Ütle mulle, kes on meie vaenlane, ja ma ütlen sulle, kes ma olen

Tänapäeva vaatepiirilt on võit jäämas Carl Schmittile. Meie maailm on jagatud riikideks, milles „poliitilise“ mõistele annavad sisu etnosed.

AHTO LOBJAKAS

Kui mõne tuhande aasta pärast on meie maailmast järele jäänud kaks tsitaati, üks Herakleitoselt ja teine Carl Schmittilt, siis võib tulevastele põlvedele jääda mulje, et 2500 aasta jooksul ei muutunud aluspinnalt suurt midagi. Herakleitose fragment nr 53 (Diels ja Krantz), pärineb ca aastast 500 enne uue aja­arvamise algust: „Sõda on kõikide asjade isaks, kõikide asjade valitsejaks. Ühed osutab ta jumalateks, teised inimesteks, ühed teeb orjadeks, teised vabadeks.“ Carl Schmitt kirjutab peaaegu kaks ja pool tuhat aasta hiljem: „Äärmusliku konflikti saavad üksnes osapooled ise omavahel lahendada; sest igaüks neist saab üksnes ise otsustada, kas võõra teistsugune-olu konkreetses konflikti­juhtumis tähendab omaenese eksistentsilaadi negatsiooni ning see seetõttu eemal hoitakse või sellega võideldakse, et omaenese eksistentsikohast elulaadi kaitsta.“ (lk 31-32, veidi muudetud tõlge).

Schmitti kontseptsioon on jämeda koega. Polemos on „poliitilise“ (kui eluvaldkonna) juursõna, mõistetud „sõjana“, mille äärmuses võtab kõigele muule alust panevalt kuju inimese olemus. Poliitiliselt on inimese ülesandeks määratleda vaenlane ja – vähem oluliselt Schmitti jaoks, kuigi dualistlikult vajalisena – sõber. (Siin on ilmselt tegemist kerge Aristophanese kajaga, kellel polis’e olemuse üle ristavad piike daimon Polemos ja jumal Dionysos). Vaenlasega tuleb võidelda, võitluse puhtaimaks vormiks on sõda elu ja surma peale. Selleks ja sellesse tuleb mobiliseerida kõik muu ühiskonnas: majandus, kultuur, teadus jne. Elu on võitlus, olelusvõitlus, muidu pole sel mõtet. Sõda kujutab endast „piiri loomist“ (lk 41, mrk 36).

Aga kõik ei ole nii lihtne, 2500 aastat on pikk aeg. 1933. aastal kirjutab üks nats, Freiburgi ülikooli rektor Martin Heidegger, teisele, Carl Schmittile (kellest peatselt saab Saksamaa natsionaalsotsialistlike juristide assotsiatsiooni president), tänades viimast tolle saadetud (nimetamata) raamatu eest, mille teise väljaandega Heidegger ütleb end olevat tuttav. Paarirealises läkituses kiidab ta Schmitti muu hulgas Herakleitose tsiteerimise eest. Heidegger märgib tunnustavalt, et Schmitt ei unustanud sealjuures „valitsejat“ („isa“ kõrval), ning juhib tähelepanu olmale, et Herakleitos kasutab fragmendis kaht erinevat tegusõna.

Ühel tasandil on tegemist väikese bibliograafilise müsteeriumiga. Schmitti „Poliitilisuse mõiste“ indeks Herakleitose nime ei sisalda, ja seda põhjusega. Ükski Schmitti teksti paljudest iteratsioonidest Herakleitost ei maini. Ingliskeelses sekundaarses kirjanduses käibiv arusaam, et Heideggeri poolt nimetamata raamatu näol on tegemist „Poliitilisuse mõistega“, seisab seetõttu veidi vankuvatel jalgadel. Pole võimatu, et Schmitt osundab Herakleitose fragmendile nr 53 üksnes oma Heideggerile saadetud kirjas (hiljem teeb ta seda ka nt 1946. aastal USA okupatsioonivõimude vangistuses kirjutatud raamatus „Ex Captivitate Salus“).

Aga olulisem on Heideggeri kirjas sisalduv hermeneutiline juhtlõng Schmittile. See vihjab olemuslikult avaramale ja originaalsemale arusaamale polemos’est. 1935. aasta suvesemestril Freiburgis (mitte enam rektorina) peetud loengutes, mis ilmusid hiljem pealkirja all „Sissejuhatus metafüüsikasse“, laotab Heidegger oma mõtte laiemalt lahti: „Kõnealune polemos kujutab endast ennekõike jumalikku ja inimlikku valdavat heitlust, mitte sõda, nagu seda peab inimene. Herakleitose poolt silmas peetud võitlus laseb asu-saaval kõigepealt üksteisest lahkneda, laseb esiti alles sisse võtta koha ja seisu ja järje.“

Heideggeril peavad seda võitlust loojad: luuletajad, mõtlejad, ka riigimehed, kes loovad (maa)ilma. Piir, mida nad kõrgemale tõstavad, kujutab endast tsivilisatsiooni suuruse mõõtu – mitte rindejoont vaenlasega. Määratlus antakse endale – mitte vaenlasele või, mis veel hullem, vaenlase kaudu iseendale. Hiljem, loengutes Anaximandrosest, allutab Heidegger polemos’e kõrgemale printsiibile ἔρις, millega klassikalises Kreekas tähistati olukorda, mille kohta meie ütleksime „rahutu“. Heidegger osutab, et algselt tähistas samajuurne protogermaani sõna strīdaną ka, vabas tõlkes, enda eest [välja] astuma, pürgima. Teisisõnu, endast midagi tegema, end kõrgemale tõstma jne.

See haakub muuhulgas hästi klassikalise saksa idealismiga, millega võrreldes Schmitti Herakleitose väljalugemine on ühekülgne ja pinnapealne. See tõik peegeldab ka eluolulist tegelikkust: Heidegger oli nats aastaks, pidades end üürikeseks ajaks „filosoofiliseks Führer’iks“. Schmittist sai Hitleri kroonijurist, režiimi legitimeerija, „veendunud nats“. Viimane määratlus pärineb Hannah Arendtilt, kes ühtlasi Heideggeri ja temasarnaste meelemuutjate puhul tõmbas põhimõttelise joone 1933. aastal tehtu ja hilisema vahele. Tõsi, Heideggeri osas pole Arendt erapooletu hindaja.

Igal juhul on meil siin kaks alussätteliselt erinevat viisi määratleda see, mida Heidegger kutsub olemasolu asusaamiseks, ning millest Schmitti raamatus saab alusjoontes enam bioloogiliselt kui kultuuriliselt (rääkimata vaimsest) piiritletud Volksdasein ehk rahva­eksistents. Oma 1942.-43. a Parmenidese-loengutes märgib Heidegger, et kreeklased olid „ebapoliitiline rahvas“ per se. „Poliitiline“ elu tähistas tavakeeles mingi parajastise polise’e ellu kuuluvat. Iga polis’e elu võttis vajaliselt omaenda kuju, „konstitutsiooni“, mille osas saab rääkida ajaloost, saatusest jms. Schmitt seevastu utreerib Saksamaa 1930. aastate konditsioonist „poliitilise“ universaalse definitsiooni.

Tänapäeva vaatepiirilt on võit jäämas Schmittile. Schmitti Saksamaa oli tõhus õpetaja, tema rahvusluse kogemus veenev ja väiksematele vendadele ehk alateadlikult sümpaatnegi (vt nt eestikeelse raamatu sissejuhatust). Meie maailm on jagatud riikideks, milles „poliitilise mõistele“ annavad sisu etnosed (väheste eranditega, millest märkimisväärseim on USA), mobiliseerides tõesti schmittilikult „poliitilise“ tähe alla kogu oma eksistentsi.

Inimene kujutab endast selles võitluses kõige tähtsamat ressurssi. Sellises maailmas on ressursi mobiliseerimine võtmetähtsusega. Üks Schmitti peamistest kavatsustest oli aidata Saksamaa toonasel uuel juhtkonnal mobiliseerida „poliitilise“ teenistusse jäägitult kõik muu ühiskonnas: juba mainitud majandus, teadus, kultuur jm. Mobiliseerivaks algeks on „tahe“, taas klassikaline saksa idealismi mõiste, mis juba Kantil on sünonüümne mõtlemisega, mis metafüüsikas võrdub omakorda vaimse olemasolu enesega.

„Poliitilise“ teoks tegemise viis on Schmittil üdini nietzschelik („Elu kujutab endast sõja tagajärge, ühiskond ise sõjapidamise vahendit,“ kirjutab Nietzsche 1888. aastal alguses), selle toime aga Heideggeri poolt hoiatatu, saatuslik (meid ootab varem või hiljem „katastroof“). Maailmas, mis on jaotatud riikideks, on sõjad paratamatud, on öelnud briti ajaloolane Michael Howard. Maailmas, kus paljudel riikidel on tuumarelv, on selle sõjas kasutamine vaid aja küsimus. Selles mõttes on Carl Schmitti ritualistlik sõjakontseptsioon juba mõnda aega antikvaarne.

Schmitti „poliitilise“ kontseptsiooni üheks desideratum’iks on globaalne pluralism, võimukeskmete ja valitsusviiside paljusus. See iseenesestmõistetav soov on aga lootusetult ajale jalgu jäänud. Kui näiteks Hiina otsustab, et USA kujutab endast tema elulaadile eksistentsiaalset ohtu (või vastupidi), siis varem või hiljem pühendab tahe, kui see on tõeline, ohu kõrvaldamiseks vajalikud vahendid. See on muidugi Nietzsche mõttekäik ning näib üha võimalikumana, et see, mida Nietzsche kirjutas, ei ole mitte järgneva paari sajandi ajalugu, nagu ta ise hooples, vaid modernse inimese viimaste sajandite ajalugu.

Kui Nietzsche, Heidegger ja teised on lõpuni mõtlejad, siis Schmitt on olemuselt poolele teele jääja, kuid sellevõrra akadeemilistes ringkondades ka mõistetavam ja mõjukam. Ta teeb käegakatsutavaks midagi – ja insinueerib õiguse ja õigustuse millelegi – mille „ellutoomise“ võimet tal pole ei rahvaste tahte kujundaja ega sõjapidajana. Need on, saksa klassikalises kõnepruugis, pooljumalikud rollid (vrd kr daimon). Nende mõistmiseks viisil, mis kujutaks endast midagi enamat vikaarsest õudusvõdinast, tuleb minna luuletajate (selle sõna laias tähenduses) juurde. Seda peavad tegema ka filosoofid. Nietzsche on Dostojevskilt kirja pannud järgmist: „Rahvas [Volk], see on Jumala ihu. Riik [Nation] on sellise nime ära teeninud üksnes senikaua, kuni sel on omaenese Jumal ja ta kõik muud jonnakalt ära tõukab; üksnes senikaua, kuni ta on kindel võidule oma Jumalaga võõraste ja jumalate väljaajamisele kogu maailmast.“

Pole kahtlust, et Heideggerile kirjutanud Schmitt, kes oma raamatus osundab Nietzschele ühelainsal korral, on samuti Dostojevskit lugenud, kuigi ta teda samuti ei maini. Üks paljulubav lõik, mis algab sõnadega „Me elame Kesk-Euroopas sous l’œil des Russes“ (lk 89) taandub tähelepanekuks, et venelased on Euroopa kultuurilistest alustest põhjapanevamaid järeldusi teinud kui lääneeurooplased. Schmitt peab silmas Stalini plaanipärastatud ja tehnologiseerivat riiki, mis mobiliseeris nagu ei keegi teine enne Natsi-Saksamaad.

Samal ajal on Schmittil üllatavalt vähe relevantset öelda näiteks Ukraina kohta. Kellele kuulub rahvuse maa, mida üks teine rahvus tahab rohkem (ja kus ta ka levib)? Ideaalses maailmas peaks tegemist olema riigiõigusliku küsimusega piiridest. Reaalses maailmas on üha enam tegemist apokalüptilise heitlusega, milles maailma dostojevskilikult mõtestav ründaja võtab väga tõsiselt sõna „eshatoloogia“ ja on valmis kaotuse korral oma eksistentsi ise lõpetama (kui uskuda Aleksandr Duginit, vt Spectator, 6. jaanuar 2024). Schmitt on langenud igaveseks kahe tooli vahele: ühe jaoks on ta liiga suur, teise jaoks liiga väike.

Lõpetuseks paar sõna raamatu eestikeelsest versioonist. Schmittil on “filoloogiline” haridus (kunagi tähendas see mõiste klassikaliste keelte ja raamatute tundmist), mis kumab läbi kogu tema sõnakasutusest. Tema teooria puhul on tegemist rangelt struktureeritud ehitisega, milles mõisted määratlevad ilminguid, väärtused on tingimusteks eksistentsile. Eksistents omakorda on mõiste, millel on pidev silmside Platoni, Aristotelese, Kantiga; kurjuse mõistel Schellingi, Hegeli ja Nietzschega. See, et Schmitt sellest kõigest üle libiseb, ei tähenda, et ta seda kõike ei eelda. Tema mõtlemine on rajatud filosoofiale.

Oludes, kus eesti keelde pole üheltki mainitud mõtlejalt (v.a Nietzsche) tõlgitud peaaegu midagi, tähendab filosoofilise pretensiooniga autorite tõlkimine rasket ülesannet. Iga tõlge balansseerib tulemuse mõistetavuse ja algteksti mõistmise vahel. Mõistmiseks peab ka eesti keeles paigas olema filosoofiline baassõnavara. Kuna see meil kanoonilisena puudub (ja see, mis olemas on, on tihti problemaatiline), tuleb igal tõlkijal see ise välja töötada. Tema palga sisse see muidugi ei kuulu ja selle nõudmine on ülekohtunegi, arvestades, et Schmitt läheb meil kirja „poliitilise“ või „õigusteadusliku“ mõtlejana või millegi sellisena.

Antud tõlkes pole filosoofilise baassõnavara järjepidevust taotletud. „Begriff“ – raamatu pealkirja üks kahest sambast – on eri kohtades tõlgitud sõnadega „mõiste“, „mõte“, „arusaam“. „Mõtteks“ on tõlgitud ka sõna Bestimmung (pro määratlus), bestimmen on tõlgitud ’kindlaks teha’ ja ’mõttekus’ on kohati kasutusel Sinn’i vastena. Näiteid on palju. Siin on selle osutuse mõtteks vähem kritiseerida kui nentida, et Schmit­ti keele­kasutusele omane „teaduslik“ selgus ning rangus lähevad eesti keeles kaotsi. Tihti jääb mulje, et Schmitt kirjutab aimekirjandust, kui mitte lausa ajakirjanduslikku teksti.

Omaette probleemiks on juba pealkirjas esinev substantiiv Politische. Eesti keelel on piiratud võime taluda nimisõna kasutamist selle iseseisvalt sätestamiseks, mida saksa keeles nimetatakse Sachverhalt. „Vabadus“ vana nimisõnana toimib, „punasus“ värvi kvaliteedina on piiri peal, „poliitilisus“ teeb omadussõnast – või ehk täpsemini – seisundlikkusest „poliitiline“ midagi, mis eesti keeles nimisõnana oma jalgel seista ei taha. Palju mõistlikum ja mõistetavam on Politische lühiühenduslik tõlkimine „poliitikaks“, nagu see raamatu eestikeelses versioonis lk 24 ja edasi läbivalt ka toimub.

Ja kui see korra jutuks on, siis raamatu pealkiri „Poliitilisuse mõiste“ tähendab meie keeli selgemalt kui ka lonkavalt: „Arusaam (kui selline) sellest, mida endast kujutab poliitika (kui selline), siis kui seda tehakse.“ Siin on meil ühtlasi kokkuvõetult olemas eestikeelse filosoofiatõlke juurprobleem: meie keel on, Kantile osundades, indoeuroopa keelte vaatepiirilt, ostentatiivne. Osutused „see“ ja „selline“ ei saa substantiivse mõistelisuse ümberpanemisel eesti keelde kunagi ammenduda, alati saab neid – ja täpsust – lisada.

Klassikalise teksti mõistetavust saab alati parandada, kuid filosoofilist trans­tsendentsi lubab eesti keel sellelt oodata sama vähe kui raskusjõud jalgrattalt lendutõusmist. Nii ei tähenda poli­tisches Sein (lk 81) saksa keelt mitteoskavale lugejale „poliitilise olemisena“ suurt midagi. Eesti keeles seostub see pigem poliitiliseks „minemisega“, mis võiks ju ka olemata olla. Saksa keeles on samas tegemist sellesama „poliitilisuse“ iseomase olemasoluga.

Tõlge on tervitatavalt järjepidev mõiste Nation edasiandmises „rahvusena“. Sellise tõlke plussiks on võimalus „rahvuslust“ analüüsida „natsionalismina“, ja vastupidi. Miinuseks on selle ülemöödunud sajandi sõnakehv kattuvus sõna Nation tegeliku tähendusega indoeuroopa keeltes. Nii läheks rahvusena kirja ka indiaanisuguharud (nations) ning kui USA või Kanada kui nations (= riigid) tõlkida rahvuseks, nagu on moodi läinud, siis oleksid ka väliseestlased seal vastavalt ameerika ja kanada rahvusest.

Nation on algselt saksa keeles toiminud Geschlecht’i sünonüümina, mille vasteks eesti keeles on kunagi omakorda saksaliku topelttähenduse omandanud ’sugu’ (sugu kui gender ja sexuality, sugu kui ’sort’). Nii saame öelda „lätlaste sugu“ ja „naiste sugu“ – nagu öeldi vanemas saksa keeles sel puhul ka Nation. Schmitt järgib saksa, inglise jt keelte standardtava, kui ta Nation’i all peab silmas mingi ühtekuuluvusparameetri alusel moodustunud inimeste kogumit, mis pretendeerib omavalitsusele.

Selleks parameetriks ei pea muidugi olema ei geenid ega keel. Institutsioonivabas vormis on selline kogum inimesi Volk ehk ’rahvas’. Hegel on tõlkinudki polis’e ehk „poliitilisuse“ kandja rahvaks, osutab Schmitt (lk 12). Sel rahval pole muidugi mingit pistmist „rahvusega“. Ometi on saksa Völkerrecht meil ’rahvusvaheline õigus’. „Rahvus“ ja „rahvuslus“ ongi Euroopa keeltesse tõlkimatud kimäärid, täpseim vaste võiks ehk olla ingliskeelne ethnic nationalism.

Ja viimane aeg on loobuda Rasse anakronistlikust tõlkimisest ’rassiks’. Rasse ei tähista nahavärvi ega päritolu mingi kvaasibioloogilise tunnusena. Sõna eestikeelne vaste on ’tõug’: antud kontekstis ’inimsugu’, kellel on enda teha oma ajalugu ja saatus.