Mõlemal pool rinnet: baltisakslaste vaatenurki Vabadussõjale

Sõja lõpuga ei lõppenud baltisakslaste võitlused, vaid algas uus – olelusvõitlus, kohanemine uue riigikorraga, uue staatusega ühiskonnas, uute elatusvahenditega ja nii mõnelgi juhul uuel kodumaal.

HEIDI RIFK

Eesti ajalookirjanduses on tekkinud viimastel aastatel tendents vaadata siinse maa minevikku mitmest vaatenurgast. Üks selle väljendusi on ka kirjastuse Argo baltisaksa ajaloo sari, kus on ilmunud ka mälestustekstide kogumikke. Sarja vahest siiani üks tähtsamaid teoseid on eesti keelde tõlgitud Henning von Wistinghauseni koostatud „Revali ja Peterburi vahel“.¹ Hiljuti ilmunud mälestuste kogumik aitab ühest küljest laiemalt tutvustada baltisaksa ajalugu, teisest küljest mõtestada Vabadussõja sündmusi. Kogumiku kolmest tekstist kaks on varem saksa keeles ilmunud, kuid eestikeelse lugeja ette jõuavad nad esmakordselt.

Mõni aasta tagasi möödus Vabadussõjast sada aastat ning tollaseid sündmusi mõtestatakse nüüd lahti uues valguses ja laiema haardega – nii sõjalisi, diplomaatilisi kui ka laiemalt ühiskondlikke-majanduslikke aspekte arvestades.² Ka nüüdne kogumik pakub kaks uut perspektiivi Eesti iseseisvussõjale: nii kaasvõitlejate ehk Eesti armee koosseisu kuulunud Balti rügemendi (pataljoni) kui ka Võnnu lahingus teisel pool rinnet võidelnud Landeswehri sõduri vaatenurgast.

Raamatusse on koondatud mitme baltisaksa sõduri mälestused Vabadussõja sündmustest. Kuigi tõlkija Agur Benno kirjutab saatesõnas: „Ehkki kõik kolm teksti on täiesti eripalgelised, ei vähenda see nende lugemisväärsust…“, on just see ja autorite eri vaatepunktid kogu teose suurim väärtus.

Esimene ja kõige mahukam tekst on nüüd trükis ilmunud esimest korda ja selle on kirjutanud Balti pataljonis teeninud staabirittmeister Heinrich von Dehn. Ta andis 1920. aastal kirjutatud mälestusteksti üle Vabadussõja Ajaloo Komiteele vahetult enne Saksamaale ümberasumist 1939. aasta novembris.³ Raamatu tutvustusest jääb mulje, et tegemist on ühe mehe kirjutatuga, kuid Dehn tsiteerib mitmel korral ka teisi Balti pataljoni liikmeid (Sten von Stackelbergi, Walter von Wahli, A. von Mühledahli jt). Näibki, et autor on kogunud oma lähimate kaasvõitlejate mälestused ja päevikusissekanded kokku, seega kõlavad kogumikus rohkem kui kolme baltisaksa sõduri hääled. Meeste kirjeldused on kohati üsna lakoonilised (lausa raportlikud), samas detailsed, mainides aega ja kohta, kust kuhu liiguti, millised olid ilmastikuolud, meeleolu, varustus jne. Kuna kirjeldatud sündmuste ja nende kirjapaneku vahel pole pikka ajavahet, on mälestused väga ehedad ja siirad, neis puuduvad tagantjärele antud hinnangud ja kirjanduslikud ilustused.

Teine mälestustekst tuleb Eesti lugejale juba tuntud baltisaksa publitsistilt Oswald Hartgelt, kelle pikemad mälestused ilmusid paar aastat tagasi Reet Benderi tõlkes.⁴ Hiljem Saksa Kultuuroma­valitsuses tegev olnud Hartge avaldas 1919. aasta jooksul kirjutatud sõjakirjeldused ja kirjad üheksa aastat pärast sõda, ilma et oleks neid „tahtlikult muutnud, et vahetu elamuse muljet stiliseerimisega mitte ähmastada“. Nagu autor isegi kirjutab, on tekstilõigud (olukirjeldused vaheldumisi rindelt saadetud kirjadega) üksteisest stiili poolest erinevad, kuid siiski ladus ja nauditav lugemine.

Kolmanda mälestuse on kirjutanud Riiast pärit Alexander Stenbock-Fermor, kes astus 16aastase koolipoisina vabatahtlikult Balti Landeswehri. Oma mälestused pani ta kirja kümmekond aastat hiljem, 1929. aastal. Võrreldes teistega on see kogumiku kõige viimistletum ja läbimõeldum tekst. Autor analüüsib tollaseid sündmusi ning püüab mõista kümmet aastat noorema mina tookordseid reaktsioone ja otsuseid: „Me ei diskuteerinud Vene revolutsiooni sügavamate põhjuste üle. Me ei mõelnud sellele, et bolševism oli reaktsioon vana režiimi ebaõiglusele ja sõjale. Me ei mõistnud rõhutute vihkamist, mis oli sügav nagu kuristik. Tegelikkus oli liiga ühene ja julm. Riias, Miitavis, Tuckumis ja Vindavis istusid meie lähedased pantvangidena kinni. Iga päev toimusid hukkamised. Me pidime nad päästma. See oli lihtne ja selge.“

Selles lõigus peegeldub ka Stenbocki hilisem kannapööre: kuigi Läti Vabadussõjas võitles ta kirglikult bolševike vastu, kujunes temast hiljem veendunud kommunist, mistõttu ta sai endale Punase Krahvi hüüdnime.⁵

Kogumiku üks väärtusi on ka varustatus baltisaksa ajaloo ja kirjanduse asjatundjate eessõnade ja sissejuhatustega. Olev Liivik on kirjutanud teosele teemat laiemalt tutvustava eessõna, lisaks juhatavad Agur Benno, Reet Bender ja Peeter Helme iga mälestusteksti sisse selle autori lühitutvustusega. Millest ma aga puudust tundsin, eriti kui lugesin rinde nihkumisest ja üksuste liikumisest, olid ajaloolised kaardid. Kas või raamatu sisekaanele paigutatuna oleksid need kergendanud sündmuste arenguga sammu pidamist ja näidanud, kui kaugel kirjeldatavad külad või asulad näiteks Narvast või Riiast asusid.

Kogumiku koostajate eesmärk ei näi olevat tutvustada ainult teiste bolševikevastaste vaatenurki (peale baltisakslaste sõdis koos eestlastega ka muid rahvusi: ingerlased, soomlased, venelased jt), siht on olnud ka aidata eesti lugejal kitsast rahvusajaloo käsitlusest välja murda ja mõista eestlaste (ja lätlaste) vastu sõdinud Landeswehri vabatahtliku motiive. Peeter Helme kirjutab tabavalt: „See on üks lugu. Lihtsalt üks lugu. Meie lugu. Sest selle jutustaja on meie mees, peaaegu kaasmaalane ja meie ajaloo ühe võtmesündmuse osaline, kes näitab, et meie lugu on pisut keerulisem, kui me oleme harjunud. Ja see on ju ainult hea.“

Millest siis ikkagi need baltisaksa sõdurid oma mälestustes kirjutavad? Siit mõned aspektid, mis mind kõnetasid.

XX sajandi algul ei koosnenud saksa rahvusrühm Eestis ja Lätis vaid aadlikest, haritlastest ja suurkaupmeestest, vaid see oli ühiskondlikult väga mitmepalgeline seltskond. Sotsiaalseid suhteid baltlaste üksuste sees kirjeldavad ka Dehn ratsaeskadronis ja Stenbock Landeswehris. Mõisnikust Dehn kirjutab, et kuigi ratsarühmadesse kuulusid haritud seisuste liikmed, enamasti mõisaomanikud ja nende pojad, pidasid ratsanikud end ülal üsna erinevalt, mistõttu ühtesid „majoraadihärrade rühmaks“ ja teisi „hallideks kangelasteks“ kutsuti. Ka noor krahv Stenbock kirjeldab Landeswehri kui väga elitaarset sõjaväge, mida lätlased „parunite väeks“ kutsusid. Tema meenutustes on Kuramaa saksa põllumehed-kolonistid läbivalt lihtsalt „kolonistid“, neid ta enamasti nimepidi ei maini. Samuti teeb ta, nagu baltisaksa seltskondades tollal kombeks, selget vahet baltlastel ja riigisakslastel.

Väeteenistuses aga lisandusid olemasolevatele sotsiaalsetele ja rahvuslikele suhetele uued kihistused, mis määrasid sõjas osaleja koha hierarhias, näiteks kuhu keegi majutati. „Haritud seisusesse“ kuuluvate saksa sõdurite mälestustest kajavad vastu ka ambi­valentsed suhted eestlastega. Mõisniku pojana kirjeldab Dehn korduvalt rüüstatud mõisaid, millest nad möödusid või kus öömaja leidsid. Seejuures polnud need alati kommunistide, vaid ka eesti sõdurite ja kohalike elanike hävitustöös kannatada saanud. Neid trööstituid kirjeldusi lugedes tuleb mulle meelde, et ka minu Vabadussõjas osalenud vanavanaisa olevat kusagilt Läti mõisast ühe klaaskarika sõjatrofeeks kaasa võtnud. Ei tea, kas on see saatuse iroonia, et neid ridu siin kirjutan just mina.

On teada, et suur osa eesti elanikkonnast suhtus Balti pataljonlastesse tugeva umbusuga, eriti seetõttu, et eestlased pidasid neid vene valgeteks (Loodearmee alluvuses nad teatud ajal ka olid), mitte Eesti armee koosseisu kuuluvaks. Samas kirjeldavad kõik autorid ka sooje ja sõbralikke vastuvõtte taluperede juures, kes saksa sõdureid lahkelt kostitasid. Piirkondades, mis punaste terrori all olid kannatanud, võeti igast rahvusest vabastajaid seda sõbralikumalt vastu.

Loomulikult leiab kajastamist ka „õnnetu võitlus“ eestlaste ja Landeswehri vahel ning sellega kaasnenud Balti pataljoni võitlejate tagakiusamine. Landeswehri ridades võidelnud Stenbockile oli eestlaste vaenulik hoiak täiesti arusaamatu, võideldi ju ühiselt bolševikest mõrtsukate vastu. Tema kirjeldustes läksid Liivimaa sakslased eestlaste vastu sõtta väga vastumeelselt: neid noori eesti talupoisse nähti kui vapraid sõdureid, mitte kui vihatud vaenlasi. Ohvreid, mis selles kodusõjalaadses konfliktis toodi, pidas ta rumalaks ja mõttetuks. Teisel pool rinnet oli aga suhtumine oluliselt erinev.

Meeste sõjakirjeldustes avanevad ka naiste mitmesugused rollid sõjas, mõned ootuspärased, mõned päris üllatuslikud. On ju hästi teada, et naised on sõjas tavaliselt kannatajad, ohvrid, sõdurite meelelahutajad ja abistajad. Dehn kirjutab tunnustavalt Balti pataljoni ülema Constantin von Weissi naisest Annast ehk „proua von Weissist“, kes töötas pataljonis sanitarina ja kui vaja, nõelus sõdurite katkisi riideid. Ta tegutses sõna otseses mõttes ennastohverdavalt, sest varsti pärast sõda, 1920. aastal suri ta tüüfusesse, mille vene põgenikud kaasa tõid. Hoopis ootamatum oli kohata sõjakirjeldustes bolševikest naisi, kes tegutsesid spiooni, rindesõduri või verejanulise timukana, viimaseid kutsuti püssinaisteks.

Eesti lugejal võib lõpuks tekkida küsimus, mis üldse motiveeris baltisaksa kurnatud ja nälginud sõdureid ajal, mil nende väljavaated uue vabariigi valitsemisest osa saada olid pea olematud ning Tallinnas ja Riias vaidlesid rahvasaadikud mõisate võõrandamise üle. Hartge annab oma sõjameenutustes üsna kõrgelennulise vastuse: „Meid hoidis tollal nähtavasti püsti üksnes teadmine, et esimest korda mitme sajandi vältel võisime taas saatuse omaenda kätesse võtta.“ Ja veel: „Germaani kuulekustruudusest ärkas tingimusteta usaldus meie juhtide suhtes ja tunne, et selles võitluses seistakse ida vastu igivana traditsiooni kandjana.“ Stenbock nii paatoslikult asjadele ei vaadanud: „Ma ei võidelnud kodumaa eest, nagu seda nimetatakse, vaid oma vanemate ja õdede-vendade eest. Kui Riia oli vabastatud, näis edasine sõda mulle mõttetu ja julm.“

Sõja lõpu ja üksuste laialisaatmisega ei lõppenud baltisakslaste võitlused, vaid algas uus – olelusvõitlus, kohanemine uue riigikorraga, uue staatusega ühiskonnas, uute elatusvahenditega ja nii mõnelgi juhul uuel kodumaal.

Tänapäevalgi tähistame Võnnu lahingu võitu kui oma kodumaa sünni jaoks tähtsaimat, küsimata endalt, kes olid noorele Eesti Vabariigile tegelikult kõige ohtlikumad vaenlased ja kust jooksis Vabadussõja olulisim rinne. Ma ei kutsu üles (ja vaevalt seda ka teose koostajad silmas pidasid) eestlaste ja sakslaste ühist minevikku kriitikavabalt tõlgendama või keerulisi koloniaalsuhteid eirama, vaid suurema empaatiaga suhtuma kaasmaalaste teistsugustesse kogemustesse ja vaatenurkadesse.

1 Revali ja Peterburi vahel: eestimaalaste mälestusi kahest sajandist. Toim Henning von Wistinghausen. Argo, 2022.

2 Vt näiteks Vabadussõja mitu palet. Toim Tõnu Tannberg. Rahvusarhiivi toimetised 2020, 3 (34).

3 Heinrich von Dehn, „Dehn, H., Stabrittmeister – mälestusi Vabadussõja sündmustest Balti Pataljoni osavõtul“ (3. november 1939), ERA.2124.3.95, Rahvusarhiiv.

4 Oswald Hartge, Lapsepõlvest ühe ajastu lõpuni: mälestused 1895–1939. Toim Toomas Hiio, tlk Reet Bender. Tartu Linnamuuseum, 2021.

5 Vt näiteks Detlef Kühn, „Alexander Graf Stenbock-Fermor und Berndt von Kügelgen: Zwei deutschbaltische ‘Linke’“. – Deutschbalten, Weimarer Republik und Drittes Reich, 2 (Köln Weimar Wien: Böhlau, 2008), 227–43.