Ristisõjad – keskaegse Euroopa lahutamatu osa

Mart Lätte

Keskaegse inkvisitsiooni süüdimõistetutest põletati tuleriidal tegelikult ainult väga väike protsent.        Christopher Tyerman, Jumala sõda. Ristisõdade uus ajalugu. Tõlkinud Marek Laane, toimetanud Marek Tamm. Varrak, 2010. 960 lk.          Ristisõjad on fenomen, mis on uurijaid pikka aega paelunud, samuti on tegu liikumisega, mis on arvestatavalt mõjutanud maailma, sealhulgas Eesti ajalugu. Sõna „ristisõda” kõlab lihtsalt, samas on seda ääretult raske defineerida. Seda on läbi aja tehtud mitmeti. Traditsiooniliselt on ristisõdadena käsitletud aastatel 1097–1291 aset leidnud võitlusi Pühal Maal. 1097. aastal  alanud I ristisõda algas eurooplaste retkega Pühale Maale ning tipnes Jeruusalemma vallutamisega ja kristlaste riikide loomisega Levanti. 1291. aastal vallutasid muslimid kristlaste viimased tugipunktid Lähis-Idas. Aastatel 1951– 1954 ilmus Sir Steven Runcimani kolmeköiteline „A History of the Crusades” („Ristisõdade ajalugu”), kus on neid sõdu käsitletud ja mis kujunes ristisõdadealase kirjanduse tõeliseks klassikaks, võib lausa öelda, et piibliks. Sellegipoolest  on Runcimani käsitlus aegunud. 

Ristisõdade ulatus laienes 

1970. aastatel laienes ristisõdade käsitlus ja traditsionalistide kõrvale tekkis hulk koolkondi, mille esindajad kõik ristisõda erinevalt määratlevad ja keskenduvad ka erinevatele teemadele. Oluline on siinkohal tõik, et ristisõdade ajaline ja geograafiline ulatus laienes:  ristisõdadena hakati käsitlema ka osa hiljem ning Euroopa tandritel peetud sõdu. Runcimani teose ilmumisest läks üle 60 aasta, kuni Chistopher Tyerman oma 2006. aastal ilmunud raamatuga „God’s War. A New History of the Crusades” ehk „Jumala sõda. Ristisõdade uus ajalugu” need lähenemised ühe teosesse koondas. Tänaseks päevaks on kaante vahele jõudnud siis ka selle raamatu eestindus. Tyerman ise põhjendab oma teose eessõnas kirjutamist sellega, et Runcimani käsitluse ilmumisest on juba hulk aega möödas ja nii ajalooteadus kui ka maailm on arenenud, uurijatele on kättesaadavaks saanud uusi materjale ja sellest johtuvalt on paslik ka uue käsitluse ilmumine (lk 16–17). Peab tunnistama, et vajalik oli see tõepoolest, „Jumala sõda” on kõige uuem ja kvaliteetsem ristisõdade üldkäsitlus.         

Tyermani raamat algab sissejuhatusega, kus tutvustatakse keskaegset Euroopat ja Vahemere ruumi ristisõdade ajastu alguses. Järgmistes peatükkides antakse põhjalik ülevaade Püha Maa vallutamisest, kaitsmisest ja  selle kaotamisest. Käsitluses järgib Tyerman esimeste ettevõtmiste puhul traditsioonilist nummerdamist, kuid hilisemate puhul loobub sellest. Lahatud on ka Euroopa pinnal peetud ristisõdu: Pürenee poolsaarel toimunud võitlusi muslimite vastu ja Läänemere ruumi paganatevastaseid sõjakäike, sh ka Liivimaa ristiusustamist. Samuti ei ole unustatud Euroopa hereetikute vastaseid ristisõdu ja poliitilisi ristisõdu paavstivõimu vaenlaste vastu. Inimene,  kes pole ristisõjahistoriograafiaga kursis ja kellele ristisõjad seostuvad peamiselt Püha Maa sõjakäikudega, avastab üllatusega, et Tyermani käsitluse kohaselt on suure skisma (1378–1417) ajal ka üks paavst teise vastu ristisõja välja kuulutanud.     

Õlitatud masinavärk     

Kuid Tyermani raamatu peamine tugevus ei ole  niivõrd ristisõdade sündmuste kirjeldus (mitte et see nõrk oleks, kuigi kohati oleks soovinud, et autor oleks mõnd asja natuke detailsemalt  kirjeldanud), kuivõrd see, et Tyerman on käsitlenud ristisõdu suhteliselt erapooletult ja süüvinud edukalt ristisõja kui sellise olemusse. Ta annab ülevaate, kuidas kristlikust pühast sõjast kasvas välja ristisõda ning kuidas ristisõda sündis ja arenes. Paavst Urbanus II jutlusest Clermont’is 1095. aasta novembris algas ristisõda, mis kestis keskaja lõpuni. Tyerman kirjeldab, kuidas aja jooksul arenes esimestest juriidiliselt ja korralduslikult suhteliselt nõrgal  alusel seisvatest ristisõdadest õlitatud masinavärk ja kuidas ristisõjaliikumine kujunes majanduslikult, poliitiliselt, kiriklikult ja ideoloogiliselt keskaegse Euroopa lahutamatuks osaks. Ristisõdade arenguga arenes paavstivõim, Euroopa valitsejad suutsid ristisõda ära kasutada oma võimu suurendamiseks ja paradoksaalsel kombel on ristisõdadel osa ka paavsti rolli vähenemises hiliskeskajal. 

Tyerman üritab leida ka ristisõdade liikumapanevat  jõudu. Mõnede levinud müütide kohaselt pani ristisõjad käima eurooplaste kasuahnus, imperialism ja vagadus, tõik, et sõdiva ühiskonnakihi noorematele poegadele oli tegevust vaja ja sõda paganate vastu oli sobiv viis muidu võib-olla tüli tekitavate noorte meeste energia kuhugi kanaliseerida. Tuleb välja, et päris nii lihtne see ei olnud. On vale võrrelda ristisõdu uusaegse imperialismiga. Samuti võtsid risti valdavalt suguvõsade pead, mitte nende päranduseta pojad. Mis puutub materiaalse kasu saamisse, siis see oli võimalik, aga valdavalt oli ristisõdade puhul siiski tegemist kahjumliku ettevõtmisega, mis võis osalejale kaasa tuua laostumise.         

Tyerman selgitab, et ristisõjad on fenomen, mida ei saa seletada tänapäevastest väärtushinnangutest lähtudes. Ristisõdadeni ei viinud ainult materiaalse kasu iha või usuline vagadus, tegemist oli erakordselt keerulise seguga vagadusest, religioossest idealismist, lootusest materiaalsele kasule ja murest oma hingeõnnistuse pärast – said ju oma tõotuse täitnud  ristisõdijad indulgentsi. Ristisõda võis olla ka mõjutatud päevapoliitikast. Näiteks II ristisõja ajal toimunud nn Vendi ristisõda Läänemere ääres oli paljuski tingitud sellest, et oli vaja leida mingi tegevus Saksa kuningas Konrad III probleemsetele vasallidele, kes ei soovinud kuningale Pühale Maale järgneda. Ka hiljem on juhtumeid, kus risti võtmise ja paganate vastu sõtta mineku tingisid lahkhelid valitsejaga. Ristisõda oli hea põhjus mõneks ajaks pildilt  kadumiseks, seejuures päästis ristisõdija staatus lahkujad võimalikest sanktsioonidest. Tyerman toob siiski välja ka Püha Maa ja nn rajamaa ristisõdade erinevuse. Kui Pühale Maale ajas ristisõdijad peamiselt soov vabastada Kristuse haud, siis rajamaade ristisõjad olid samapalju tingitud ka poliitilisest reaalsusest: „Hispaania ja Läänemere piirkonnas tingis poliitiline ekspansioon ja asustustegevus ristisõdu, mitte vastupidi, nagu võis täheldada  Lähis-Idas” (lk 584).   

    Oma käsitluses seostab autor sündmused omavahel, annab hinnangu ning toob välja sündmuste ja protsesside põhjused ja tagajärjed. Lugeja saab ettekujutuse Euroopa keskaja ajaloost. Samuti aitab Tyermani raamat purustada mõningaid keskajaga seotud müüte. Albilaste ristisõja juures toob autor välja, et varasemad autorid on Languedoci kultuuri  omapära ja ühtsust natuke ületähtsustanud. Sellest veelgi huvitavam on lõik, kus puudutatakse inkvisitsiooni ja sellega seotud julmusi. Umberto Eco romaanis „Roosi nimi” ja eriti sellest tehtud filmis jätavad inkvisitsioon ja inkvisiitor Bernard Gui suisa koletu inimsööja mulje.   

Täiesti pehkinud moodustis     

Keskaegse inkvisitsiooni süüdimõistetutest põletati tuleriidal tegelikult ainult väga väike protsent, suurem osa pidi lihtsalt oma eksimust tunnistama ja kahetsema ning pääses isegi vangistuseta.  Tyerman toob välja, et inkvisitsiooni eesmärk ei olnud karistamine, vaid väärusust loobuma veenmine. Samuti peab tähelepanu juhtima Konstantinoopoli langemisele 1453. aastal. Seda on nähtud kui võimsa idakristluse kantsi langemist muslimi anastajate kätte, kuid Bütsantsi keisririik oli selleks ajaks juba täiesti pehkinud moodustis ja Osmanite toetajate hulgas oli ka kristlasi. Lisaks toob autor välja, et pärast vallutust paranes osa elanikkonna, sh  kristlaste elujärg. 

Baltikumi ajaloo koha pealt on huvitav  Tyermani hinnang siin peetud sõjale. Eesti ajalooõpikutest võib valdavalt lugeda, et ristiusk oli siin juurdumas ja võitluse selle vastu tingis vägivaldne misjon.1 Ka mina mäletan, et seda on koolis ajalootundides valdavalt jutlustatud. Tyerman aga kirjutab: „Iseenesest on raske ette kujutada, et misjonärid oleks suutnud saavutada sama suurt edu, nagu saavutasid tapjad, seiklejad, kaubitsejad ja impeeriumiloojad” (lk 611). Ei saa kunagi teada, kellel õigus on, kuid sellegipoolest on tegu huvitava arvamusega. Siiski ei saa nii keerulist ajalootahku kajastav teos olla täiuslik. Kõigest positiivsest hoolimata on raamatul ka vigu. Nagu juba eespool mainisin, võiks mõnel pool oodata sündmuste natuke detailsemat esitust. Ka ei ole kõik teemad samavõrra põhjalikult kaetud. Samas peab sellest aru saama, kuna tegu on siiski ainult ühe köitega ja autor on ainult inimene – kaugel täiuslikkusest. Läänemere maade ristisõdu  puudutavas osas esineb vigu ja autor pole kahjuks kasutanud uuemaid uurimusi (vähemalt pole ta neile viidanud). Kuid ka sellest tuleb aru saada. Kui nii mastaapse teose autor üritaks pidevalt uusi uurimusi lugeda ja neid oma kirjatöös ka arvesse võtta, siis ei jõuaks tema töö kunagi kaante vahele.       

Raamatut ei ole kohati just kerge lugeda,  aga ka see on mõistetav – akadeemiline käsitlus ei saagi olla alati sama hõlbus lugemine kui näiteks Alexandre Dumas’ romaanid. Eestinduse koha pealt peab kindlasti tänama tõlkijat ja toimetajat, kes selle töö ette võtsid, kindlasti ei olnud see kergete killast. Nii Anti Selart kui ka Tiit Aleksejev2 on juba kiitnud tõlkijat ja toimetajat selle eest, et on korrastatud ristisõjaga seotud nimede ja terminoloogia eestikeelset kirjapilti, siinkirjutajal jääb ainult üle nendega  selles osas nõustuda. On selge, et trükist veatuna välja anda on peaaegu võimatu, nii on ka kirjastuse Varrak väljaandega. Raamatusse on sisse jäänud mõned väikesed vead, kuid positiivset üldpilti need ei mõjuta.     

1 Vt nt Ain Mäesalu, Tõnis Lukas et. al., Eesti ajalugu I, Avita, Tallinn 1997, lk 35.     

2 Anti Selart, Ristisõdade uus ajalugu –. Raamat, 17. II 2011, nr 1 (54) lk 4; Tiit Aleksejev, Kurbmäng kaheksas vaatuses, Arvamus. Kultuur (Postimehe lisaleht) 2. IV 2011, nr 175, lk 8-9.