Uus sõna algatab uusi kultuuripoliitilisi arutelusid

Mikko Lagerspetz

  Loomemajanduse termini hiljutine kasutuselevõtt kultuuriministeeriumi poolt on mõttevahetusse Eesti kultuurielu üle toonud uusi, seni käimata radu. Tundub, et majanduse ja kultuuri suhe sisaldab teemasid, millest seni pole räägitud ja mis võivad osutuda ka valuliseks. Arutelu nende üle on siiski vajalik.

Rahvusriigi ülesehitamise vajadus on seni taganud suure tähelepanu kultuurile kui ühisidentiteedi ja ühise uhkuse loojale. Üsna kaua on suudetud säilitada olukorda, kus kultuuri olulisus on enesestmõistetav kõigile, kellel on ühiskonnas mingit mõju või võimu. Vajaduse korral on viidatud põhiseaduse preambulale, kus riigi ühe eesmärgina nimetatakse eesti kultuuri säilimist läbi aegade. Konsensuslik arusaam, et kultuur on tähtis iseenesest, valitses veel 1980. aastateni ka Lääne-Euroopas. Pärast seda on sealses kultuuripoliitilises diskussioonis hakatud üha rohkem otsima teisi, sh majanduslikke argumente, millega põhjendada kultuuriasutuste keskset positsiooni ühiskonnas.  

Ühelt poolt võib selles muutuses näha 1980. aastate uusliberaalse majanduspoliitika mõju, uut mõtteviisi, mis seostub thatcherliku poliitikaga (seda on 1990. ja 2000. aastate Eestis juurutanud palju rohkem valitsusi kui ainult Thatcheri õpilaseks nimetatud peaministri oma). Kultuuri vaatlemine majandusarengut mõjutava jõuna avab võimaluse kritiseerida kultuuriasutusi ja kultuuripoliitilisi meetmeid sellelt seisukohalt, kas need õigustavad ennast majanduslikult.

Samas on loomemajanduse temaatika esiletõstmise puhul tegemist ka kultuuri loojate ja kultuuripoliitikute vastukäiguga kriitikale: haarati võimalusest näidata, et kultuur ei ole ainult toetatav ja subsideeritav, vaid ka oluline tootmistegur. Tuleb rõhutada, et diskussioonis ei ole käsitletud üksnes kultuuriga seotud otsest majandustegevust, vaid väga suurel määral ka kultuuri kaudseid mõjusid, mida on rahas raske või võimatu mõõta. Nii on näiteks pööratud tähelepanu aktiivse kultuurielu tähtsusele kohaliku elu arendamisel.

Vaikselt näib tugevnevat nõue, et kultuuriasutused, kultuuripoliitika kujundajad ja rahastamist taotlevad kultuuriloojad peavad oma tegevust põhjendama peale kunstilise kvaliteedi või soovi senist rahastamispraktikat jätkata ka muude, sh majanduslike argumentidega. Nagu on juba Eestiski kuulda olnud, teeb see paljudele muret. Loodan, et kartused on liialdatud. Kultuur ja kunstid omavad siiski väga tugevat seesmist jõudu ega allu kergesti reguleerimisele. Kultuuril on kindlasti sotsiaalseid ja majanduslikke mõjusid ja kultuuripoliitikat tehes on põhjust nendega arvestada.  

Tegelikult ei ole kõigiti kindlustatud positsiooni saanud ei Lääne-Euroopas ega ka meil kogeda kultuurielu kõik osad, vaid ainult nähtavamad, tunnustatumad ja tugevamini institutsionaliseerunud küljed. Et kultuuriloojate majanduslik olukord on Eestiski väga erinev, tuletasid publikule hiljuti meelde von Krahli teatri tegijad. Nendele riigieelarvest antud toetuse väiksust (kui võrrelda teiste teatritega) on otsustajad põhjendanud tõigaga, et teater on juriidilise vormi poolest mittetulundusühing, mitte riiklik asutus. Näeme, et ka senise kultuuripoliitika puhul on otsuseid tehtud mitte kultuurinähtuse kvaliteedi või vajalikkuse, vaid teiste kriteeriumide põhjal – seekord siis administratiiv-poliitiliste.

Loomemajanduse teemal algatatud diskussioonil on seega vähemalt üks oluline ülesanne täita: nähtavaks teha kriteeriumid, millest lähtudes langetatakse kultuuripoliitilisi otsuseid.