Raamat jalutamiseks ja aegamisi mekkimiseks

Francis Baconi peateosed püsisid kaua autoriteetseina ning enam kui sada aastat pärast tema surma pühendasid prantsuse valgustajad-entsüklopedistid oma „Entsüklopeedia“ nimelt Baconile.

TRIINU PAKK

Francis Baconi (1561–1626) kohta midagi tõsiselt uut öelda tundub leheloo mahus juba raske, sest tõlgitud on tema mõtteavaldusi ka enne „Esseede“ ilmumist ja tõlgetel on enamasti ikka juures olnud asjalik saatesõna. Kui meenutada põhilist, tuleb öelda, et oma õnneks heasse peresse sündinuna sai Bacon hea hariduse ning valiti juba varakult parlamenti, riigiametis edenemist taotledes koostas ta mitmeid edumeelseid ühiskondlikke projekte – muu hulgas Inglismaad lõhestanud usuvastuolude lepitamiseks –, mille elluviimine mõningail hinnanguil võinuks Inglise XVII sajandi ajaloo märksa helgemale teele kallutada, kuid jäid teostamata, kuna tundusid kuningas James I-le oma ajast liiga kaugel ees olevat.

Teinud pärast pikka ootamist läbi kiire tõusu riigi kõrgeima, lordkantsleri ametini, millesse ta nimetati 1618. aastal, langes ta juba 1621. aastal taas, süüdistatuna pistisevõtmises kohtunikuametis. Ehkki ta seejuures polnud väidetavalt oma aja standardi vastu eksinudki – pealegi ei olevat ta lasknud võetud meeleheal mõjutada oma otsuseid ning mõnel karmimal ajal võinuks see maksta talle elu –, tegi vaenulik parlament koostöös tõrksa, kuid oma nahka päästa ihkava kuningaga temast hoiatava näite ja saatis ta häbistatuna erru. Mõned päevad tuli tal veeta isegi Toweris.

Kuningas vabastas siiski oma endise lordkantsleri kiiresti vangistusest ja ka ruineeriva rahatrahvi maksmisest, olles juba eelnevalt soovitanud tal end süüdi tunnistada – hoiatava näitena teistele korrumpeerunud ametikandjaile. Bacon ise olevat oma hilisemas, salakirjas peetud päevikus sedastanud, et oli küll olnud oma poolsajandi kõige õiglasem kohtunik, aga parlament olevat ka teinud oma kõige õiglasema otsuse viimase 200 aasta kohta. Nii või teisiti pidi Bacon veetma viimased eluaastad eraisikuna oma mõisas, minetanud õiguse veel parlamenti või riigiametitesse kandideerida. Tema filosoofiline ja teaduslik pärand sellest ootamatult tekkinud jõudeajast ilmselt võitis, ehkki ka nii jäi mitu teost lõpetamata, kui ta suri 65aastaselt külmetusse, mille sai, uurides lume toitu säilitavaid omadusi (väidetavalt toppinud ta oma kätega lund täis ühe tapetud kana).

Tõeline renessansiinimene

Teaduse juures pidas Bacon tähtsaimaks selle kasulikkust: kõik teadused pidid teenima inimese heaolu ning ta lootis, et teadmiste järk-järgult lisandudes võib inimkond ükskord tõusta oma keskkonna täielikuks valitsejaks. Seda olukorda kirjeldas ta hiljem lootusrikkalt oma utoopilises romaanis „Uus Atlantis“. Ei saa küll öelda, et ta olnuks oma aja teaduse esirinnas. Ta ei võtnud omaks koperniklikku maailmapilti ega uskunud ka rahvakeelte, eeskätt inglise keele suurde tulevikku, mistõttu kirjutas oma põhiteose, kuueosalise „Instauratio magna“ ehk „Suure uuenduse“, kus pakub välja teaduste suure ümberkorralduse, vana traditsiooni järgi ladina keeles. Selle teine osa ongi „Novum Organum“ ehk „Uus meetod“. Siiski pööras ta teadusliku uurimistöö aristoteleslikult rajalt empiirilisele alusele ja tänu tema nõudele läheneda looduse uurimisele induktiivselt võib teda pidada uusaja teadusliku meetodi rajajaks. Tuntud on tema iidolite teooria, mille järgi vaim tuleb tõelise teadmiseni jõudmiseks vabastada iidolitest ehk eelarvamustest ja eksikujutlustest, mida on tema arvates koguni nelja liiki: inimsoole üldiselt omased idola tribus, inimese individuaalseist omadusist sõltuvad idola specus, keele võimul põhinevad idola fori ning ajavaimust ja mitmesuguseist filosoofide dogmadest tingitud idola theatri. Tõelise renessansiinimesena kirjutas ta väga laias teemade vallas ajaloost ja õigusteadusest kuni loodusteadusteni. Tähtsamaks peetud teadusliku ja filosoofilise tegevuse kõrvalt kirjutatud esseed, miska ta esimesena tõi selle vormi inglise kirjanduspilti, pani ta aga laiemale lugejaskonnale mõeldud kergema lugemisena kirja inglise keeles. Ise nimetas ta neid „puhkuseks oma muude uurimiste kõrvalt“. Baconi peateosed püsisid kaua autoriteetseina ning enam kui sada aastat pärast tema surma pühendasid prantsuse valgustajad-entsüklopedistid oma „Entsüklopeedia“ nimelt Francis Baconile. Hilisem ajalugu viis aga täide Baconi vaga soovi, kui ta „Esseed“ nende väljaandmise eel Buckinghami hertsogile pühendas – et see köide tema muudest teostest mitte lühemat aega ei püsiks.

Esseed on kirjutatud muude tööde kõrvalt pikema ajavahemiku jooksul ning ilmusid kõigepealt kolmes järjestikuses, üha mahukamaks paisuvas väljaandes. Esimene, kõigest 10 esseed sisaldav väljaanne ilmus 1597. aastal. Kuna 1580. aastal oli Prantsusmaal ilmunud Michel de Montaigne’i „Essais“, on seda hiljem peetud Baconi eeskujuks ja mõjutajaks, kuigi Bacon ise leidis paralleele varasemastki kirjandustraditsioonist, alustades Senecaga, kelle „Moraalikirjades Luciliusele“ nägi ta esimesi ehedaid esseid selle žanri kui „hajusate mõtiskluste“ tähenduses. Teine väljaanne ilmus 1612. aastal ja sisaldab 38, kolmas väljaanne 1625. aastal aga juba 58 kirjutist. See jäi ka esseede lõplikuks arvuks, kui välja arvata paar lõpetamata fragmenti, mis aeg-ajalt mõningatesse väljaannetesse lisatakse. Eesti tõlkesse on võetud neist „Kuulujutust“, mis viib kogumiku tekstide arvu 59ni, puhuti võib ingliskeelsetes väljaannetes kohata veel katket pealkirjaga „Of the Colours of Good and Evil“. „Esseed“ said kiiresti populaarseks ja tõlgiti prantsuse ning itaalia keelde juba autori eluajal. Kui XIX sajandil hakkas Baconi teadus­filosoofiliste teoste kuulsus tuhmuma, võtsid just esseed sisse ka nende varasema koha antoloogiates. Pärast mitmeid tükatisi tutvustusi siin ja seal on „Esseed“ nüüd viimaks täismahus olemas ka eesti keeles.

Baconi eesti keelde jõudmine väärib omaette põgusat peatust. Ilma väga põhjalikku uurimistööd ette võtmata tundub, et kui jätta kõrvale 1980. aastal sarjas „Suuri mõtlejaid“ ilmunud Aleksandr Subbotini elulooraamat „Francis Bacon“ ja selle lisana ilmunud tekst „Ettevalmistus looduse ja eksperimentaalse ajaloole …“ (ilmselt „Instauratio magna“ osa), siis ilmusid eesti keeles kõigepealt katkendid „Uuest Atlantisest“ ja näputäis esseid („Ilust“, „Surmast“, „Õpingutest“) vastavalt Villem Alttoa ja Arthur Hone’i tõlgituna 1984. aasta „Renessansi kirjanduse antoloogias“, kus on ka lühike autoritutvustus. Seejärel sai veel nelja esseed („Armastusest“, „Jultumusest“, „Ateismist“, „Õnnest“) Ilmar Vene tõlkes lugeda 1987. aasta Loomingust nr 5 ning 1990. aastal ilmus valik esseid („Kõrgest ametist“, „Ülikkonnast“, „Mässudest ja rahutustest“, „Valitsemisest“, „Kuningriikide ja seisuste tõelisest suurusest“, „Erakonnast“) Rein Toomla koostatud ja tõlgitud kogumikus „Tekste poliitikateaduse klassikast“. 2004. aastal ilmus Karin Suursalu vahendatud „Uus Atlantis. Valik esseid“ („Reisimisest“, „Õpingutest“, „Kommetest ja kasvatusest“, „Uuendustest“) Enn Soosaare põhjaliku saatesõnaga Loomingu Raamatukogus. Nüüdsele, 2018. aastal ilmunud täielikule esseekogule on samuti mahuka, autori ja ajastu hingust püüdva saatesõna lisanud tõlkija Ilmar Vene. Seega on tükatine eestindamine andnud meile mitu eri vaadet autorile, ent selle kõrval ka nii mõnestki esseest mitu tõlget, mis on eesti tõlketraditsioonis suhteliselt ebatavaline. Sellest pikemalt allpool.

Lööv, täpne ja tabav

Riigimehena, juristina, teadlasena, Tema Majesteedi kõrge riigiametnikuna mõtiskles päevatööst väsinud Bacon oma esseedes väga erinevate teemade üle – võib öelda, et miski inimlik ei olnud talle võõras – ja otsis neid mõtisklusi üles kirjutades suuremat löövust ja selgust kui oma tähtsates peateostes. Kui peateoste laused olevat raskepärased ja „kokku väänatud“, siis esseede stiili kohta on koguni leitud, et „inglise proosas kohtab harva lehekülgi, kus tähenduslik aines on särava naeratusega surutud nii täiuslikku vormi“.¹ Selle hinnanguga võib nõustuda või mitte, kuid kindlasti on Baconi stiil tihe, täpne ja tabav ning löövaid ütlusi tal jagub. Just tema näib olevat toonud türgi vanasõnasse, kus varem figureeris tõrksa mäe kõrval lihtsalt nimetu mees, Muhamedi nime („Muhammad pani rahva uskuma, et ta kutsub mäe enda juurde ning palvetab selle harjalt õigeusuliste eest. Rahvas tuli kokku. Muhammad hüüdis mäge, et too tema juurde tuleks, hüüdis üha uuesti, aga kui mägi paigale jäi, siis ei muutunud ta sellest põrmugi kohmetuks, vaid ütles: Kui mägi ei tule Muhammadi juurde, siis läheb Muhammad mäe juurde“, lk 55). See on vaid üks, ehk eestlastelegi tuttavlikum näide, ent ühtekokku on Baconi õnnestunud ja tabavaid ütlusi Oxfordi tsitaadisõnastikku² mahtunud üle 120 (tunnistan, lõpupoole läks mul arvepidamine segi, mistõttu täpset arvu öelda ei riski). Leidub isiklikku ja avalikku ellu puutuvaid teemasid, mõtisklusi perekondlike suhete üle („Abielust ja vallalisest elust“, „Vanematest ja lastest“), tunnetest („Armastusest“, „Kadedusest“, „Jultumusest“), riiklikest küsimustest („Valitsemisest“, „Nõunikest“, „Asumaadest“) jne, jne.

Sisuldasa pakuvad Baconi mõtisklused nii lugemisnaudingut kui ka mõtteainest, mistap nende lugemine võikski minu meelest olla peripateetiline protsess (unustagem siinkohal Baconi vastumeelsus Aristotelese loogika vastu!). Esseed on ju hõrgud palad, paar kuni mõni lehekülge pikad ja igaüks maius omaette, väärt aegamisi mekkimist ja nautimist. Nii et neid järjest lugeda tundub raiskamisena – nagu kühveldaks kulbiga kaaviari sisse! Seepärast tahaks pista raamatu taskusse (AERi sarja formaat on siiski natuke suur ja vaevalt võib loota müügiedu, mis õigustaks taskuformaadis kordustrüki väljaandmist) ja minna pikale rahulikule jalutuskäigule, istutades end kord siia, kord sinna, lugedes ja sekka mõtiskledes, kuni mõni äratundmine taas jalule tõukab ja uue puu vilusse viib. Näiteks lugenult esseest „Valitsemisest“, et „see, kes edasi liikuma harjununa on sunnitud jääma paigale, lakkab enesele meeldimast ja pole enam see, kes ta oli“ (lk 82), haaras mind kohe soov tõusta ja edasi liikuda, et katsuda tee peal loetut oma tähelepanekutega sobitada. Või essees „Viivitusest“: „Parem on mõnedele ohtudele nende mittelähenemisele vaatamata pool teed vastu minna, kui liiga kaua oodata nende lähenemist, sest kui inimene liiga kaua ootab, võib ta magama jääda“ (lk 95). Bacon oli tegudeinimene ja õige hetke tabamise tähtsust rõhutab ta mujalgi, kuid et vastu tuleks minna ohule, mis isegi ei lähene, on tänapäeva mõistes vist küll eriti proaktiivne hoiak. (Seejuures ei saa tõlkija minus jätta märkimata, et „mitte­lähenemine“ mõjub kaunis kohmaka liitmoodustisena ja võib-olla saanuks seal lahendada olukorra paremini kõrval­lause abiga: „Mõnedele ohtudele, isegi kui need ei lähene, on parem pool teed vastu minna kui liiga kaua oodata“.) Kui tänapäeva poliitilisel areenil ringi vaadata, siis tundub ülimalt päeva­kohane väide, et „miski ei kahjusta riiki rohkem, kui kavalate inimeste tarkadeks pidamine“ (lk 100). Poolkadedalt, poolkaastundlikult panevad pead vangutama mõned mõlgutused „Asjade muutlikkusest“ – küll paistab kena, vähemalt kaugelt vaadates, see maailm, kus veel puhtast südamest ja tarkuse aupaistes võis arutleda: „Riigi noorpõlves peavad relvad pidu; riigi keskeas teeb seda teadus, ja siis pühitsevad mõlemad mõnda aega koos; riigi langusajal on järg tehnikaliste oskuste ja kauplemise käes“ (lk 227). Jah – aga kas pole siiski selleski üldistuses, nii alusetu kui see ka on, midagi tänapäevalgi mõtlemapanevat? Ja küllap igihaljas on essee „Teesklusest ja silma­kirjatsusest“ lõppakord: „Parim koostis ja vahekord on saavutatud siis, kui üldsuse silmis ollakse avatud, eluviisilt salalik, vajaduse korral silmakirjatseja, kusjuures suudetakse ka teeselda, kui pole teist väljapääsu“ (lk 33). Olgem ausad, Machiavelli ise pole väljendanud seda mõtet pooltki nii tihedalt ja elegantselt (või nojah, vähemalt mitte eestikeelses tõlkes). Niisuguste jalule tõukavat äratundmist pakkuvate tähelepanekute kõrval aga panevad heldinult muigama suure enesestmõistetavusega teksti pillatud n-ö teaduslikud tõed, näiteks õige usu ebausuks mandumise puhul: „Ja nagu terve liha muutub riknedes pisikesteks ussideks, nõnda manduvad õiged vormid ja viisid väiklaste kombetäitmiste reaks“ (lk 77). Teadus on Baconi ajast meie päevini tõesti läbi käinud väga pika tee …

Võrdlevalt tõlkest

„Esseede“ tõlkest võib hakatuseks öelda, et see on ladus, hästi loetav ja tihti ka elegantne ning lööv, just nagu autori enda stiil – vähemalt senikaua, kuni seda pole originaaliga võrreldud. Pealiskaudsel võrdlusel jääb esmalt silma, et pikad semikoolonitega liigendatud perioodid on tõlkes tihti lagundatud eraldi lauseteks. Isegi kui see kohati võib lugemist (ja ka tõlkimist!) lihtsustada, toimib see teksti tänapäevastamisena, röövib sellelt eheda ajastuomase hõngu. Veidi süvenedes hakkab silma ka ebajärjekindlus tõlke­vastetes. Olgu siin toodud üks näide, mis torkas silma juba Baconi eestindamise ajalugu vaadeldes. Nimelt tõlkides esseed, mis originaalis kannab pealkirja „Of the True Greatness of Kingdoms and Estates“, on Rein Toomla sõna estate tavatarkusele harjumus­pärasemalt tõlkinud seisuseks, sellal kui Ilmar Vene on (vähemalt pealkirjas) teinud selle koguni vabariigiks. Sagedamini, ehkki vaieldavalt vabariigiks tõlgitav sõna commonwealth esineb seejuures selle essee tekstis täpselt ühel juhul ja on seal jäänud hoopis tõlkimata: „in the great fame of kingdoms and commonwealths, is in the power of princes, or estates, to add amplitude and greatness to their kingdoms“. Vene on tõlkinud: „kuningriikide suurte kehade puhul on vürstide ja valitsejate võimuses lisada oma riikidele suurust ja ulatust“ (lk 129) – kuidas seal veel sõna fame, kuulsus või ka kuulujutt, on saanud suureks kehaks, on juba järgmise taseme müsteerium.) Essee tekstis eneses on Vene siiski kasutanud sagedamini vastet riik, kusjuures seesama sõna on tal ka originaali sõna state vasteks; korra (lk 122) ilmub vastena ka rahvas, korra (lk 127) riigikorraldus ja korra (lk 129, eespool tsiteeritud lauses) koguni valitsejad.

Selge näib see, et Baconi ajal selle sõna kasutus oligi nihkvel ja lubas end kohaldada eri mõistetele. OED ehk Oxfordi suur inglise keele seletav sõnaraamat toob sõna estate tähenduste seas mh ära „political constitution; form of government“ (poliitiline põhikord, valitsusvorm), „Administration of government“ (valitsuse teostamine) ja „A body politic; a kingdom or commonwealth; = state“ (poliitiline keha; kuningriik või vabariik alias hüveühendus = riik). Ent sellegipoolest ja seda enam oleks huvitav teada, millised on olnud kaalutlused just niisuguse valiku taga. (Toomla teksti puhul, mida mul paraku tervikuna käepärast ei ole, pakuks muidugi samuti huvi, millised on olnud tema valikud selle sõna tõlkimisel eri kontekstis, aga see peab jääma ühe teise jutu teemaks.

Kui juba eespoolgi viis kahe tõlke vaatlemine meid huvitavate küsimuseasetusteni – kui ka mitte seisukohavõttudeni –, siis eriti huvitavaks läheb asi essee „Õpingutest“ puhul, mis on seoses „Esseede“ täieliku kogu ilmumisega nüüd eesti keeles olemas koguni kolmes tõlkevariandis. Tegelnult ise ülikooli ajal tõlkeprogrammi raames tõlgete võrdlemisega – meil omal ajal oli kasutada parajasti Halli Öökulli „Seidžo ja tema kobraste seiklused“, üks tõlge vaid käsikirjalises kehastuses –, julgen seda harjutust soovitada kõigile, kel aeg ja raamatud võtta. Essee iseenesest on ju lühikene. Näitena, kui erinevalt on võimalik üht ja sama teksti tõlkida, olgu siinkohal ära toodud vaid selle avalause, esmalt originaalis: „Studies serve for delight, for ornament and for ability.“ Varaseimas, Arthur Hone’i tõlkes kõlab see: „Õpingud pakuvad naudingut, on ehteks ja annavad võimekust“ (RKA, lk 481). Sama Karin Suursalu tõlkes: „Õpingutega tegeldakse sellepärast, et need naudingut ja taidu pakuvad ja meid kaunistavad“ (UA. VE, lk 43). Ja viimaks Ilmar Vene tõlkes: „Õpingud teevad rõõmu, nad sobivad kaunistuseks ja võimekuse saavutamiseks“ („Esseed“, lk 197). Silmanähtavalt on originaalile (ja ka omavahel) lähedasemad Hone’i ja Vene lahendus, kus on taotletud lühidust ja selgust, ehkki nemadki on originaallause tihedust eestikeelse lause terviklikkuse huvides täiendanud mõne oma sõnaga. (Ja tõesti: kas on siiski Vene lauses vaja sõna nad?) Suursalu pigem arhaiseeriv, sõnaohtram stiil, mis omal ajal „Uut Atlantist. Valikut esseid“ lugedes mõjus meeleolu loovana, jätab selles kontekstis ilutseva mulje. Kui pidada tõlke headuse kriteeriumiks originaalilähedust ka stiilis, jääb ta teistest maha.³

Jah. Tegelikult muidugi tuleks lugeda Baconi esseid originaalis – isegi kui see XVII sajandi kohati veel ladinamõjuline, napp ja/või tihendatud inglise keel võib mõnikord mõjuda mõistatuslikult. Kes tahab „Esseedest“ otsida juhtlõngu Baconi teadusliku ja filosoofilise tegevuse analüüsimiseks või leida arvuti abil näiteid sõnakasutuse kohta, teha verbaalanalüüse, see peab Vene tõlke juurest karjudes põgenema. Kes aga tahab oma vaimset horisonti üldinimlike mõttemõlgutustega avardada, võib vabalt katsuda pista Baconi „Esseed“ kuhugi taskusse – jah, kes oskab soovitada, kust leida piisavalt suurte taskutega kuub? – ning minna sellega jalutama üle mäe ja maa, kuhu jalad viivad. Kuhu me omadega ka ei satuks, on Baconi „Esseed“ seal tahes või tahtmata igal juhul huviväärselt asja eest. Peaasi et „head koos halvaga ei eemaldataks, mis tavaliselt saab teoks, kui uuendajaks on lihtrahvas“ (lk 77). Populismi ajastul hõigakem seepeale Baconi häälel: „Cave populum!“

1 W. Durant, Ajaloo suurkujud. Tlk R. Turu. Varrak, Tallinn 2003, lk 327.

2 The Oxford Dictionary of Quotations, https://goo.gl/171pqt.

3 Huumori korras võib siinkohal lisada, et kirjutamise ajal tekkinud pisukese verbaalse kempluse käigus sai jõutud veelgi lühemate ja löövamate tõlkepakkumisteni: Kajar Pruul: „Õpi, on mõnus, teeb ilusaks ja annab jaksu“; T. P. iriseva norimise peale uuesti K. P.: „Õpi, rsk, on mõnus …“; T. P. seepeale, ometi oiu kätte leidnult: „Õpi, rsk, on mõnus, ilus ja äge“… Ägeda üle hakkavad pedandid irisema, ennustab K. P. ja pakub veel: „Õpi, saad ilusaks ja väekaks“. T. P. mõtleb ja pakub: „Õpi, on mõnus, ilus ja vägev“. Jääme ootama irisejaid.