Rahvusliberalism – ideoloogia keskmisele eestlasele

Tõnis Saarts

Usk, et turg paneb kõik asjad paika ning minimaalriik ühes laissez faire’i majanduspoliitikaga on olnud Eesti edu alus, näib ühiskonnas üsna tugevalt juurdunud olevat. Nimetaksin seda lausa „neoliberaalseks konsensuseks”.        Rahvusliberalism on maailmavaade, kus püütakse ühildada kahte näiliselt kokkusobimatut ideed: rahvuslust ja liberalismi. Euroopa kontekstis pole tegemist olnud kuigi levinud ideoloogiaga. Rahvusliberalism seostub peamiselt XIX sajandi Saksamaa ja Austriaga, kus omal ajal üritati rahvusluse ideid põimida liberaaldemokraatliku riigikorraldusega.  Tänapäevases variandis on aga rahvusliberalismi võtmeküsimuseks, kuidas omavahel paari panna natsionalism ja turuliberalism, sealjuures omaks võtmata neokonservatiivide (Bush, Raegan) moraalitsevreligioosset agendat. 

Pole raske ära arvata, millise erakonna ideoloogia näib Eestis kõige enam lähenevat  rahvusliberalismi kaanonitele. Ametlikult pole küll Reformierakonna poliitikud rahvusliberalismi terminit suhu võtnud, ometi on reaalpoliitikat vaadeldes selge, et me ei saa enam ammu rääkida nn vanast Reformierakonnast, mis üritas ortodoksselt järgida Milton Friedmani õpetust. Viimastel aastatel on erakonna ideoloogiline pale märgatavalt muutunud: maailmavaatelisse arsenali on strateegilistel kaalutlustel lisatud rahvuslus  ning turuliberalismi teravamaid servi on mõnevõrra maha viilitud. Ideestikku on püütud kohandada vastavaks võimalikult laia valijaskonna ootustele.       

Nii võikski antud hübriidideoloogiat tinglikult nimetada rahvusliberalismiks, sest (neo)liberalismi ega ka (rahvus)konservatismi nimetus ei näi olevat kuigi tabavad. Arvamusküsitlustele toetudes võib koguni öelda, et Reformierakonna esindatud nn rahvusliberalistlik maailmavaade on populaarseim Eestis. Miks on seesugune maailmavaade, kus turuliberalism ja rahvuslus  on ühte patta pandud, Eestis nii menukaks osutunud?       

Kindlameelne vaoshoitud rahvuslus 

Rahvusliberalismiks nimetatud õpetuse peamised tuumikideed on vaoshoitud rahvuslus, mõõdukas turuliberalism, konservatiivsus muutuste suhtes, põhimõte „poliitika poliitikutele”. Tasuks siiski mainida, et kaks viimati nimetatud komponenti (skeptilisus muutuste suhtes ja „poliitika poliitikutele”)  on Reformierakond laenanud konservatiivsest ideoloogiast ja neid ei saa otseselt klassikalise rahvus-liberalismiga seostada. Samas, Eesti kontekstis mängivad need kaks äsjamainitud ideed ometi olulist rolli. Reformierakonna rahvuslus pole IR Li stiilis Sinimägede-metsavendade romantikal baseeruv, rõhutatult russofoobne eestlus. 

See on mõõdukam, kuid jätab mulje, et on vajadusel vene küsimuses ka sirgeselgne ja jõuline, nagu  näitas ilmekalt aprill 2007. Seesugusel vaoshoitumal rahvuslusel näib Eestis palju enam turgu olevat, kui pidevalt ajalugu fetišeerival venevastasel natsionalismil. Seda näib kinnitavat muuhulgas IR Li enda minevik. Vaid rahvuslikule radikaalsusele ja ajalootraumadele rõhudes  pole suutnud omaaegne Isamaaliit imponeerida kunagi rohkemale kui enam-vähem kümnendikule valijaskonnast. Edu tuli siis, kui tõmbuti veidi tagasi ja lisati juurde palju laiemaid ühiskonnagruppe kõnetav agenda. Paistab, et eestlaste enamus ei oota, et poliitikud pidevalt Moskva suunas munakaid loobiksid. Aitab ka väikeste kivide viskamisest – aeg-ajalt, oma rahvusliku identiteedi kinnituseks …       

Näiteks, tuleb teleekraanile Urmas Paet  ja ütleb taas paar sapist märkust Putini režiimi kohta, peaminister aga ignoreerib siinse vene kogukonna olemasolu peaaegu täiesti. Sellest näib täiesti piisavat. Reformarid said 2007. aasta eel suurepäraselt aru, et kui soovid Eesti poliitmaastikul olla edukas, siis rahvuslikku kaarti täiesti unarusse jätta ei saa, eriti kui sa tegutsed paremtiival. Samas on antud rahvuslust suudetud doseerida just antud ühiskonnale ja kultuuriruumile  vastavalt: vaoshoitult, kuid kindlameelselt. IR L pole rahvusluse areenil jäänud kaotajaks mitte ainult seetõttu, et tegi valearvestusi seoses pronksiööga, vaid nende ajalookeskne, pseudomilitaristlik ja kohati vinti üle keerav rahvuslus kõnetab  paraku vaid piiratud osa Eesti ühiskonnast.     

Usk, et turg paneb kõik asjad paika ning minimaalriik ühes laissez faire’i majanduspoliitikaga on olnud Eesti edu alus, näib ühiskonnas üsna tugevalt juurdunud olevat. Ma nimetaksin seda lausa „neoliberaalseks konsensuseks”. Kuidas muidu seletada sedavõrd loidu ühiskondlikku reaktsiooni ülikõrgetele tööpuuduse näitajatele. Kuigi loosung „Igaüks on oma õnne sepp” näib endiselt populaarne olevat, on ühiskond siiski nii palju  edasi arenenud, et 1990. aasta stiilis lauslibertaarsed loosungid, mis eitavad igasugust riigi rolli ja abikätt, ei võida enam suurt poolehoidu. Seetõttu on paremerakonnad ja isegi oravapartei teinud oma retoorikas korrektiive. Liberaalsed põhimõtted on endiselt au sees, kuid aidatakse neid, kes näivad selle ühiskondlikul või rahvuslikul pinnal ära teeninud olevat: pensionärid ja emad. Pensionäride lepitamine oli strateegiline samm, kuid  vastas ka ühiskondlikule õiglustundele. Emapalk on aga rahvuslik projekt – investeering rahvuse püsimajäämisesse. Kumbki poliitika ei murenda turuliberalismi alustalasid, kuid loob illusiooni mõõdukalt hoolivast riigist ja rahvuse käekäigu pärast muretsevatest valitsejatest.   

Mõõduka heaolupoliitika kõrval aga ei  unustata rõhutamast, et õnn on endiselt igaühe enda teha ja kui piisavalt ise pingutame, siis „saame viie rikkama sekka”. Rikkuseloosungid lähevad Eesti-suguses ülimalt materialistliku ja instrumentaalse väärtussüsteemiga ühiskonnas hästi kaubaks ja eriti kehtib see saavutuslikkuse vaimus kasvatatud noorema põlvkonna kohta. Illusioon hoolivast riigist aga lepitab vanemat  põlvkonda. Kombinatsioon on poliitturunduslikult meisterlik – sobib peaaegu igaühele. Selle aasta inimarengu aruannet tutvustades väitsid sotsioloogid, et Eesti ühiskond on sulgumise faasis. Sellele järeldusele jõuti nii väärtusi kui  ka sotsiaalse mobiilsuse mustreid vaadeldes. Olulisem on siin just väärtuste pool: Eesti ühiskond on aastal 2010 palju vähem muutustele ja uutele väljakutsetele avatud, kui seda oldi veel aastakümme tagasi. Hinnatakse stabiilsust. Maad on võtnud reformiväsimus ja liitumisväsimus (EL, NA TO, nüüd euro). Kuna elu on läinud materiaalse poole pealt paremaks ja riiklik julgeolek suuresti kindlustatud, siis jääbki  valijale arusaamatuks, mida suurt peaks veel ette võetama.     

Majandusteadlased  tühjale saalile     

Jutud uutest väljakutsetest (innovatsioon, teadmispõhine majandus) näivad inimestele liiga keerulised ja reformiplaanid  (haldusreform, haridusreform jne) lausa hirmutavad. Kuigi Eesti arengus on toimunud tänu majanduskriisile märgatav tagasiminek, ei panda seda sisepoliitiliste vigade arvele, vaid süüdistatakse väliskeskkonda. Arusaama, et midagi on viltu, midagi tuleb muuta, evib pigem kriitiline vähemus kui laiemad massid. Reformide  ja tõsiste, tulevikku vaatavate debattide järele puudub veel sotsiaalne tellimus. Majanduseksperdid ja ühiskonnateadlased räägivad piltlikult öeldes peaaegu tühjadele saalidele. Kui muutusi oodataksegi, siis mitte suure aplombiga, vaid tellimus on sammsammuliste väikeste ümberkorralduste järele. Seetõttu ongi  avalikku konjunktuuri tähelepanelikult järgiv Reformierakond võtnud omaks alalhoidliku, konservatiivse, pigem saavutatuga rahuloleva hoiaku: „On üksikuid probleeme, kuid üldiselt on kõik hästi”. See hoiak näib vähemalt praegu rohkem kaubaks minevat kui süüdistused, nurin ja kriitilised seisukohavõtud. Kindlasti mäletavad paljud lugejad Villu Reiljani kurikuulsat soovitust kultuuriinimestele jääda „oma liistude juurde”. Kuigi  endine Rahvaliidu esimees sai selle peale kriitikat nii paremalt kui vasakult, ütles ta välja selle, mida mõtleb suur osa poliitilisest eliidist ja seda eriti suurerakondades. Lühidalt võiks antud mõttemalli iseloomustada maksiimiga: „Poliitika poliitikutele!”. Milleks on tarvis kodanikuühiskonda? Kui inimene tahab midagi poliitikas ära teha, astugu parteisse. Milleks kaasamine? Poliitikud on ju valitud rahvast esindama, mitte huvigrupid,  ühendused ja teadlased. Keegi ei ütle seesuguseid asju otse välja, kuid vastav suhtumine kõlab ridade vahelt selgelt läbi, kui mõni järjekordne oravamärki rinnas kandev poliitik peab neil teemadel avalikkusele selgitusi andma.     

Ühiskonnas, näeme aga antud mõtteviisi vaikivat toetust. Sotsioloogilised uuringud näitavad üsna selgelt, et kodanikuühiskonna ja osalusdemokraatiaareng on Eesti elanike jaoks kümnenda järgu probleem. Kodakondsust  käsitletakse valdavalt rahvuslikus ja instrumentaalses võtmes, mitte ei seostata seda aktiivse kodaniku kontseptsiooniga. Kollektiivsed eesmärgid ja soov ühiskondlikule arengule kaasa aidata on Eesti-suguses hedonistlikus ja individualistlikus ühiskonnas uuringute järgi väga tagasihoidlikult esindatud. Poliitik, kes räägib rahast või Venemaast, suudab masse ennast kuulama panna. Neid aga, kes kõnelevad kodanikuühiskonnast  ja osalusest, vaadatakse kui eluvõõraid idealiste. Seega, kokkuvõtlikult pole rahvusliberalistlikku maailmavaadet juurutava peaministripartei edu mitte anomaalia, nagu tundub mõnedele intellektuaalidele, vaid see on Eesti ühiskonna, tema praeguse seisu, arengutaseme ja poliitilise kultuuri peegeldus. Üle oma varju ikka ei hüppa!