Rohkem mõtestatud tegevust

Kaarel Oja, Eesti Kultuurkapitali nõukogu liige, näitekunsti sihtkapitali esimees

Mõned kulka korralised eraldusread on jäigemad muutuma kui riigieelarve omad.        Kultuurkapital on üks suurepärasemaid nähtusi meie kultuuri(poliitika)maastikul. Sellel on kaks hindamatut alustala: esiteks kindel ja maksulaekumistega jäigalt seotud tulubaas ning teiseks kunstivaldkondade omade inimeste täielik suveräänsus rahajaotamisel. Võib  kinnitada, et sedavõrd oskuslikult bürokraatia ja päevapoliitika eest kaitstud fond tekitab ikka ja jälle välismaa kolleegides põhjendatud kadedust. Seejuures ei tohi aga unustada, et kulka on siiski vaid vahend ja mitte eesmärk omaette. Ning soov tööriista aeg-ajalt parandada või vähemasti kontrollida, kas kõik on jätkuvasti korras, on igati tervitatav. Usun siiralt, et see hetk on kätte jõudnud ka kulka puhul ning aeg on küps organisatsiooni ülesehitusele,  tänasele toimimisele ja homsele päevale kriitiliselt otsa vaadata ning arenguvisioonide dokument on selleks täiesti mõistlik viis. 

Kulka üle tekkinud arutelu käib tegelikult kolmel tasandil. Neist vahest olulisim on puhas rohujuuretasand ehk sihtkapitalidesisene ja oma valdkonna eralduste korrastamisele suunatud mõttetöö. Loomulikult toimub see pidevalt ja sageli sõltumata muust, kuid olen kindel,  et arenguvisioonide väljatöötamine on seda märgatavalt tagant lükanud. Ja juba ainuüksi seetõttu on arengudokumendi ettevõtmine ennast õigustanud.       

Teine tasand on konkreetselt arenguvisioonide dokument ning sellele järgnev tegevus. Haare on laiem kui sihtkapitalide sisemaailm ning märkimisväärselt tegeletakse küsimustega, mis puudutavad kulka organisatsioonilist toimimist. Paljuski on aga just arengusuundade  väljatöötamise jooksul selgeks saanud kitsaskohad, mis väärivad arutelu seaduse muutmise üle. Ja see ongi kolmas tasand.       

Kohati on tundunud, et neid kolme tasandit kiputakse omavahel teadmatusest segi ajama või siis põhjendamatult vastandama. Viimast pean aga asjatuks aruteluks ja isiklikult  pooldan analüüsi igal tasandil. Kokkuvõttes on küsimus üks – kuidas kulka paremini toimima saada, nii et rahaeraldused kokkuvõttes kõige tulemuslikumad on? Lihtsalt haare on teine. Ideaalne tulevikupilt on minu arvates selline, et seadus tõepoolest kaasajastatakse ning sellega luuakse sisuline roll ka arengukavadele, mida regulaarselt läbi vaieldakse ja mis saavad seega aina etemad, sisukamad ning tulemuslikumad. Olen nõus, et kulka on praegu hästi juhitud  ja toimib küllaltki efektiivselt. Siit edasi on paremuse poole võimalik edasi liikuda tõesti vaid väga ranget ja jäika seadust muutes. Valusaim paradoks praeguses süsteemis seisneb selles, et kui mis tahes kulka instants (nõukogu, sihtkapital või maakondlik ekspertgrupp) soovib läheneda oma tegemistele pisut uue nurga alt, terviklikumalt, analüüsi ja strateegiat rakendades või lihtsalt oma prioriteete ümber vaadates, puuduvad tal selleks sobivad  tööriistad. On ju nii, et mis tahes mõttemuutus eeldab ka muudatusi protsessis (struktuuris).   

Aga neid ellu viia ei saa, sest seadus on sidunud mõlemad käed. Tulemuseks on, nagu juba korduvalt öeldud, tugevalt status quo säilitamist  soosiv institutsioon, mis ei ole oma jäikuse tõttu võimeline reageerima, kuigi soovi selleks sageli on. Seetõttu pean ka arutelu, kas kulka peaks olema proaktiivne või reageeriv instants, pisut poolikuks. Mina toetan kindlasti viimast, aga väidan samas, et reageerimine on tehtud keerukaks ning mõned kulka korralised eraldusread on jäigemad kui riigieelarve omad. Puhtalt taotluste rahuldamist või tagasilükkamist ei taha ma pidada piisavaks. Samavõrd  olulised on sihtkapitalide ja nõukogu poolt saadetud sõnumid ja selgitused oma eralduste tervikpildi ja selle muutumise kohta. Viimast on aga vähe.   

Kulka aastaeelarvega (umbes 20 miljonit eurot) on võimalik teha tohutult palju ja  seda on vaieldamatult ka tehtud. Samas, kui sellest rahast ligi 70% jaotavad sihtkapitalid ja maakondlikud ekspertgrupid ilma selgete ja läbi arutamata eesmärkideta ning sisuliselt puuduvate sihtkapitalide-vaheliste arupidamisteta, on ka möödalaskmisi, mõistmatusi ja mittevajalikke kompromisse. Just see on suurim probleem, mis tuleneb sihtkapitalide täielikust suveräänsusest. Kuna kellegagi pole vaja arvestada, siis ka ei konsulteerita kellegagi  ning tervikpilti ei teki. Sellega ei taha ma öelda, et sihtkapitalide vabadust tuleb kuidagi vähendada! Vastupidi, ka sihtkapitalide koostamine peaks olema avalikum ning laiapõhjalisem kui praegune seadus ette näeb. Aga see, mis tuleb garanteerida ja mida motiveerida, on sihtkapitalide soov oma tegevust mõtestada ning sihtkapitalidevaheline suhtlus käima saada. Paljud praegused ebakõlad ja probleemid on võimalik lahendada sihtkapitalide-vahelist kommunikatsiooni parandades.       

On selge, et sihtkapitalid on väga erinevad, nii oma toimimises kui ka valdkonna vajadustes ja seda peab mistahes muudatuste puhul arvestama. Kasvav probleem on sihtkapitalide vahele tekkivad hallid tsoonid – tegevus, mis ei kuulu justkui ühegi sihtkapitali alla ning ka vastupidi – tegevus, mis on mitme sihtkapitali ühises pädevuses ning sõltub ühiselt nende kõigi otsustest. Ja interdistsiplinaarsus kasvab pidevalt. Seetõttu ei toeta ma sihtkapitalide seadusega fikseerimist. Pädevus ja võimalus nende üle otsustamiseks on vaja anda üle kulka nõukogule, või siis vähemasti võimalus  luua uusi sihtkapitale.       

See viib aga järgmise teemani, milleks on nõukogu koosseis. Olen nõus, et praegusel kujul moodustuval nõukogul on mitmeid eeldusi huvide konfliktiks. Ennekõike on sihtkapitalidest tulevate nõukogu liikmete roll esindada seal oma sihtkapitali ja valdkonda, oma huvisid ning vajadusel seda teiste eest. Tõepoolest, see teeb igasuguse strateegilise plaanipidamise sageli keerukaks. Üks kõige  ilmselgem sellekohane näide on eraldatava raha protsentuaalne jagunemine sihtkapitalide vahel. Sihtkapitalide-vahelised suhted kehtivad praegusel kujul juba väga pikka aega, tekitavad alatasa küsimusi ja pole kuidagi selgitatavad – nii lihtsalt on alati olnud. Paraku on aga protsentide ümbermängimine kõige lihtsam plussmiinus tehe, kus kellegi määra suurendamine tuleb teiste vähenemise arvelt. Selle paradoksi tulemus on, et kõik nõukogus vaikselt lausutud  ettepanekud asja natukene vaadata ja analüüsida on kohe maha hääletatud ja konsensusele ei jõutaks niikuinii. Ma ei taha öelda, et nende protsentidega midagi hirmsat lahti oleks, aga näitena nõukogu suutmatusest praeguses struktuuris ja praeguse seadusega midagi strateegiliselt muuta on see ilmekas.     

Samavõrra pean põhjendatuks, et nõukogu ei pea tegelema ise väikeste „valdkondadeüleste” või „suuremamahuliste maineürituste” rahastamisega. Ka sellisel juhul oleks vähem eeldusi huvide konfliktiks ning ka sihtkapitalideüleseid strateegilisi otsuseid saaks vajadusel vastu võtta. Küsimusele, kuidas siis nõukogu moodustada, jään vastuse võlgu. Aga et nõukogus bürokraatliku või poliitilise võimu suurenemise ohu korral, olen valmis praeguse  süsteemi kaitseks rindele minema. Kokkuvõttes on kulka arenguvisioonide väljatöötamine olnud mõistlik ettevõtmine ning tõstatunud on olulised küsimused. Samas ei tasu aga kindlasti karta, et midagi lähiajal kardinaalselt ümber otsustatakse või ära muudetakse. See on esimene samm efektiivsema kulka poole ning kõik on oodatud selles protsessis kaasa rääkima.