu Euroopa. Olukord on hakanud pikkamisi kohale jõudma ka Prantsusmaa ja Saksamaa liidreile, kes küll pole loobunud Putiniga vestlemast, kuid nüüd juba teda kapituleeruma kutsudes.

Vaatamata reaalsele tuumaohule Venemaa poolt annab nn vana Euroopa Ukrainale relvi väga kitsilt. Saksamaa on saatnud Ukrainasse kuus uut iseliikuvat õhutõrjesüsteemi Gepard, Ukrainasse on saabunud moderniseeritud Vene tankid Poolast ja ka Sloveenia on lubanud oma vanad Vene tankid Ukrainale üle anda vahetuskaubana Saksamaa modernsema sõjatehnika vastu, kuid jätkuvalt ei ole Ukrainale eraldatava sõjatehnika loetelus lääne päritolu tanke. Ka on Euroopa relvaabi maht liiga väike, et võimaldada Ukrainal oma okupeeritud territooriumid kiirelt vabastada. Taas kord on see USA, kelle pidev ja mahukas toetus on aidanud Ukrainal okupandile vastu seista ja kes on võtnud endale ülesande Euroopat kaitsta, erinevalt Euroopast endast, kus osa inimesi näib lootvat, et ehk läheb sõja suurem raskus neist mööda, nagu nad lootsid seda ka enne Teist maailmasõda. Vana Euroopa riikides on esiplaanil sisepoliitilised probleemid ja ohtu sattunud heaolu, mis kipub koos kallineva energiaga sulama kui kevadine lumi ja kõigutab valitsuste positsiooni. Itaalias on aga võimule tulemas koalitsioon, kuhu hakkab tõenäoliselt kuuluma ka Putini sõbra Silvio Berlusconi juhitud Forza Italia, kelle seisukohad Ukraina küsimuses on leebelt öeldes segased.

Kuidas sõda päriselt Euroopasse jõuab?

Piisab ilmselt ühest Venemaa tuumalöögist, kasutagu ta kas või taktikalist tuumalõhkepead, mille tegevusraadius on väike, kui nn kollektiivne lääs on sunnitud vastama. Kui Putini šantaaž peaks vilja kandma ja Ukraina sunnitakse alistuma, siis ju Venemaa nõudmised kasvavad ja ta liigub edasi impeeriumi taastamise poole, rünnates või ähvardades tõenäoliselt kõiki, kes teda sel teel takistavad. Rünnata võidakse näiteks Suur­britanniat, kes on üks suuremaid Ukraina toetajaid USA kõrval.

Türgi president Recep Tayyip Erdoğan on ainuke arvestatav riigipea, kes Putiniga kohtub ja kes suudab Putinit mõjutada. Seejuures meeldib Erdoğanile ilmselt Putinit alandada ja talle koht kätte näidata. Pildil Putin ja Erdoğan 15. septembril Samarkandis Shanghai koostööorganisatsiooni tippkohtumisel.

TT NYHETSBYRÅN / Scanpix

Kartust, et konflikt võib jõuda taktikalise tuumarelva kasutamiseni, avaldasid ka Ukraina relvajõudude ülemjuhataja Valeri Zalužnõi ja ülemraada riigikaitsekomisjoni esimehe esimene asetäitja Mõhhailo Zabrodskõi oma ühispöördumises 7. septembril. 2 Nad viitavad nii Venemaa võimalikule tuumarünnakule kui ka reaalsele ohule, et konflikt võib üle kasvada kolmandaks maailmasõjaks. Ennekõike kannab nende pöördumine eesmärki välja tuua eeldused, mis võimaldavad Ukrainal Venemaad võita.

Neiks on Ukraina relvajõudude põhjalik ümberrelvastumine vastavalt NATO standarditele ja vajalikus ulatuses, kusjuures keskne küsimus on autorite sõnul raketisüsteemide laskekaugus. Kui Venemaal on see 2000 km, siis Ukrainal vaid 100 km, mis tähendab, et Ukraina ei ole praegu võimeline ründama sõjalisi sihtmärke sügaval Vene relvajõudude tagalas isegi siis, kui need paiknevad Ukraina territooriumil. Rakettide suurem laskeulatus on autorite hinnangul vajalik sellekski, et sõja tegelikkus jõuaks ka venemaalasteni, nii nagu see juhtus pärast Krimmi sõjaväeobjektide ründamist. Ka venemaalased peavad aru saama, et käimas on koledusi täis täiemahuline sõda.

Venemaa tuumalöögi korral on nii USA kui ka Suurbritannia lubanud rünnakule otsustavalt vastata. Kõneldud on sellest, et võidakse anda hävitav löök Putinile isiklikult jahtides tema punkreid, hävitada Venemaa tuumarelvad nende paiknemiskohtades või purustada täielikult Venemaa Musta mere laevastik, nagu on osutanud USA erukindralleitnant Ben Hodges.3

Kui pikka aega räägiti, et Putin vaid hirmutab nn tuumanupuga ja vaevalt ta sellele vajutab, siis pärast Ukraina edukat vasturünnakut Harkivi suunalt, libareferendumite korraldamist okupeeritud territooriumeil ja mobilisatsiooni väljakuulutamist Venemaal on hakatud sellest uuesti kõnelema kui reaalsest ohust, kuna Putini muud võimalused on ammendunud. Võimaliku stsenaariumina on välja pakutud, et Venemaa kuulutab okupeeritud territooriumid libareferendumitega enda omaks ja kasutab siis tuumarelva, et neid kaitsta.

Kaval Erdoğan ehk Häda ajab härja Türki

Ühe instrumendina lääne šantažeerimiseks on Putin kasutanud Zaporižžja tuumaelektrijaama, selle ümbrust rakettidega rünnates ja ähvardades Euroopat Tšernobõli-taolise tuumakatastroofiga, piirates seejuures rahvusvahelise aatomienergiaagentuuri (IAEA) ligipääsu tuumajaamale. Väidetavalt on Türgi presidendi Recep Tayyip Erdoğani vahendustegevuse tulemusel tuumajaamaga seotud olukord stabiliseerunud. Nagu osutab Ukraina hüdrometeoroloogia keskuse uuring4, jõuaks Zaporižžja tuumajaama põhjustatud saaste ka Türki, ja võib arvata, et Erdoğanile pole see väljavaade kuigi meeltmööda.

Erdoğani roll Ukraina kriisis ja maailma poliitikas on muutunud sedavõrd oluliseks, et temast on selles kontekstis juba raske mööda vaadata. Ta on ainuke arvestatav riigipea, kes Putiniga kohtub ja kes suudab Putinit ka mõjutada. Tänu Erdoğani vahendustegevusele taastus Ukraina viljaeksport ja vabastati Mariupoli kaitsjad, sh Azovi pataljoni juhid, kelle alistumise taga oli mäletatavasti Erdoğani lubadus, et nad vahetatakse Vene sõjavangide vastu välja. Erdoğan ei saanud kahtlemata endale lubada, et tema sõna ei kehti, ja ta pani Putini tegema seda, mis tundus Vene propagandistidele peaaegu riigireetmisena, kuivõrd just Azovi pataljoni peetakse Ukraina nn fašismi kehastajaks. Vastu soovib Putin ilmselt, et Erdoğan meelitaks Ukraina läbirääkimiste laua taha või, veel parem, peibutaks sinna NATO riikide liidrid, kuivõrd see ehk aitaks Putinil kuidagi oma nägu päästa.

Präänikutena on Türgi vastutulelikult võimaldanud Vene kaardimakse­süsteemi MIR kasutamist kuni selle sattumiseni USA sanktsioonide alla, on lubanud viisavabalt sisse Vene turiste ja on üks neid riike, kes ei häbene osta Vene gaasi ning maksta selle eest rublades. Seejuures meeldib Erdoğanile ilmselt Putinit alandada ja talle koht kätte näidata. Kogu maailma tähelepanu pälvis ka Türgi meedias eksponeeritud foto Shanghai koostööorganisatsiooni tippkohtumiselt Samarkandis, kus Putin oli sokutatud istuma diivanile Tadžikistani presidendi Emomali Rahmoni ja Valgevene presidendi Aljaksandr Lukašenka vahele, toolidel nende kohal kõrgus aga Türgi president Erdoğan ja tema kõrval Aserbaidžaani president Ilham Älijev.5 Väidetavalt keeldus Hiina president Xi Jiping sellel kohtumisel koos Putiniga lõunatamast, tuues ettekäändeks koroonaga seotud ettevaatusabinõud, ja India peaminister Narendra Modi manitses Putinit selle eest, et too lahendab asju sõjaga.

Mõistagi pole ka Türgi toetus Aserbaidžaanile konfliktis Armeeniaga just see poliitika, mis Putini agendasse sobitub. Selles peaks sisalduma muu hulgas rahuvalveteenus Armeeniale ja Armeenia julgeoleku tagamine vastavalt Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsiooni lepingu artiklile 4.6 Paraku on valik siingi langenud reaalpoliitika ja Erdoğani kasuks, kes Putinit ühe või teise päästvana näiva õlekõrrekesega lootustandvalt kõditab. Samuti ei näi Putinit heidutavat Türgi mõju suurenemine nii Kaukaasias, Kesk-Aasias kui ka turgi rahvastega asustatud piirkondades Venemaa Kaug-Idas. Selle kõige kohal troonib turgi rahvaid ühendava nn Suur-Turaani idee, mis võib saada tõsiseks väljakutseks Russki Mirile.

Tegelikult on veelgi tegureid, miks Putin peaks Türgi poolkuu vene õigeusu ristiga taas läbi torkama ja mõne kiriku katusele kinnitama: Türgi tunnustab Ukraina territoriaalset terviklikkust, sh Krimmi kuulumist Ukrainale, Türgi ei luba Mustale merele Vene sõjalaevu, Türgi ettevõte Baykar müüb oma droone Aserbaidžaanile ja Ukrainale (kellega koostöös ta neid ka toodab), kuid ei müü neid Venemaale, ja mis ehk kõige olulisem või naljakam antud asjaolusid arvestades – Türgi on NATO liige, osa sellest nn kollektiivsest läänest, kelle vastu Venemaa enda arvates sõdib. Selle võib lõpuks kokku võtta tõdemusega, et häda ajab härja Türki! Või siis Iraani, kui Türgi oma droone Venemaale ei müü.

Koostöö Iraaniga on aga õige märgiline, kuivõrd Iraan on üks neid riike Süüria, Põhja-Korea ja Kuuba kõrval, kelle USA on tunnistanud terrorismi sponsoriks. Kuigi Venemaa näitab selgelt oma kuulumist just sellesse sõpruskonda, on USA seni keeldunud sama tiitlit Venemaale omistamast. See võib siiski olukorra eskaleerudes muutuda.

Samarkandi alanduste järelmõju

On spekuleeritud, et Samarkandis kogetud alandus pani Putini otsustavalt tegutsema näitamaks, et ta on veel jätkuvalt tegija. Ta kuulutas välja referendumid Ukraina okupeeritud aladel ja mobilisatsiooni Venemaal ning ähvardas läänt taas tuumarelva kasutamisega, tõstes sellega kogu maailma julgeoleku ohustatuse määra.

Kõigil neil teemadel on pärast Putini avaldust ohjeldamatult kõneldud ja arvamusi avaldatud. Venemaa tuleviku seisukohalt on ehk kõige määravam mobilisatsiooni küsimus, mis on avalikus ruumis juba ümber nimetatud mogilizatsija’ks ehk mobiliseeritute massiliseks haudaajamiseks. Nn osalise mobilisatsiooni arvuna käis Venemaa avalikult välja 300 000 mobiliseeritut, ent kuna see punkt Putini ukaasis on jäänud saladuseks, on arvatud, et see võib küündida ka miljoni või enama meessoost kodaniku püssi alla panekuni, seda mitme lainena kuni kevadeni välja.

Põhjus, miks mobilisatsioonist saab mogilizatsija, on mobiliseeritute vähene ettevalmistus ja sõjategevuseks vajalike oskuste puudumine. Kuna suure osa selles sõjas osalenud Vene kaadrisõjaväelastest on Ukraina utiliseerinud, napib Vene relvajõududel nii ohvitsere, kes sõjalisi operatsioone rindejoonel juhiksid, kui ka spetsialiste, kes oskavad kasutada sõjatehnikat. Ukrainas paikevate üksuste isikkoosseis on juba mitmeid kordi roteerunud, nende kvaliteet on pidevalt langenud, koosseis kahanenud kuni kolmandikuni või ka täielikult hävinud ja nende asendamine uute mobiliseeritutega seda olukorda ei paranda. Minimaalne sõduri väljaõpe võtab mitmeid kuid, kuid seda aega Venemaal pole ja esimese laine mobiliseeritud saadetakse rindele sisuliselt ilma ettevalmistuseta, mis tähendab, et enamik neist, on pakutud et kuni 80%, kas hukkub või invaliidistub. Rakendada saab neid abitegevuses (transport, kaevikute kaevamine, mürskude laadimine jms) või siis saata nad vastase tulejoonele, et välja selgitada vastase positsioonid. Sellist taktikat kasutab Vene pool massiliselt, s.o mobiliseerituid, vähemasti Putini ukaasi esimest lainet, kasutatakse lihtsalt kahurilihana. Vene propagandistid on pakkunud, et kui kümne hukkunud Vene sõduri kohta tuleb kas või üks Ukraina sõdur, siis on nad oma ülesande täitnud.

Võimalik on seegi, et sügisene demobilisatsioon Venemaal jäetakse ära ja rindele paisatakse äsja sõjaväeteenistuse läbinud 137 000 noorsõdurit, kelle väljaõpe ei ole samuti otseseks sõjategevuseks piisav. See 137 000 on muuseas just see arv, mille võrra on Putin otsustanud Vene relvajõudude kogusuurust kasvatada.7

On selge, et niisuguse inimmassi paiskamine rindele aeglustab Ukraina relvajõudude tegevust ning kulutab palju rohkem ressursse, mida paraku saadakse abi korras lääneriikidelt ega toodeta ise. Võimalik, et rindejoon ka külmutatakse, sest olgugi väljaõppimata mobiliseeritud nagu sulavõi, millest sõjamasin hõlpsasti läbi läheb, on Venemaa rindele paisatav mass siiski liiga suur. Ennekõike on see vahend, et sundida Ukraina läbirääkimiste laua taha ja panna nad juba vallutatud territooriume loovutama, panuseid aina tõstes ja ohvrite arvu suurendades.

Venemaa sisepoliitilises vaates toob käimasolev mogilizatsija kaasa poliitilise ebamäärasuse ja segaduse kasvu. Sellega on käivitunud ühiskonnas protsess, mille käiku ja tulemust on raske ette näha. Nn välksõda Ukraina vastu oldi küll valmis jälgima televiisorist, kuid mitte ise tapalavale minema. Seetõttu pole üllatav, et Putini ukaasi avaldamise järel osteti ära kõik Venemaalt väljuvate lendude piletid, lahkujate pikad järjekorra ummistasid viisavabade riikide piiripunktid, mobilisatsiooni vastu alustati proteste tänavail ja mitmel pool süüdati sõjakomissariaate. On olnud ka tulistamist ja vähemasti üks enesesüütamine. Vene siseelu asjatundjad arvavad siiski, et see kõik ei takista võimudel oma eesmärke täitmast ning vajalik arv meessoost isikuid korjatakse kokku, olgu või otse tänavalt ja jõuga. Võimalik, et ühiskonna taluvuse piir pannakse lõplikult proovile alles siis, kui Ukrainast hakkab saabuma massiliselt mustades kilekottides laipu või ka lihtsalt surmateateid, sest Venemaal pole kombeks oma laipu üles korjata ja koju saata. On spekuleeritud, et Putini režiim variseb selle tõttu kokku, kuid on ka väiteid, et igasugune protestimeel Venemaal on hävitatud ja jõustruktuuride kontrolli all. Nii nagu see oli Nõukogude ajal, mille toimemehhanisme on Putin igati edukalt kopeerinud, hävitades täielikult sõnavabaduse ja kehtestades karmid karistused režiimi vastu suunatud tegude eest.

Enneolematute kaotustega kaasnevaid pingeid pole lõpuni ilmselt siiski võimalik vältida. Kui suureks need pinged paisuvad või kui väikseks jäävad, selgub pärast uusmobiliseerituist hukkunute esimest lainet. Pole välistatud, et vallandatud protsessid lõppevad nii Putini enda kui ka kogu Venemaa mogilizatsia’ga. Viimane tähendab ennekõike Venemaa taandumist maailmapoliitika suurelt pildilt ja tema asetumist lõplikult kuskile kolmandate riikide hulka. Arvestades Venemaa tuumašantaaži, pole välistatud, et üks eeldusi tema taasintegreerimiseks lääne majandusruumi on Venemaa tuumadesarmeerimine. Sellega saab Venemaast tähtsusetu riik, keda keegi ei karda. Loodetavasti ei ole see soovmõtlemine.

1 Tuletis sõnadest могила (haud) ja мобилизация (mobilisatsioon).

2 Валерій Залужний, Михайло Забродський, Перспективи забезпечення воєнної кампанії 2023 року: український погляд. – Ukrinform 7. IX 2022. https://www.ukrinform.ua/rubric-ato/3566162-ak-zabezpeciti-voennu-kampaniu-u-2023-roci-ukrainskij-poglad.html

3 Tom Cotterill, Chris Pleasance, EXCLUSIVE: America WILL retaliate… – Daily Mail Online 21. IX 2022. https://www.dailymail.co.uk/news/article-11234251/America-hit-Russias-military-devastating-strike-Putin-nukes-Ukraine-says-general.html

4 Український гідрометеорологічний центр. Інформаційна довідка. Радіаційна ситуація в Україні 3-5 вересня 2022р. https://meteo.gov.ua/files/content/r/info_dovidka_radiologik_05_09_2022.pdf

5 Vt Burhanettin Duran, The Samarkand Summit and Türkiye’s position. – Daily Sabah 19. IX 2022. https://www.dailysabah.com/opinion/columns/the-samarkand-summit-and-turkiyes-position?gallery_image=undefined#big

6 Lepingu teksti vt https://en.odkb-csto.org/documents/documents/dogovor_o_kollektivnoy_bezopasnosti/#loaded

7 Putin signs decree to increase size of Russian armed forces. – Reuters 25. VIII 2022. https://www.reuters.com/world/europe/putin-signs-decreeincrease-size-russian-armed-forces-2022-08-25/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht