Terrorismivastast diskursust konstrueerimas

Viljar Veebel, TÜ rahvusvaheliste suhete lektor ja Euroopa Kolled?i teadur

Igast väikeriigist on rahvusvahelise õiguse rikkumise legitimeerimisel tõhus abi. Richard A. Clarke, KÕIGI VAENLASTE VASTU. Inglise keelest tõlkinud Marek Laane. Tänapäev, 2005. 320 lk.

Kuigi rahvusvaheline üldsus ei väsi kordamast, kui kahjulik on rahvusvaheline terrorism, ei saa sellele anda rahvusvaheliste suhete ?nullsumma ruumis?, kus kellegi mõju langus kasvatab kellegi teise mõju, ratsionaalsest aspektist ühest hinnangut. Nii peab Venemaa oma terrorismivastast võitlust T?et?eenias, USA Iraagis, Ühendkuningriik Põhja-Iirimaal, Hispaanlased Baskimaal jne. Väikeriigid, kellel oma otsest terrorismiohtu pole, leiavad väljakutse oma suuremate partnerite või naabrite huvide kaitsel.

Hoolimata ÜRO taunivatest resolutsioonidest, on terrorism ja võitlus sellega külma sõja järel riikidevaheliste suhete arenevamaid prioriteete. Põhjuseks pole siin mitte niivõrd terroristide ja nende oskuste kasv, vaid muude ebastabiilsuse ja ressursside ümberjagamise vahendite marginaliseerumine. Konkureerivas regioonis ebastabiilsuse külvamine ja kulude tekitamine või enda vajalikuks tegemine  on soodsas suunas toimuva terrorismi tingimustes vägagi viljakas. Terrorismi diskursusest (mitte niivõrd terrorismist endast) on seejuures kasu nii globaalsetel suurvõimudel kui nende väikestel koalitsioonipartneritel.

Eesti välispoliitika on terrorismivastase diskursuse konstrueerimise ideaalne näide ja õppematerjal. Maksumaksjad võisid kahtlemata imestada, miks pidi peaminister Mart Laar mälestusväärse 2001. aasta 11. septembri terrorirünnaku järel kohe USAsse suunduma veenmaks president G. W Bushi, kui suures ohus on Eesti ja kui väga me soovime osaleda terrorismivastases võitluses. Seda kõike oludes, kus enamik maailma terroriste ei teadnud, kus Eesti asub, rääkimata kavast seda rünnata. (Hiljem selgus, et hoolikalt ette valmistunud terroristid ei tee vahet isegi näiteks Taanil ja Norral.) Septembrirünnakule järgnenud aastatel ei väsinud Eesti välispoliitika kujundajad kordamast, kui suur on terrorismioht ja et Eesti on valmis sellega otse eesliinil võitlema.

Seda, et diskursus konstrueeriti, mitte ei põhinenud objektiivsetel väärtushinnangutel või ohtudel, laseb aimata selle selge selektiivsus, s.o kallutatus. Eesti välispoliitika kujundajad nägid reaalse ründajana vaid Talibani ja Al Qaedat, näidates samas üles teatavat vaikivat toetust T?et?eenias toimuva suhtes, ega huvitunud suuremat baskide või ?Tõelise IRA? ettevõtmistest. Üliaktiivsus ja selektiivsus olid ratsionaalselt põhjendatud: Eesti soovis saada osa transatlantilisest partnerlusest (mida peeti ainsaks Eesti reaalseks julgeoleku tagajaks) nii selle hüvede, kui koorma osas ja kui terroristid meist muidu  ei huvitunud, oldi valmis ka nende juurde Lähis-Idasse siirduma.

Eesti välispoliitika peegeldas meie tulevastele partneritele vastu kõike, mida nood soovisid: usku, et kõik maailma rahvad on ohus, et kohe tuleb selle vastu jõuga seista ja rahvusvaheline õigus, ÜRO ja skeptiline rahvusvaheline kogukond on siin vaid takistuseks ees, igast väikeriigist on aga rahvusvahelise õiguse rikkumise legitimeerimisel tõhus abi. 

Mart Laari terrorismi Eesti rahvuslike huvide vankri ette rakendamise loogika töötas siiski hiilgavalt. Kui veel aasta enne 11. septembrit lubas nii mõnigi USA diplomaat endale märkusi, et Eesti võib NATO laienemisest Venemaa rahustamiseks esialgu välja jääda, olid aasta hiljem eelseisev liikmesus ja kollektiivne kaitse juba ilmselged.

Vaadeldava raamatu autor Richard Clarke, olles töötanud kahe viimase presidendi ametiajal terrorismivastast võitlust koordineeriva üksuse juhina, avab samalaadse ratsionaalse terrorismidiskursuse tekkimise ja kallutamise telgitaguseid USAs. Autor avab emotsionaalse kirjelduse kaudu USA administratsiooni aastatepikkuse terrorismi(vastase)poliitika nüansse, lastes mõista, et 11. septembril juhtunu oli vaid pikaajaliste valikute tulemus ja edasise poliitika legitimeerimise allikas. Mõneti ilukirjandusliku võttena on kirjeldatavate käikude ja otsuste keskne tegelaskuju just autor ise, mitte president Bush, kaitsesekretär Donald Rumsfeld või riigisekretär Colin Powell.

Raamatu vorm, aastakümnete taha ulatuv ajaloolis-institutsionalistlikus stiilis ülevaade, pakub mitte-ameeriklasele võimaluse mõista asjaolusid ja aastatega kujunenud fundamentaalseid müüte ning uskumusi, mis viisid USA valitsuse ja rahva meeleheitlike sammudeni inimõiguste piiramisel, demokraatia ahendamisel ja rahvusvahelise õiguse eitamisel pühas võitluses islamiterrorismi vastu. Andes erialase ja emotsionaalse hinnangu administratsiooni poliitilise eliidi ning julgeoleku ja kommunikatsiooni juhtide enamikule, teeb autor tajutavaks, kuidas nende isiklikud kinnisideed ja teadmised juhtisid riigi vältimatult 11. septembri sündmuste suunas ja sealt edasi Iraaki okupeerima.

Vastuse leiavad küsimused: Kas USAs oldi teadlikud Al Qaeda ohust? Kui oldi, siis miks ei reageeritud ennetavalt? Kas Iraak on vaid üks sihtmärk pikas reas? Milline roll on terrorismivastasel võitlusel lähiaastate USA välispoliitikas? Kas rahvusvahelisel kogukonnal on siis võimalus kaasa rääkida?

Ridade vahelt kumab sõnum, et sellist rünnakut oli peetud võimalikuks, kaalutletud vastumeetmeid ja siiski mitte midagi sisulist ette võetud. Selle asemel oli keskendutud oma konstrueeritud probleemidele (Iraak, Iraan, Süüria) ja oodatud soodsat võimalust nendega jõuliseks tegelemiseks. Kirjeldustest kõlab taustana läbi autori kahetsus, et tema soovitatud Al Qaeda vastast ristisõda ei soovitud pidada ei enne ega pärast terrorirünnakut.

Autor kirjeldab, kuivõrd ükskõikne oli USA administratsioon Al Qaeda hävitamise suhtes, kuivõrd lootusrikas tema põgenemise suhtes Iraaki, sealt Iraani, sealt järjepanu järgmistesse tõrksatesse islamiriikidesse, et anda alust nende sõjaliseks ründamiseks (ikka enesekaitse eesmärgil). Loomulikult saab lugeda ka sellest, kui pettunud oli USA administratsioon mitmetes Lääne-Euroopa riikides, kes, selle asemel, et soodsat hetke kasutada ja ristisõja liitlastena külma sõja aegne auvõlg tasuda, asusid hoopis vastaspoole huvide kaitsele.

Raamatu põnevaks lisaväärtuseks on detailsed kirjeldused USA liitlassuhetest Iisraeli, Pakistani ja Saudi Araabiaga, aga ka välispoliitiliste otsuste tegemiseks kasutatud loogiliste mudelite ning argumentatsiooni tutvustamine. Kui suur osa raamatus esitatud faktidest siiski 100% tõde on, jääb siiski vaid autori teada.

Kui USA tingimustes on tegemist selgelt alternatiivse ja nn silmi avava teosega, mis paljuski vastandub ametlikule valitsuse seisukohale,  siis Eesti puhul (siin ollakse USA terrorismivastase võitluse põhjuste suhtes vägagi skeptilised) toimib see pigem teistpidi tasakaalustavana. Raamat laseb mõista, et terrorirünnaku näol ei olnud tegemist administratsiooni planeeritud vandenõuga oma võimu kasvatamiseks, vaid pikaajalise julgeolekupoliitilise protsessi tulemusega. Samal ajal kirjeldab see õpetlikult, kuidas saab iseenda ja oma partei äpardunud poliitika tõttu esile kutsutud rahvuslikust tragöödiast kujundada sise- ja välispoliitilise kullaaugu ja oma isiklike võitluste õigustaja.