Stalinismist läbi läti pilgu

Aive Mandel

Alati kui Riia linn on valmis saanud, tuleb uus vallutaja ning see on uuesti rusudes. Punaarmee sissemarss Lätisse. netifoto

Viieteiskümne ettekande hulgast, mida sai kuulata stalinismiaegsele Baltikumile pühendatud kahepäevasel konverentsil „Balti riigid Stalini valitsemise all” („The Baltic States under Stalinist Rule”), võib välja tuua viis uurimust, kus oli keskendutud konkreetsemalt Lätile. Vaadeldud küsimused ja teemad on muidugi laiendatavad kõigile Balti riikidele ning kogu stalinistlikule perioodile. Mis aga puudutab küsimuste vastuseid või lähenemisvõimalusi, siis need võivad isegi Läti piires olla vägagi eriilmelised.

Üheks peamiseks Läti-teemaliste ettekannete ja arutelude keskpunktiks sai stalinistliku rahvuspoliitika olemus. Nõukogude Liidus toimunud repressioonidele leiab väga erinevaid selgitusi, alates võimudest sõltumatust spontaansest vägivallast ja omavahelisest kohapealsest arveteklaarimisest kuni Moskva poolt teatud rahvaste vastu suunatud süstemaatilise genotsiidini. Björn Felder (Saksamaa), tõi oma ettekandes välja Balti ajaloolaste kalduvuse rõhutada just seda viimast aspekti stalinistlikus rahvuspoliitikas. Jäädes ka ise samale positsioonile, rõhutab Felder, et Stalin mõtles rahvastest hierarhiliselt, mille kohaselt kõrgeimal ja eeskuju näitaval positsioonil olid venelased, mitmeid teisi rahvaid, sealhulgas lätlasi käsitleti kollektiivse vaenlasrahvana. Küsimus on, kas see suhtumine leidis ka reaalset rakendamist lätlaste kui rahvuse vastu suunatud aktsioonides. Felder vastab sellele küsimusele jaatavalt. Keskendudes okupatsioonile aastail 1940-1941, viitab Felder Nõukogude võimude sihipärastele katsetele lõhestada Läti ühiskonda, näiteks diskrediteerides okupatsioonieelset Lätit kui fašistlikku riiki ning kujutades kogu läti rahvast antisemiitidena. Nõukogude propaganda oli tugevalt suunatud Läti vähemusrahvustele nagu juudid ja venelased, kelles õhutati teadlikult vaenu lätlastest elanikkonna vastu ning kes kaasati ka otseselt võimuhaaramise protsessi, andes juutidele ning venelastele spontaansete nõukogudemeelsete demonstrantide rolli lavastuses, mis pidi näitama rahva poolehoidu uuele režiimile. Pärast valimisi 14. ja 15. juulil 1940. aastal, kui annekteerimisele oli vähemusrahvuste toel antud demokraatlik nägu, lakkas avalik agitatsioon. See asendus vähem silmapaistva, kuid selgelt lätlasi diskrimineeriva parteiliikmete värbamise poliitikaga, mis kajastub lätlaste ebaproportsionaalselt väikeses esindatuses kommunistlikus parteis.

Juliette Denis (Prantsusmaa) esindas hoopis teistsugust nägemust. Esimese okupatsiooni aegne lätlaste vähene liikmesus parteis tulenes osaliselt lätlaste endi tahtmatusest oma osalusega süsteemi tunnustada, aga ka Moskvale sobivate usaldusväärsete ja uue režiimi põhimõtetes orienteeruvate kandidaatide puudumisest. Nõukogude võimu naasmisel pärast Saksa okupatsiooni lisandus komplitseeriva faktorina lätlaste tegelik või arvatav koostöö sakslastega, mis tegi sobivate inimeste leidmise lätlaste hulgast veel raskemaks. Denis kirjeldab Nõukogude juhtkonna ponnistusi luua juba tagalas tulevasi sotsialismi ehitamisele suunatavaid jõude. Saksa pealetungi eest taganedes evakueeriti Nõukogude tagalasse 150 000 Läti kodanikku, kellest vähemalt üks kolmandik oli vene keele oskuseta lätlased. Nende koolitamiseks viidi tagalas läbi spetsiaalseid kursusi ning võimaldati praktikat kohalikes sotsialistlikes institutsioonides. Kursused näitasid küll soovi sovetiseerida tulevased Läti juhid, kuid mitte venestada – propagandamaterjalid pidid olema kättesaadavad lätikeelsena, seda nii tsiviilisikute kui ka Punaarmees teeninud lätlaste hulgas. Kõigist mõeldavatest ressurssidest ei piisanud siiski taasliidetud Läti kõrgemate ametikohtade täitmiseks pädevate lätlastega. Just sel põhjusel ja mitte sihiliku venestuspoliitika tõttu jätkus 1945.-1946. aastal venestumine just kõrgema juhtkonna tasandil, mis omakorda tekitas venestushirmu lätlaste seas. Madalama astme ja kohalike omavalitsuse juhtide ja töötajate leidmine oli aga veelgi keerulisem ülesanne, kuna neid oli tippjuhtidega võrreldes vaja massiliselt ning lisaks pidid need inimesed maapiirkondades lahvatanud rahvusliku vastupanuga võitlemiseks olema hästi kursis kohalike oludega. Seetõttu tekkis vajadus üha enam toetuda ametikohtade täitmisel kohalikele lätlastele, seda vaatamata nende mitmetele puudustele. Nõukoguliku teadlikkuse tõstmiseks korraldati nüüd Läti suuremates linnades, nagu omal ajal tagalas, ametkonna ning kohalike aktivistide koolitamiseks kursusi sotsialistlike põhitõdede alal. Juliette Denis leiab seega, et Moskva roll lätlaste kaasamises Nõukogude Läti valitsemisse oli märkimisväärne.

Ka William Prigge (USA) sõnul on senine Läti historiograafia olnud eksiteel. Moskva ei soovinud liikuda diskrimineerimise kaudu venestamise suunas, vaid kohalike lätlaste kaasamise kaudu sovetiseerimise suunas. Prigge selgitab Läti sõjajärgset ühiskonda kui kolme peamise idee, vene rahvusluse, marksistliku tõsiusklikkuse ning läti rahvusluse pingevälja. Äärmuslik vene patriotism iseloomustas vaid üht osa pärast Teist maailmasõda Lätisse saadetud kõrgemast juhtkonnast, nendele lisaks leidus ka inimesi nagu Arvīds Pelše, päritolult lätlane, kes oli teinud kiiret karjääri Venemaal ning tuli pärast Teist maailmasõda taas Lätisse. Tema mõttes mõlkus venestuse asemel kõrgem marksistlik ideaal. Universalistlik ühendamispüüe iseloomustas küll mõlemat mõtteviisi ning sisuliselt kujutasid mõlemad endast läti kultuurile samasugust ohtu, kuid ühtlustumise aluseks ei pidanud Pelše meelest olema mitte niivõrd vene kultuur, kuivõrd marksistlik ideoloogia. Tõsiuskse marksisti ning vene rahvuslase kõrval seisis kohalikku päritolu lätlasest kommunist, kelle diskrimineerituks kuulutamist ei pea Prigge põhjendatuks. Prigge märgib, et need suhteliselt vähesed lätlased, kes liitusid parteiga, saavutasid seal tähelepanuväärselt kiiresti kõrge positsiooni. Koostöö küsimus uue võimuga tõstatas rahvuslikult meelestatud lätlaste jaoks valusa dilemma, kas võimalus võimuaparaadi sees lätlaste eest seista kaalub üles võimudega koostöö tegemise miinused.

Teiseks selgemaks teemaks läti rahva poliitilise positsiooni kõrval kujunes Lätit käsitlevates ettekannetes vajadus haarata ajaloo uurimisse rohkem suulisi allikaid ning mälestustel põhinevaid materjale. Vastuolulistel aegadel elanud inimeste dilemmad ei avaldu arhiividokumente uurides mitte alati sama edukalt kui poliitiliste juhtide seisukohad või statistika ametnike rahvuse kohta. Irene Geisler ning Irēna Saleniece on ühel nõul selles, et uurijad, kes kasutavad allikatena peamiselt võimupositsioonilt tehtud ametlikke dokumente, jätavad suure osa elutegelikkusest ajaloopildist välja. Soouuringutest lähtuv Irene Geisler avas oma ettekandes  küüditatute ning põgenike kogemusi, tuginedes lätlannade ilukirjanduslikule loomingule ning memuaaridele, nagu näiteks 14aastaselt Siberisse küüditatud Rūta U. mälestused, mida Geisler võrdleb Anne Franki päevikuga. Naiste mälestused võimaldavad heita pilku erakordse aja kohati kummalistele ja ootamatutele igapäevaseikadele, avaneb põgenikelaagri elu näiteks läbi lapsesilmade, mis nägid päevi, täis lõputut ootamist ning maitsetut halli hernesuppi, ning lasevad mõista mitte ainult tegelikke sündmusi, vaid ka inimeste arusaamu ning hiljem konstrueeritud pilti toimunust.

Irēna Saleniece oli keskendunud terviklikuma ajaloonägemuse nimel inimeste suuliste mälestuste ning arhiividokumentide võrdlusele. Kõrvutades 2003. ja 2004. aastal 1949. aasta küüditatutega läbi viidud intervjuusid Läti riigiarhiivis leiduvate Nõukogude ametnike koostatud küüditatute toimikutega, on õnnestunud edukalt täita mõlemas allikas leiduvaid lünki, kusjuures suuline info ei aita luua mitte ainult ajaloosündmuste psühholoogilist atmosfääri, vaid võib täita ka konkreetseid faktilisi tühimikke, mida dokumentides ei ole fikseeritud.

Läti stalinismi-kogemus esitati viies ettekandes kahe vaatepunkti alusel: üks ammutas info pigem ametlikest dokumentidest ja avaldustest neid tõlgendades, teine aga keskendus rohkem inimeste isiklikele suulistele või kirjalikele mälestustele. Et kumbki lähenemine ei anna täiuslikku tulemust, on selge. Irene Geisler tõi selle tõe välja poeetilise võrdluse kaudu, tsiteerides läti kirjanikku Zenta Mauriņat, kes kurdab Riia linna õnnetu saatuse pärast, mille põhjuseks on linna strateegiliselt ahvatlev positsioon. Riiat, nagu Tallinnagi ehitatakse jätkuvalt, kuid teistsugustel põhjustel. Alati, kui Riia linn on valmis saanud, tuleb uus vallutaja ning see on uuesti rusudes. Nii muutub Riia linna nägu igavesti, nagu ajaloo oma, sest mõlemad tuleb ikka ja jälle uuesti üles ehitada.