Seikleja Eduard Tinni pihtimused

Lisaks filosoofialoengutele leidis Tinn oma oraatoritalendile ka teise ja kasulikuma väljenduse, hakates tegutsema ilmaliku matjana.

JAAK ALLIK

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Loodan, et autor andestab selle Thomas Mannilt laenatud pealkirja, sest juba avaleheküljel nimetab ta oma elatud elu avantüristlikuks. Autor teatab juba sissejuhatuses, et ta mälestustes oma intiimelu ei puuduta. Mõiste „intiimelu“ alla pole mahtunud küll (nõukogude turismigrupi juhi) seiklused mööda Lääne-Euroopa lõbumaju ning kinniseid „karate klubisid“, aga nende erutavate lehekülgedega tutvumine jäägu lugejate hooleks. Mälestustest on tõepoolest välja jäetud elukaaslased ja lapsed, õnneks mitte vanavanemad ja vanemad. Lapsepõlvesuved teatriliidu puhkekodus Vääna-Jõesuus ning mälupildid oma vanaisa ja vene emigrandist vanema Lydia ning kogu elu Draamateatris inspitsiendina töötanud ema Aino kohta on kirja pandud detailselt ja sooja siirusega.

Teatrilegendi, ENSV teenelise kunstniku Eduard Tinni (1899–1968) pojapoega ning ENSV teenelise kunstniku ja Draamateatri kauase partorgi Olev Tinni (1920–1971) poega, kes oli üles kasvanud korteris, mille diivanil ööbis mõnikord Kivimäele sõiduks liialt väsinud Voldemar Panso, teatripisik muidugi puutumata ei jätnud. Lapsnäitlemine Draamateatris ja filmides viis noore Eduardi küll Tallinnfilmi stuudio sisseastumiskatsetele, kuid kooliõpilasena teda vastu ei võetud. Keskkooli lõpetamise ajaks oli aga juba selgeks saanud, et „isa ümbritsevate purjus näitlejate jutud olid primitiivsed“ ning naisnäitlejatega suhtlemisest tuli taipamine, et „selles elukutses on üksjagu prostitutsiooni“. Nii siirdus Georg Otsa ristipoeg teatriühingu soovituskirjaga õppima Moskva GITISesse hoopis teatriteadust. Seal sai temast ainsa parteilasest üliõpilasena kiiresti instituudi palgaline komsomolijuht (asetäitjaks mõnda aega ka Ingo Normet).

Mälestustes üleliidulisest tähtsamast teatrikoolist domineerivad üliõpilaselu seiklused, mille keskmeks oli ühiselamu ja hiljem juba Moskva kesklinnas asunud ja boheemliku klubina tegutsenud ühiskorter, kust suhtlemispartneritena käis läbi lugematu hulk hilisemaid kuulsusi Anatoli Vassiljevist ja Alfred Schnittkest kuni tulevase Putini kultuuriministri Mihhail Švõdkoi ja Dudajevi välisministri Ahmad Zakajevini. Värvikama hetkena sellest ajast võib esile tuua võimaluse õpetada enesekaitset praegusele Vene emigratsiooniliidrile, noorukesele Mihhail Hodorkovskile, kelle GITISe nõukogude rahvaste teatri õppejõust tädiga toimusid üliõpilasaktivistil kirglikud teejoomised, mis viisid 47aastase daami koguni armuavalduseni ja ettepanekuni põgeneda koos Ameerikasse.

Huvi kadumist teatrikunsti vastu täheldas autor endas juba enne teatriinstituuti astumist. Seda hämmastavam on tema sattumine Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri juhataja ametikohale, kus enne teda olid veerand sajandi vältel töötanud Voldemar Panso ja Aarne Üksküla. Pärast 40 kirjale allakirjutamist avaldati Ükskülale survet koolijuhi kohalt lahkumiseks. 1982. aastal kuulutatigi välja avalik konkurss, mis kõigi arvates oli mõeldud Mikk Mikverile, kes juhendas just neil aastatel (1980–1984) lavakooli XI lendu. Päev enne konkursi tähtaja kukkumist oli Eestist eemal viibinud Mikiver aga võtnud oma kandideerimisvalduse tagasi ning ainsaks kandidaadiks ametikohale osutus EKP keskkomitee töötaja Eduard Tinn.

Mikiveri sellekohast kirja või telegrammi pole keegi näinud ega ka arhiivist leidnud, mis andis Mikule mõnikord võimaluse selle olemasolu üldse eitada. Muidugi oli tol ajal kõigile selge, et Mikiverile oli keskkomiteest survet avaldatud, et panna ideoloogiliselt kahtlast kooli juhtima n-ö oma mees. Oma mälestustes esitab Tinn aga täiesti uue selgituse. Nimelt olevat ainsaks Mikiveri survestajaks olnud Tinn ise, kes palunud temalt abi „Vaino juhitavast partei­majast minema saamiseks“. Tunnistusega, et kõnealune ametikoht teda üldse ei huvita, kaasnenud ka lubadus see vabastada kohe, kui Mikk soovib kateedri juhtimise enda kätte võtta.

Teatrikooli juhina töötatud aja kohta tunnistab Tinn ausalt, et kogu tema huvi ja energia kulus tol ajal hoopis üleliidulise karateföderatsiooni aseesimehe rollile. Ja kuigi ta ei suutnud koolis kaasa minna seal Tormise, Neimari ja Sillari poolt hoitud Panso-lummusega, siis midagi kurja tema kolmeaastasest (1982–1985) koolijuhitööst ei mäleta ei tolleaegsed õpilased ega kolleegidki. Ainsa musta leheküljena meenutab Tinn klassiõe Merle Karusoo lavastuse „Kui ruumid on täis“ – selle läbivaatamisel oli ta viibinud EKP KK esindajana – avaliku esitamise keelamist 1982. aasta kevadel. Oma seisukohale, et too lavastus oli „otsatu rahvuslik halamine, soome-ugrilik äng ja noorte näitlejate kasvatamine kannatusfilosoofia vaimus“, on ta jäänud kindlaks tänapäevani.

Eedu ja poliitika

Komparteisse astus Tinn sõjaväes. Kui sama sammu tegi 1961. aastal tema isa, siis mäletab ta vanaisa kategoorilist hukkamõistu sellele ning enda tormilist kallaletungi isale hüüdega „kuradi kommunist!“. Kogu mälestusteraamatut läbivad autori vihatud kahe tumeda jõuna „globalistid“ ja „juunikommunistid“. Viimastevastase hoiaku olevat ta juba poisikesepõlvest saanud just vanaisalt. Juunikommunistideks kutsutakse pärast 1940. aasta juunipööret komparteisse karjäärisundusel või -lootusel astunud isikuid, et eristada neid nn vanadest kommunistidest, kes olid parteisse astunud ideelistel kaalutlustel ja aegadel, kui selle sammu eest polnud tasuks ametikoht, vaid ähvardasid vangirauad. Juba paar aastat pärast isale kallaletormamist astus Eedu ise sisuliselt just juunikommunistide ridadesse, tunnistades, et „parajalt auahne inimesena, kes tahab olla tegev humanitaarsfääris, ei saa impeeriumis suuri tegusid teha ilma parteipiletita“.

Ta põhjendab seda sammu raamatus üsna mitmel leheküljel, rõhutades seejuures oma rahvuslikku aatelisust, eristades Marxi õpetuse leninlikust bolševismist, ning kinnitades, et Eesti iseseisvuse taastamise võimalusse polnud tol ajal isegi 0,1% usku, ja tõdedes, et 1960. aastail tundus vene sotsialismi ümbersünd võimalik. Pärast pikki arutlusi Venemaa eripärase ajaloo üle jõuab autor etteheidete tegemiseni Hruštšovile, Gorbatšovile ja Jeltsinile, kes vahetasid sotsialismi humanistlikud väärtused tarbimisühiskonna ideaalide vastu ja teostasid kokkuvõttes NSV Liidus kapitalistliku revolutsiooni, mis tähendas Venemaa muutmist USA vasalliks. Alternatiivina sellele näeb autor Deng Xiaopingi tegevust Hiinas.

Oma esimesed olulised poliitilised ülesanded sai GITISe komsomolisekretär üleliiduliselt komsomoli keskkomiteelt, kelle emissarina hakkas ta käima liiduvabariikides kontrollimaks seal tehtavat „esteetilist kasvatustööd“. Kuna Moskvast saabunud mis tahes ülemus oli tol ajal kardetud mees, sai teatritudeng end tunda tõelise Hlestakovina. Igatahes Kirgiisias tapeti tema auks korraldatud peo tarvis kolmkümmend lammast ja kõigis komsomoli struktuurides ootasid auväärt külalisi eraldi kaunitarid, kelle ülesanne oli „vajadusel meeldivusi pakkuda“.

1970. aastal asus Tinn taas elama Tallinna, jätkates samal ajal Kunstide Ajaloo Instituudi aspirantuuris kandidaaditöö kirjutamist August Strindbergi loomingust. Elatist teenis ta filosoofiaõppejõuna Tallinna Pedagoogilises Instituudis ning peagi ka EKP Tallinna linnakomitee marksismi-leninismi (õhtu)ülikoolis, kus peetud loengutega jäi silma linnakomitee ideoloogiasekretärile Rein Ristlaanele, kes kutsuski võimeka noore filosoofi 1973. aastal palgalisele parteitööle: „Olin täis jõudu ja suuteline ka midagi ära tegema. Miks pidin hakkama katlakütjaks? Miks pidin oma kodumaal andma initsiatiivi võõraste, kohalikke olusid mittetundvate venelaste kätte?“

Juba 1975. aastal edutati noor parteitöötaja ühele Eesti kultuurielu võtmepositsioonile, kultuuriministeeriumi ja loomeliitude häälekandja Sirp ja Vasar peatoimetajaks, kuhu ta jäi pidama kolmeks aastaks. Kuna Tinnile eelnesid sellel kohal rahuliku meelega ja suhteliselt liberaalsed Kalju Uibo ja Erni Lõbu, võeti teda muidugi vastu kruvide kinnikeeramiseks toodud tulipäise parteitöötajana. Tinn ise kuulutab oma toimetajakreedoks aga hoopis selle, et „punamulisemine tuli Sirbis lõpetada ning hakata rääkima tõsistel ja sisulistel teemadel“. Hea sõnaga on meenutatud kõiki Sirbi tollaseid töötajaid, pikad nimekirjad on moodustunud ka autoritest. Omaette pisipeatükid on teeninud ära nii Egon Rannet kui ka Gustav Naan. Ülimad kiidusõnad on korduvalt pälvinud toimetaja otsene parteiline ülemus EKP KK kultuurisakonna juhataja Olaf Utt: „Sellest pole siiamaani keegi rääkinud, aga peaaegu kõik hea, mis Nõukogude Eesti kultuurielus saavutati, on nii või teisti seotud Utiga“.

Vaid üks kaastöötaja on saanud oma kunagiselt peatoimetajalt absoluutse hukkamõistu ja selleks on Olev Remsujev, seda mitte oma töö eest Sirbis, vaid hoopis 2015. aastal avaldatud romaani „Ämblik ja kultuur“ eest, mida Tinn nimetab otsesõnu paskvilliks ja kogu tollase toimetuse sitaga ülevalamiseks. Siin ma Tinniga küll ei nõustu. Romaani žanriks pole paskvill, vaid pigem satiiriline loba näitamaks ajastu ja tollaste kultuuritegelaste ning ajakirjanike küünilist kahepalgelisust. Olles ka ise töötanud tollases Sirbis (Tartu korrespondendina), pean ütlema, et nii Tinni mälestused kui ka Remsu romaan peegeldavad nende aegade ideoloogilist õhkkonda ja toimetuse tööd üsnagi pealiskaudselt.

Tinn tegutses toimetuses pigem üldjuhina, kaitstes autorite sõnavabadust ja osakonnatoimetajate valikut nii palju, kui see tol ajal võimalik oli. Selles oli talle abiks nii hea läbisaamine Utiga kui ka teatav „relvavendlus“ tema kui ENSV Judo Föderatsiooni presidendi ja tollase pea­tsensori, Glavliti ülema Arnold Adamsi vahel, kes juhtis samal ajal vabariigi poksiföderatsiooni. Igal juhul jääb mälestustest mulje, et võitluskunstidega tegelemine ning kultuurirahva seas kultusliku Ku-Ku klubi presidendiks olemine (asepresidentidena tegutsesid tema „alluvuses“ Lennart Meri ja Heinz Valk) huvitas autorit rohkem kui kultuurilehe toimetamine. Sama mall kordus lavakunstikoolis. Siiski kirjutab Tinn, et temal oli kombeks igasse autorisse aupaklikult suhtuda ning kaastööpakkumisele alati konkreetselt vastata, ning kaebab, et praegu on peaaegu võimatu saada toimetustelt mingitki reaktsiooni neile läkitatud poleemilise kaastöö kohta. Tinni nägemisest hirmunud Eesti Päevalehe peatoimetaja asetäitja lasknud ta turvameeste abil koguni toimetusest välja visata.

Tinni toimetajatöö Sirbis lõppes 1978. aastal otsusega asuda õppima NLKP KK juurde loodud Ühiskonnateaduste Akadeemiasse. Autor põhjendab oma valikut küllalt omapäraselt: „Liberaalse intelligentsi ja dissidentide seltskonnas olin ma küllalt olnud, nüüd tahtsin näha, milliseid inimesi võib kohata ülemuste seas.“ Bojaarideks kutsutud „koolivendade“ hulgas võidab ta populaarsuse sellega, et üleliidulise karateföderatsiooni aseesimehena loob koolis enesekaitsesektsiooni. Akadeemia ava­aktusel leiab aset ka Tinni poliitilise karjääri ilmne kõrghetk – võimalus lasta WCs vett Kremli halli kardinali (impeeriumi tollase teise mehe) Mihhail Suslovi kõrval!

1982. aastal lõpetab Tinn selle akadeemia ajalookandidaadi kraadi kaitsmisega (rahvusvahelise kommunistliku liikumise teemal) ning saab pakkumise asuda tööle NLKP keskkomitee aparaati. Sellest ütleb ära ja lahkubki reservi, kust läheb omaalgatuslik tee juba lavakunsti­kateedrisse.

Lavaka juhtimisele järgnenud doktoriväitekiri Moskva Ühiskonnateaduste Akadeemias kapitalistlike maade kultuuripoliitika kohta sai küll eelkaitstud, kuid jäi perestroika-tuultes lõplikult vormistamata. Tallinna tagasi saabunud, põlgas Tinn ära minust vabanenud ENSV kultuurikomitee esimehe esimese asetäitja – ministri ameti, sest too tähendanuks talle vabaduse kaotust ja „kohustust käia rahvamajades punaseid linte läbi lõikamas ning aeg-ajalt tühjade kõnedega koorilaulu taustal esineda“. Nii päris selle koha hoopis helilooja Lepo Sumera ja Tinn asus reorganiseerima hirmigavat Eesti Kommunisti üsna elavaks ja edumeelseks sotsiaal-poliitiliseks ajakirjaks Poliitika, mille eluiga kestis paraku vaid detsembrini 1991. Juba uuel ametikohal osales Tinn edutult nii 1989. aasta märtsis toimunud üleliidulise rahvasaadikute kongressi valimistel kui ka aasta hiljem esimestel demokraatlikel ülemnõukogu valimistel, mis jäidki tema viimaseks osaluskatseks parlamendipoliitikas. Talle saanud selgeks, et Eestimaa poliitikas endised kommunistid enam ilma ei tee. Paraku on näidanud ajalugu, et see järeldus oli ennatlik ja ekslik: on ju taas iseseisva Eesti 11 peaministrist olnud viis endised kommunistid ja neist kõige pikema staažiga Ansip just endine parteiaparaadi töötaja nagu omal ajal Tinngi.

Eedu ja äri

Kapitalismiteele asunud Eduard Tinni äriliste ettevõtmiste kirjeldamine vajaks kindlasti belletristisulge. Piirdugem siin vaid fantastilisemate nimetamisega. Esimeseks pääsukeseks sai ajakirjandusmaja taha putkade püstipanemine ja turu organiseerimine. Järgnes plaan rajada koos ühe Liibanoni ärimehega Pirita purjespordikeskuse sööklaruumidesse Tallinna esimene kasiino. Seejärel arendati koos Hannes Tammjärvega ideed luua Naissaarele Läänemere regiooni mänguparadiis. Lõpuks jõuti vaid Marxi puiesteel asunud pisikese õllerestorani kasiino tarvis erastamiseni. Muidugi oli see Tinni mastaabi kohta tühine ning ta otsustas võtta kursi millelegi suuremale – relvaärile Moskvas. Kõige fantastilisemaks episoodiks Tinni mälestustes pean ma ülestunnitust, et EKP keskkomitee liikmel ja ajakirja Poliitika peatoimetajal õnnestus juba 1990. aastal hankida endale Iisraeli pass, et hakata Vene sõjaväelasetelt saadud helikoptereid juudi riiki vahendama. Pärast katseid avada Tallinna ja Tel Avivi vahel lennuliiklus sukeldus Tinn Moskvas naftaärisse ja püüdis tegeleda rahvusvahelise finantsvahendusega. Kokkuvõttes peab ta aga oma elu rängimaks ajaks just tegevust Jeltsini-aegsel Venemaal, kus tal ei õnnestunudki lahendada mõistatust, kuidas saada kapitalistiks ilma algkapitalita. Küsimus, miks niivõrd laiahaardeliste sidemetega ning erakordse pealehakkamisega inimene ei suutnud tõusta nende meeste tasemele, kellelt praegu luksusjahte rekvireeritakse, jääbki raamatus selge vastuseta. Äkki segas teda kogu elu saatnud tugev kapitalismi­vastasus, millest teoses on nii palju juttu?

Eedu ja filosoofia

Tunnistades, et just õppejõu ja lektori töö on olnud talle kõige meeldivam leivateenimise võimalus, ei pretendeeri autor siiski mingi oma filosoofia loomisele, vaid on peaaegu pool sajandit Eesti kõrgkoolides nimeliselt siiski marksistlikku filosoofiat ning ka esteetikat ja eetikat õpetanud ning tõusnud 2004. aastal mõneks kuuks koguni Balti-Vene Instituudi nimelise erakõrgkooli rektoriks. Tõepoolest jumalast (ja vanematest) antud kõnemehe talenti omades luges ta üliõpilastelele marksismi nime all pigem filosoofia ajaloo üldkursust. Seejuures on sümpaatselt aus, et oma maailmavaatelise alusena tunnustab Tinn tänaseni marksismi ning võitleb oma raamatus nii selle leninliku kui ka uusvasakpoolsete (Marcuse ja Adorno) moonutuste vastu.

Lisaks filosoofialoengutele leidis Tinn oma oraatoritalendile ka teise ja kasulikuma väljenduse, hakates tegutsema ilmaliku matjana, sest kui loengu eest Kanti filosoofiast maksti 1970ndatel neli rubla, siis matusetalitaja ametlik tariif oli seitse rubla ja lisaks muidugi ümbrik taskusse. Tahtsime koos tema kooliaegse pinginaabri Ülev Aaloega ka Eedu sellest talendist osa saada ja peitusime ühel suvepäeval Pärnamäe kalmistu põõsastesse talitust jälgima. Elamus oli vapustav: tseremoonia oli venekeelne ning nii Puškinit kui ka Koržavinit lendas vasakule ja paremale. Kokku tunnistab autor oma rolli umbes 200 hinge pidulikul igavestele rohumaadele saatmisel. Dialoog Olev Remsu romaanis peegeldab, kuidas etteheideid nomenklatuursele töötajale ebasobiva haltuura kohta pareerib peatoimetaja sellega, et tõrjub võitleva ateistina hauaplatsidelt mustakuuemehi ning teeb usuvastast tööd lausa eesliinil.

Ligi pool raamatust on pühendatud poliitiku, filosoofi, teatri- ja ärimehe tõelisele kirele – raskejõustikule. Tinni iseloomu ja spordihuvi mõistmiseks on oluline teada, et ta on tänulik nimetule koolivennale, kes XXI keskkooli WCs ta silma siniseks lõi, kuna see viis ta aastateks Nigul Maatsoo poksitrenni, ja nimeliselt Kollase tänava pätile Antile, kelle käest võis alati kolki saada, kui koduteel tema „maa-ala“ läbima juhtuti, ning kabardiinist velskrile Jemzagovile, kellega sai sõjaväes kakelda ja tänu sellele mehistuda. GITISes rajas ta Moskvas esimese naiste sambosektsiooni ja küllap määras see mõndagi ka tema edasises elus. Autor igatahes tunnistab: „Loomulikult oli mul sümpaatiaid naissambistide ja GITIS-e naistudengite hulgas.“

Kes te olete, Eduard Tinn?

1970ndatel ja 1980ndatel, aga ehk hiljemgi ümbritses Tinni isikut, tema valikuid, karjääri ja mõjukust müstika, millele ta ka ise hoogu andis. Oli ta Moskva eriemissar Eestis või mitte? Kuivõrd ja millisel tasemel oli ta seotud KGBga? Sellest räägiti, sest oli seiku, mis jäid seletamatuks ka lähimatele sõpradele. Lubatagu mulle nüüd mõningat spekuleerimist mõistatustele lahenduse otsimisel. Määrava tähtsusega otsuseks Tinni elus sai äraütlemine talle tehtud pakkumisest asuda pärast Ühiskonnateaduste Akadeemia lõpetamist 1981. aasta kevadel tööle NLKP kesk­komitee aparaati. See tähendanuks pärast mõneaastast Moskvas tegutsemist kindlat määramist ENSV võimuladviku absoluutsesse tippu. Tinn jutustab oma raamatus, kuidas ta kohtunud 1988. aastal oma hea tuttava Anatoli Jakovlevi kodus tema isa, NLKP KK ideoloogiasekretäri ja Gorbatšovi parema käe Aleksandr Jakovleviga ning teinud tollele selgeks, et Karl Vaino tuleb vahetada Eestis Vaino Väljase vastu. Oli sellega kuidas oli, kuid jäänuks Tinn 1981. aastal Moskvasse, olnuks just tema ise 1988. aasta suvel kõige tõenäolisem Vaino väljavahetaja Eestis.

Tööpakkumine NLKP keskkomiteesse oli kõigile parterikarjääri valinud (aga milleks muidu astuda Ühiskonnateaduste Akadeemiasse?) inimestele unistuste tipp. Tinn toob oma äraütlemise põhjuseks, et näinud oma juhendaja, NLKP KKs töötanud professori elu parteimajas, tundus see talle absoluutse vanglana ja allumisena hierarhilisele süsteemile. Mis aga peaasi, seal istumine välistanuks täielikult tema tegevuse karate vallas, mis oli sel ajajärgul talle tähtsaim. Toonud ettekäändeks perekondlikud põhjused, ütles ta tööpakkumisest ära. Sõltumata sellest, kas Tinni jutt on tõene (usun, et on), olen täiesti kindel, et Eestis ei uskunud seda mitte keegi, ka Ristlaan ega Vainogi mitte. Tinnis hakati nägema Moskva (kas siis KGB või NLKP KK tippjuhtkonna) siia läkitatud eriülesandega emissari.

Oli Tinn ju aasta varem, korraldades Tallinnas ilma spordikomitee selge nõusolekuta rahvusvahelist karateturniiri „Tallinna buldog“ ning kuuldes, kuidas julgeolekumeeste ees alati värisenud Ristlaan räuskas „Mida julgeolek sellest asjast arvab?“, vastanud rahulikult: „Rein, ära karda, mina olengi julgeolek!“ Usun, et Tinn bluffis, kuid ta teadis, et Ristlaanel polnud ennast lolliks tegemata kusagilt võimalik seda kontrollida. Ja just seepärast laskis Ristlaan „rahulikult“ Tinnil minna ka lavakunstikateedri juhatajaks, sest pidas seda küllap mingiks Moskvaga kooskõlastatud eriti rafineeritud suitsukatteks, et eesti vaimuellu omamehelikult sisse tungida. Näiteid hlestakovliku bluffimise kohta, mille vundament rajati ilmselt komsomoli keskkomitee kontrollreididel Kesk-Aasia vabariikidesse, on raamatus veel mitmeid. Olgu või tema visiit 1978. aastal Stockholmi Eesti Päevalehe toimetaja Juhan Kokla juurde, kust ta naasis oma toanaabri Lennart Mere juurde hotelli kahe suure kotitäie emigrantliku kirjandusega. Kui reisikaaslased peitsid oma varjatud pabereid värisedes püksivärvli vahele või kohvripõhja, marssis Tinn oma kandamitega otse sadama tollipunkti ülema juurde, tegi näo, et ta on ise kõrge ülemus ning tal on kaasas ülioluline saadetis EKP keskkomiteele ideoloogilise võitluse pidamiseks. Kõik laabus ja raamatud jäidki Tinnile. Nii kujuneski Tinni salapärane maine, mida ta ise kindlasti nautis.

Maailmavaatelt kujutab Eduard Tinn endast rahvuskonservatiivi ja maailmakodanikust kosmopoliidi segu. Ühelt poolt on ta ülimehine, apollolik ja Georg Lurichit endale suureks eeskujuks pidav eestimeelne vägilane, kes juba koolipoisina luges Tallinnfilmi stuudio sisseastumiskatsetel Tasuja monoloogi ja hiljem kirjutaski Lurichist tehtud mängufilmi stsenaariumi. Selle juurde käib muidugi põlgus rahvuslikku kannatamist nautleva ja masohhistlikku nutulaulu väärtustava kultuurihala vastu. Teiselt poolt on ta kogu aeg tundnud, et Eesti konnatiik oma alalhoidliku talupojatarkuse ja ülemuste ees orjalikult šlikerdava meelelaadiga on talle talumatult kitsas ja et eesti ja eestluse saatus otsustatakse tegelikult Moskvas. Selline Tinn kord juba on. Ta on alati olnud omadele pisut võõras ja võõrastele pisut liiga oma. Eduard Tinnist võinuks saada EKRE-le vene valijaskonna hääli toov liider. Miks seda pole juhtunud? Küllap samal põhjusel, miks temast ei saanud EKP liidrit. Oma elu kümme põhimõtet on ta raiunud raamatu avalehele. Tsiteerigem neist kolme, mis edukale poliitikule hästi ei sobi: „Kui pole autunnet, pole meest!“, „Reeturlus on põlastusväärne“, „Ära tunnista kedagi enda kohal“. Ma julgen öelda, et kõigile seiklustele vaatamata on Tinn oma põhimõtete järgi tõepoolest elanud ja väärib selle eest austust.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht