Sinine veri ei anna rahu

Andrei Hvostov

  Mul on kaks head keskeurooplasest tuttavat, sakslane ja tšehh, kes kokku saades kipuvad vaidlema päevakohastel teemadel. Tähendab, ajaloo üle. Viimaseid ägedamaid kokkupõrkeid tekkis neil sudeedisakslaste saatust arutades. Oli nende pagendamine kodumaalt kuritegu inimsuse vastu või oli see õiglane karistus? Pärast akadeemiliste argumentide ammendumist oli Václav omadega sealmaal, et süüdistada sudeedisakslasi sõjaeelse Tšehhoslovakkia vabariigi reetmises. Mispeale sõber Kai karjatas, et tšehhid reetsid põlvkond varem Austria-Ungari monarhia – valitsuse ning riigi, mis hiljem tulnud riikide ja poliitiliste süsteemidega võrreldes ei olnud kaugeltki kõige hullem institutsioon ning millele nad oli vandunud truudust, erinevalt sudeedisakslastest, kelle liitmine Tšehhoslovakkia külge käis enesemääramise õigust jalge alla tallates ning Tšehhi leegioni relvajõu toel.

Ma tean, et Vene monarhistid heidavad midagi sarnast ette ka eestlastele ja lätlastele. Isevalitsuse õõnestamine (Kaido Jaanson rääkis Tartus õppinud ajalootudengitele juba 1980ndate lõpul põhimõtteliselt sama, mida võis hiljem näha ka mängufilmis “Minu Leninid”), kommunistlike kütipolkude moodustamine, valgele liikumisele vastutöötamine jne. Raske on mitte nõustuda teesiga, et tsaarivalitsus oli selle kõrval, mis impeeriumi varemeil hiljem kehtestati, midagi väga inimsõbralikku, õilsat ning valgustatut. Kogu selle hilisema jamata oleks meil praegu võib-olla Saarise projekti järgi üles ehitatud Tallinn ning sellel arenguteel püsimise korral ei peaks Eesti kultuurilehe peatoimetaja oma juhtkirjas võtma jutuks selle, millest ta praegu kirjutab (iseasi muidugi, mis keeles).

Monarhiast lahtisaamine ning aadlike pagendamine asub tšehhide ja eestlaste ajalootunnetuses positiivsel kohal. Ja ometigi pole siniverelistest jäänud tühikut suudetud täita; midagi kripeldab me hingel.

Inglise kuninganna külaskäik kirjutatakse Eesti ajalukku. Kui Bill Clinton siin käis – ekspresidendina juba – pidas ettevõtmise taga olnud Eesti ärimees, kunagine komsomoliboss ning hilisem Rootsi-põgenik, Vanalinna Stuudio teatrimaja suures saalis sütitava kõne, milles kõlas lause “Today is history”. Juba toona oli seda kurbnaljakas kuulata. Kas keegi mäletab, millal Clinton siin käis? Või et ta üldse siin käis? Ilmselt mitte. Miks peakski? Mingi president! Kuninganna jääb meelde. Sest ta on kuninganna.

Ma ei hakka ümber jutustama kuninganna 80. sünnipäeva puhul tehtud dokumentaalfilmi, mis sellel nädalal ETVs jooksis. Jumalast seatud valitseja on rahva omand, ta on meediastaar ning pööbli lõbustaja, peaministrite pihiema ning lohutaja (aga kes teda lohutab, kas moodsas monarhias on kohta õuenarril?). Mul peaks temast kahju olema – ei suuda ette kujutada, et minu ema, kes alles läheneb kaheksakümnele, peaks sellist koormat kandma nagu Tema Majesteet – aga minus ei leidu kaastunnet.

ETVs jooksnud filmi vanadelt dokk-kaadritelt vaatas vastu hästi tuttav nägu. Lapsepõlve filateeliaharrastus, margid Kanadast tulnud kirjadel: vahtralehed, kajakad, põhjamaine loodus, midagi indiaanipärast, ja siis veel keegi krooniga kena noor naine, eksootilisevõitu välimusega, natuke ebamaine. Selletaolisi naisi leiab muinasjuturaamatutes, “Lumivalgekese” illustratsioonidel näiteks. Kolmkümmend viis aastat on möödas ja korraga tuleb seesama naine minu lapsepõlve margialbumist siia, Eestisse. Kas saab kaasa tunda haldjate kuningannale, keda ma mäletan postmarkidelt?

Kuningannale mõeldes haarab mind nostalgia. Lapsepõlve, aga ka varasemate aegade järele, kui rahvatribuunide etteaste ei olnud veel alanud. Vene isevalitsusele võib paradoksaalsel kombel ette heita vaid seda, et ta laskis end nii kergelt kukutada, avades väravad järgnenud õudusele. Saaremaal oli kunagi mälestuskivi Aleksander I-le, püstitatud kohaliku rüütelkonna tahtel sellesse kohta, kuhu keiser oma jala laevalt maha astudes pani. Rüütelkonna lahkumisega 1939. aastal kadus kusagile ka see mälestuskivi, kuigi see Aleksander vabastas talurahva Läänemere provintsides ning tema ukaasiga taasavati Tartu ülikool. Erinevalt Peeter I-st võiks pronksi valatud Aleksander I kusagil avalikus ruumis täitsa olla. Gustav Adolfi kõrval kas või.

Huvitav, mida suutis Saaremaa rüütelkond keisrit vastu võttes välja panna? Millist meelelahutust ja seltskonnaelu organiseeriti? Või oli rõhk tööasjadel, omavalitsuse asjaajamise tutvustamisel näiteks. Reformimeelne keiser unistas valitsemisaja esimesel poolel Läänemere provintside aadliautonoomiaga sarnase korra sisseseadmisest ka Vene kubermangudes. Ei kahtle, et Saaremaa kitsastele oludele vaatamata said aadlikud keisri võõrustamisega hästi hakkama. Tuleb pöialt hoida, et Eesti uusaadel ei väärata Inglise kuninganna võõrustamisel. Et mõni vaimust vaene ei hakka vastuvõtukõnes hõikuma: “Today is history”.

Tahaks oma pärisaadlit tagasi. Paljud tahaksid, alateadlikult. Suvel käisin Alatskivi lossis. Seal oli fotoväljapanek, kus kujutatud iga-aastaseks traditsiooniks saanud lossipäevi. Mängitakse lossipreilisid ja noorhärrasid, ollakse mängult siniverelised. XIX sajandi lõpus Arved von Nolckeni ehitatud historitsistlik ime (meie oludes, eks ole) vajab kõvasti restaureerimist. Eks lossi taastamise huvides lossipäevi korraldataksegi. Piletiraha, loteriid. Oleks von Nolckenid meie hulgas, tegeleksid nad perekonnamõisa korrashoiuga ise. Mis on üks ränk kohustus. Kunagi aastaid tagasi käisin ma Frankimaal ühe põlisaadli perekonna lossis piknikut pidamas. Lossi omanik oli Bundestagis Balti toetusgrupi juhtfiguur, ilmselt sellepärast midagi niisugust üldse saigi juhtuda. Perekond oli selles lossis elanud 900 aastat. Lammutatud polnud seal midagi, uus oli sajandite jooksul ehitatud vana kõrvale. Kõik see uhkus ja toredus tahtis pidevalt restaureerimist. Tookord oli tellingutes XII sajandist pärit Bergfried, mille keldris olevat kunagi pidutsenud Palestiinasse ristiretkele suundunud keiser Friedrich Barbarossa. Nüüd pidutsesime seal meie. Ja krahvi tütar kandis õlut lauda. Krahv ei teinud meile välja, talle maksti selle eest, hiljem oli meile, üliõpilastele, veel üks lisarepart. Mis tekitas isegi teatud nördimust. Krahv ikkagi, on tal kindlasti vaja meie raha?! Oli vaja – perekonnalossi korrashoidmiseks on vaja kogu aeg raha.

Alatskivi lossis hulkudes tuli uitmõte, et kuidas see välja näeks, kui Arved von Nolckeni lapselapselapselaps kannaks häärberi esimesel korral toekatele eesti meestele õlut lauda. Need sügaks üle värvli rippuvat vatsa ja piidleks parunipreili dekolteed. Viskaks rammusat naljagi. Aga parunipreili vaid naerataks. Klient on kuningas, sest ta maksab, aga perekonnalossi fassaad vajab ülevärvimist, pargis tiik süvendamist. See olnuks tõeline kättemaks seitsmesaja aasta eest. Praegu on me siniverelised ikkagi väga kergelt pääsenud.

Kuningannast kirjutades jõuan lõpuks tüüpiliselt eestlaslike mõteteni.