Progressimüüt: reformi ja raudtee retoorika

MARTIN OJA

Rail Baltic on kavandatav moodne ja keskkonnasõbralik kiirraudtee, mis ühendab Eesti Euroopaga ning naaberriikide Läti ja Leeduga. Uus rahvusvaheline raudteeühendus on suur samm edasi meie transpordivõimaluste edendamisel.¹

Reformierakond on Eestis liberaalse maailmavaate eestvedaja ja Eesti eduloo kandja. Reformierakond seisab vaba ja võimalusterohke keskkonna eest, kus saavad sündida meie kõigi elu edasi viivad uued ja paremad mõtted.²

Mis seob Reformierakonda ja Rail Balticut?

Kahtlemata saame huvitava vastuse, kui võtame käsile ajakirjandusliku uurimistöö, toome välja ettevõtted ja nende omanikud, kellele raudteeprojekt tõotab allhankelisi lepinguid. Riigieelarvest projektide rahastamine, et sellega erasektorile tööd anda ja „palka maksta“ on maksusüsteemide tekkest saadik ilmselt kõige levinum JOKK-skeem kogu maailmas. See on niivõrd igapäevane, et hajub vaateväljalt, lahustub retoorikas, laseb end kanda tehnikatest, millega kujundatakse sotsiaalset reaalsust. Ühelt poolt näib see mõistetav, kõigi huvides, sest ühiskonnas on ülesannete delegeerimine kombeks. Seejuures annab just mõistetavus võimaluse salajaste suunamiste mänguks. Skeem, millega ühisraha koondub väikese grupi rikkuseks, pälvib paradoksaalselt ikka ja jälle maksumaksjate poolehoiu. Mida kaalukam plaan, seda emotsionaalsem argument punutakse selle toetuseks. Näiteks nii: „Detsembris me haigekassale raha ei anna, korraldame hoopis väga suure ilutulestiku!“

Suurem osa kiidab sellised üllatused heaks, muheleb ja vaatab särasilmil tulevärki. Uuringud väidavad, et Eestis on Rail Balticu heakskiitjaid 69% ringis.³ Avaliku raha „kohustuslikud“ paigutused ei pruugi totalitaarsetes ja demokraatlikes riikides mastaabilt erineda: eelarve lõikes on RB 1⁴ ja Sotši olümpiamängude 50 miljardit vägagi võrreldavad, kui arvestada riikide suurust. Küll aga tuuakse totalitaarsete riikide puhul rohkem välja poliitikute ja ärimeeste partnerlust ja vastastikust sõltuvust. Sellal kui välismaised kriitikud väljendavad selgelt oma hinnangut toimuvale, kasutades julgelt korruptsiooni mõistet, tõstab kodumaise valija silmis projektide tulevärgisära valitseva partei reitingut. Sotši olümpiamängude rajatised seisavad inimtühjalt ja lagunevad, sama saatus ootavat Rail Balticutki.

Pankur ja mõtleja Indrek Neivelt selgitab lihtsate argumentidega, miks RB ennast majanduslikult ära ei tasu: “…kui rongiga sõit on üle nelja tunni, siis on lennuk otstarbekam. Otstarbekam tähendab, et on odavam ja kiirem. [—] Lisaks eeldab rongiliiklus suuremaid keskusi kui Tallinn või Riia. Minu mäletamist mööda on paar korda proovitud avada lennuliin Tallinna ja Berliini vahel, aga reisijaid pole piisanud. Samas on lennukis vähem reisijaid kui rongis. [—] Kaupade vedamisega on sama lugu. [—] Laevaga on odavam ja autotransport läheb kokkuvõttes kiiremini kohale.“⁵ Vastukaaluks meelitab Rail Baltic rekade koristamisega liiklusest: „Olukorras, kus EL poliitika soosib kaubavedude liikumist maanteelt keskkonnasõbralikumale raudteele, pakub Rail Baltic ettevõtetele olulisi lisavõimalusi.“ ⁶ Transpordiunistus on siiski bluff. Seda korrigeeriti jõuliselt eelmisel arvamusfestivalil, kus erakond Eestimaa Rohelised ja MTÜ Avalikult Rail Balticust korraldasid vastavateemalise arutluse. Toodi välja, et 1) logistikas on kauba laadimine töömahukas etapp, 2) autoveoga saab toimetada kauba otse sihtkohta, rongiga aga mitte, 3) seega lisandub vähemalt üks laadimine. Kui raudteevedu ka soodsam oleks, ei tasu see lisalaadimise tõttu ikkagi ära.

Rohkem ma eri poolte väiteid ei puuduta, nende analüüsimine on siinkohal teisejärguline. Pigem huvitab mind see, miks on eeltoodud ratsionaalsete argumentide taustal Rail Balticu pooldajate hulk sedavõrd suur, nagu võib järeldada Faktum&Ariko 2015. aasta novembris tehtud küsitlusest?⁷ Sama küsimuse võib esitada võimuerakondade edu kohta. Miks tabab valijat amneesia, miks unustab ta mõne aasta tagused lubadused, näib tõrjuvat mõtet, et talle on üleolevalt valetatud? Nagu Stockholmi sündroomi ohver või peksasaanud koer läheb ta alandlikult peremehe juurde tagasi. Võimalik, et peaksime küsimuse „kuidas kujundab ratsionaalsus sotsiaalpoliitilisi protsesse?“ ümber sõnastama ja küsima „kuidas kujundavad sotsiaalpoliitilised protsessid ratsionaalsust?“.

Oleks aga naiivne lähtuda dualistlikust konstruktsioonist, mille ühes otsas on õigeid lahendusi pakkuv loogika, teises otsas aga impulsiivne emotsionaalsus. Tundub samuti, et nii Rail Balticu kui ka võimuerakonna küsimuses pole emotsionaalse otsuse rõhutamine piisava seletusjõuga.

Emotsioonid, vastupidi, võiksid valija suunata Rail Balticu vastu. Meedia on aeg-ajalt kajastanud näiteks trassile jäävate perede raskusi: „Nabalasse loodava looduskaitseala vältimiseks teeb trassijoon planeeringu-paberites just niisuguse jõnksu, et lõhub Starkopfi maa tükkideks. Tema tulevase maja aknast hakkavad rongid hästi ära paistma – ja nende müra otse tuppa kostma. „Elu on nii rikutud, kui veel rikkuda saab. Ja seda teevad omad inimesed, kes istuvad linnas ja arutavad lihtsalt kaardi peal jooni,“ on Starkopf nördinud.“⁸ Siiski ei paista sellised lood raudtee pooldajaid ümber veenvat. Paistab, et siin on mängus sügavamad biokultuurilised süsteemid, mis ei küsi rahvuse ega ajastu kohta. Need on mehhanismid, mis seletavad sekulaarses ühiskonnas lotomängude populaarsust, religioosses aga optimismi saada kõrgemate jõudude poolt ära valitud. Nende mehhanismide taustal paistab uues valguses ka eelnevast ekstrapoleeritud tõsiasi, et hüpoteetilise progressi nimel tasub 69% eestlaste meelest otseseid kannatusi põhjustada kümnetele või sadadele inimestele.

Siinkohal ei otsi ma isikuid, kes ühendavad progressiivseks peetavat projekti progressiivseks peetava erakonnaga. Liigun ühenduste jälil märksa üldisemal pinnal, vaadates põgusalt progressimüütide menu põhjusi, nende ületamise võimalusi ja võimatust. Progressimüütide ajalooline vaatlus oleks hoopis pikema käsitluse teema, nii et praegusel juhul jätan selle kõrvale. Üldistava hüpoteesina võib siiski taustal näha Vana-Kreekast võrsunud idealismi, mis tõmbab kõiksusetaju kaootilisse ruumi kaks punkti; ühe käesoleva, teise kättesaamatu jaoks, viimasest teeb aga käesolevale eeskuju, kust inspiratsiooni ammutada. Võib väita, et kõik järgnenu on teatud mõttes idealismi kommentaar, ka müüdid kuldaegadest ning allakäikudest on tegelikult progressimüüdid, ainult tagurpidisel kujul.

Rääkida võib muutustest inimese eluviisis, tsüklilise maailmapildi asendumisest lineaarsega, väites samal ajal, et progressikujutelm pole võimalik sirgjoonelise ajanooleta, mis edasi liikudes endale eelnenu hävitab. Just sellisena iseloomustab prantsuse teadusfilosoof Bruno Latour modernsuse ajataju. Olgugi et ta puudutab progressi teemat napilt, pakub ta ühe võimaluse progressimüüdi probleemi kompaktseks kokkuvõtmiseks.

Progress on Latouri käsitluses tugevalt seotud modernsuse mõistega, seega pigem ankurdatud ühte ajastusse, metodoloogiasse või märkide kasutamise praktikasse. Latour seostab modernsuse tekkega Hobbesi ja Boyleʼi aegset Inglismaad, kuigi fikseerib nimetatud aja ja tollased tegutsejad näidetena, mitte ainupõhjustena. Siiski väljendavad need härrasmehed olulisi tendentse, aidates aluse panna kahele põhijõule, mis ehitavad teineteisega konflikti sattudes ühismõõdutut skisofreenilist ajastuteadvust. Boyle aitab kujundada nn kõvade teaduste metoodikat ja, mis veel tähtsam, suhtumist teaduslikku fakti, mis on inimesest sõltumatu, asjadele omane või koguni asjade poolt antud. Hobbes aga loob väärikal hulgal ühiskonnateaduste sõnavara, mis saab töövahendiks tulevastele sotsiaalteadlastele – siinkohal laias tähenduses – kõigile, kes eelistavad tähenduse allikana inimvaimu loovat tõlgendamisvabadust.

Latour on essees „Me pole kunagi olnud modernsed“ vaadelnud olukorda, kus modernsuse kahetine praktika, mis edukaks toimimiseks peaks püsima lahus, seguneb ja seetõttu konflikti satub. Esimene, mida Latour nimetab tõlgendus(tööks), leiab avara kandepinna argiteadvuses ja meedias. See liidab ühte ahelasse radikaalselt erinevad nähtused (osooniaugud, küborgid, riigipeade harjumused), mis nõuaksid üksikult võetuna tõlgendamiseks erinevate distsipliinide jõupingutust. Tõlgendamisele vastandub tal puhastus, pidev eristuse loomine inimpärase ja mitte-inimliku vahel. Eristuse parameetreid võib täpsustada ka vastandite subjektiivne-objektiivne, ühiskondlik-looduslik, või Hobbesi ning Boyleʼi tegevusest võrsunud ühismõõdutute metoodikate abil. Arvestades Latouri tausta teadusfilosoofina, võib esiletoodud vastuolus näha ka reaalia ja humanitaaria kon­flikti. Nähtustest, mis asuvad inimeste ja asjade maailma piiril, võrsub üks Latouri keskseid mõisteid – hübriidsus.

Hübriidsus kui subjektiivse ja objektiivse koosvaatlemise praktika tekib modernsuse raames ja võimendub selle lõpufaasis, ometi on alused selleks olemas inimkultuuri algusest peale. Kui Latour ütleb, et me tegelikult ei ole kunagi päris modernsed olnud, siis räägib ta modernsuse konstrueeritusest. Sellega avab ta paratamatult ka oma seisukohad kriitikale ja viitab sisemisele vastuolule: ühel pool on püüd dualism ületada, teiselt poolt aga kerkib meta- või protodualism: konstrueeritusest rääkimine eeldab alati ka selle vastandit, loomulikku või looduslikku.

Modernsus on seotud kujutelmaga ajast. Kuivõrd ajapilt modernsusega kaasneb, kuivõrd sellele eelneb, on keerulisem küsimus, millele Latour otseselt ei vasta. Küll aga on ta visandanud selle ajakujutelma tunnused: „Modernsusel on sama palju versioone, kui on olemas mõtlejaid või ajakirjanikke; siiski viitavad kõik definitsioonid ühel või teisel viisil aja kulgemisele. Omadussõna „modernne“ tähistab uut korda, ajas aset leidvat kiirendust, lõhet, revolutsiooni. Kui ilmub esile sõna „modernne“, „moderniseerimine“ või „modernsus“, defineerime seda kontrasti kaudu arhailise ja stabiilse minevikuga.“⁹

Modernsusega seostuv lineaarne aeg on üks võimalikest konstruktsioonidest, millele on alternatiive – nagu meile on näidanud antropoloogid – näiteks tsüklilise, ebastabiilse, dekadentse või pideva oleviku näol. Modernsed inimesed kujutavad aega millenagi, mis hävitab edasi kulgedes enese tagant kõik möödunu, sundides pidevalt sündmusi üles märkima, ladustama muuseumidesse asju ja ajalooraamatuisse kuupäevi. Nad usuvad, et on teinud minevikuga lõpparve, et revolutsioonid on ajaloos midagi pöördumatult muutnud, aga tühjagi! – minevik on kusagil alles ja vahel pöördub ka tagasi. Sellega pole modernne inimene arvestanud: kui aja tagasipöördumine ennast liiga jõuliselt märgatavaks teeb, kerkib kahtlus progressi ja edunormide suhtes.

Proovides seletada, kuidas aeg võiks tegelikult välja näha, visandab Latour spiraali: „…minevikku ei ületata, vaid seda külastatakse korduvalt; seda ümbritsetakse, kaitstakse, tõlgendatakse uuesti ja segatakse ümber. Spiraalil mööda aega liikudes võivad mõned elemendid, mis paistaksid muidu kauged, olla üsnagi lähedal. Samamoodi võivad mõned kaasaegsed elemendid jääda üsna kaugeks, kui need asuvad silmuse kaugemas lõigus. Selline ajalisus ei kohusta meid kasutama silte „arhailine“ ja „arenenud“, sest iga aja elementide kooslus võib sisaldada elemente eri aegadest. [—] Võin vaheldumisi kasutada elektritrelli ja haamrit; esimene on vähem kui sada aastat vana, teine aga sadu tuhandeid.“¹⁰

Astudes lineaarse ajakujutelma vastu, astume ka modernsuse ja progressikultuse vastu. Latour usub, et me pole kunagi liikunud ette- ega tahapoole, vaid pidevalt sorteerinud ja süstematiseerinud eri aega kuuluvaid elemente. Seda võiksime ka edukalt jätkata: lõpuks ei kujunda aeg sorteerimist, vaid sorteerimine kujundab aega.

Kõnealuse ajateooria võib suunata liberalismi kriitikaks. Libisedes üle Weberist, protestantismist ja kapitalismi vaimust, nagu seda teeb ka Latour, võime esitada kahtlustuse: progressile orienteeritud liberalism röövib inimeselt ühe tähtsaima vabaduse – võimaluse vaadata ajas teistes suundades peale „edasi“, röövib vabaduse kohalolule ja igavikule. Liberalism rõhutab oma retoorikas vabadust, ent jätab selle tuleviku lunastada („5 aastaga ….“, „2 miljonit eestlast …“), sulgedes nii selja taha jääva.

Nüüd oleme jõudnud punkti, kus tuleb Latourist lahkneda ja vaadata tema teooriat kriitilise pilguga. Kas võib oletada, et progressitaju osutub siiski millekski üldinimlikuks, olemata vaid hübriidide survel mõranev konstruktsioon? Mis siis, kui me ei saagi loobuda olemast modernsed? Või kui ka loobume modernsusest, ei oska loobuda progressiusust? Kui läheneda ökoloogilisest vaatepunktist, tõmmata paralleel progressimüüdi ja keskkonnast ressursside ammutamise vahele, siis võiksime soovi püüelda „üha rohkema poole“ märgata juba küttide ja korilaste juures. On küsitav, kas pikka aega keskkonnaga tasakaalus elanud populatsioonid suutsid stabiilsust hoida tänu oma mõttelaadile või hoopis tehnoloogiate piiratuse tõttu. Küllap jätkame ka praegu oma jätkusuutmatut eduprojekti, fossiilkütuste ammutamist ja kiire kasumi nõudlemist. On neidki kes on hoolega mõtestanud kestmiseks vajaliku ja eelistavad seda kiirele kasule. Võimalik, et demokraatlikus süsteemis ei hakka kunagi maksma nende hääl. Ehk pole edumüüdid pelgalt meemid, vaid neis kajastub inimmõtlemise lahutamatu eripära?

Majanduspsühholoog Daniel Kahnemann on kaua uurinud mõtlemise igapäevaseid vigu. Oma teedrajavas raamatus „Kiire ja aeglane mõtlemine“¹¹ teeb ta vahet kahel mõtlemissüsteemil, mida inimene kasutab paralleelselt. Aeglasel, prefrontaalse korteksiga seotud süsteemil põhinevad loogilised tehted ja arutlused, see nõuab palju kannatust ning väsitab inimese kiiresti. Aeglane mõtlemine on arenenud evolutsioonis hiljem ning seda võib seostada puhtalt inimpärasega. Kiirel mõtlemisel on palju sügavam minevik: see võimaldab meil efektiivselt sooritada keskkonnas esmavajalikke toiminguid nagu orienteerumine, ressursside leidmine ja vaenlaste vältimine. Tänapäeva inimene on seatud paljude uudsete keerukate ülesannete ette, mille lahendamiseks pole aju jõudnud veel hästi kohanduda. Tihti kasutatakse kiiret süsteemi ülesanneteks, mille jaoks sobiks aeglane paremini. See ongi üks peamisi mõtlemisvigade põhjusi. Mõned Kahnemanni kirjeldatud vigadest on kaotusekartus (loss aversion), asjatu põhjuslikkuse omistamine, väikeste tõenäosuste ülehindamine ning tendents esmapilgul uskuda, mitte kahelda. Pole raske mõista, miks kandusid edasi geenid, mille omanikud põõsastes krabinat kuuldes uskusid seal kiskja olevat ning vastavalt reageerisid.

Enamik meist, nagu kirjutab Kahnemann, näeb maailma heatahtlikumana, kui see tegelikult on, samuti hindab üle oma isikuomadusi, võimet tulevikku ennustada ning eesmärke saavutada. Võimalik, et optimistlik mõtteviga on kognitiivsetest kõrvalekalletest kõige tähendusrikkam. Silmapaistvad optimistid on teiste hulgas populaarsemad, ka nende immuunsüsteem on üldjuhul tugevam ja nad elavad kauem.¹² Kõige paremini läheb neil, kes on optimistlikud parasjagu ega kaota sidet tegelikkusega. Siiski näivad optimistlikumad käitumismustrid eitavat statistikat. Näiteks on USA väikeettevõtte kauem kui viis aastat tegutsemise tõenäosus 35%. Sellest hoolimata arvab 81% ettevõtjatest, et nende eduvõimalus on väga suur. Psühholoogias on klassikaks saanud uurimus autojuhtidest, kellest suurem osa paigutab end „üle keskmiste“ hulka.¹³ Ülemäärast optimismi on põhjendatud vajadusega oma minapilti kindlustada, see põhjustab ka oma läbikukkumiste seletamise väliste teguritega, mitte enda halvemusega. Põhjendamatu optimismi ja progressikultuse range seose näitamine võib teoorias osutuda keerukaks. Intuitiivselt on seda seost palju hõlpsam märgata. Igatahes on Kahnemann oma raamatu liigoptimismist rääkivale peatükile pannud pealkirjaks „Kapitalismi mootor“.

Ennustamisest ja ennustamatusest räägib ka börsimaakleri ja filosoofi Nassim Talebi raamat „Must luik“.¹⁴ Taleb on märganud, et väga intelligentsed ja palju lugenud inimesed pole prognoosides sugugi paremad taksojuhtidest. Ainuke vahe on selles, et taksojuhid ei pea ennast ekspertideks. Nad ei rutta kinnitama oma kompetentsi ega haarama tõemonopoli. Taleb eristab valdkondi, kus ekspertiis on statistiliselt tõestatav (näiteks male, astronoomia, agronoomia, katselennundus, matemaatika, kindlustusanalüüs), nendest, kus kaootiliste protsesside roll on liiga suur ja igaüks, kes nimetab ennast eksperdiks, on tahes-tahtmata petis. Viimaste hulka kuuluvad finantsanalüütikud, börsimaaklerid, personalijuhid, ülikoolide vastuvõtukomisjonide liikmed, kohtunikud ja ka psühhiaatrid.¹⁵ Dünaamilised protsessid võivad kiiresti suunda muuta, vastupidiselt kõikidele ennustustele võib ilmuda must luik, statistiliselt haruldane sündmus, mis keerab kõik pea peale.

Taleb kutsub üles optimismi balansseerima ettevaatusega ning mõistma, millistes valdkondades tasub enesekindlaid inimesi uskuda, millistes aga mitte. See on raske ülesanne. Nagu on öelnud raamatu „Globaalpohmelus“ autor Kaupo Vipp¹⁶, ei sobi tema vaatenurk ühekski valimisplatvormiks, sest ta räägib negatiivsetest stsenaariumidest. Kuigi loogikale toetujale peaks olema selge, et ressursside vähenemise ja majanduskasvu jätkumise vahel on vastuolu, eelistavad hääleõiguslikud edumüüti ja külluselubadust. Naftatipu ületanud häviva eluruumi ja ressurssidega keskkond surub aga üha rohkem peale olukordi, kus õigeks osutuvad hästi planeeritud taandumislahingud ja jätkusuutlik kahanemine.

Progressimüütide kultust ei tohi segamini ajada strateegilise mõtlemise ja plaanipõhise käitumisega. Siiski on erakondade imagoloogilise tegevuse eesmärgiks hägustada nendevahelist piiri, näidata lohakaid otsuseid planeerituna, seejärel kahetsuseta vara alla hinnata, selle kõige juures aga afišeerida nõuandeid „ekspertidelt“, kelle saamatuse on Taleb halastamatult paljastanud. Sisuliste püüdluste ja populaarsete loosungite vahele tungib paratamatult kiil. Lõpuks näib võimupositsioon ise mõistlikud lahendused välistavat, sest võimulpüsimiseks sobivad müütilised loosungid rohkem.

Riikliku tasandi otsused on märgiprotsessid, mis mõjutavad üsna keeruliste vahendussüsteemide abil lõpuks reaalsust; ka üheainsa partei otsustes esineb paljuhäälsust ning ratsionaalsed planeeringud segunevad mütoloogiliste hüüetega. Kui aga otsuseid dirigeeriv ideoloogia paiskab avalikkuse ette põhjendusi, mis rajanevad analüüsi asemel müütidel, pole vahet, kas ideoloogia autorid on rumalad või kuritahtlikud. Tähtis on vältida mütoloogilist lahendust. Kui ühiskonnas on normiks jätkuv progress, võib selle tulemuseks olla katastroof. Avalikul tasandil on liigse optimismi vastu võitlemine keeruline ning nõuab ratsionaalsusest üsna kaugeid mehhanisme, võib-olla hirmu, võib-olla ka materiaalsete väärtuste järkjärgulist asendamist digitaalsetega, mida on võimalik paljundada teistel põhimõtetel ja teistes suurusjärkudes.

Indiviidi tasandil saab aga igaüks ise võidelda oma sisemise Reformierakonna ja Rail Balticuga.

1 http://www.railbaltic.info/et/projektist-rail-baltic/mida-rail-baltic-muudab

2 http://www.reform.ee/erakond

3 http://www.railbaltic.info/images/Infokirjad/UuringudJaAnalyysid/rail%20baltic%20%20elanikkonna%20teadlikkus%20ja%20hinnangud%202015_november_uuringuaruanne.pdf

4 http://maaleht.delfi.ee/news/maaleht/uudised/rail-baltic-kas-toesti-vaid-volad-ja-tuhi-maa?id=69326527

5 http://uudised.err.ee/v/arvamus/88ed4fd6-0a51-4fd7-b063-7e59bd73f6c2

6 http://www.railbaltic.info/et/projektist-rail-baltic/mida-rail-baltic-muudab

7 ttp://www.railbaltic.info/images/Infokirjad/UuringudJaAnalyysid/rail%20baltic%20%20elanikkonna%20teadlikkus%20ja%20hinnangud%202015_november_uuringuaruanne.pdf

8 http://maaleht.delfi.ee/news/maaleht/uudised/rail-baltic-kas-toesti-vaid-volad-ja-tuhi-maa?id=69326527

9 Bruno Latour, Me pole kunagi olnud modernsed, 1993, lk 10. Martin Oja tõlge.

10 Latour, lk 75, M. O. tõlge.

11 Daniel Kahnemann, Thinking, Fast and Slow. Penguin Books, London 2011.

12 Kahnemann, lk 255

13 Ola Svensson, Are We All Less Risky and More Skillful than Our Fellow Drivers? 1980. http://heatherlench.com/wp-content/uploads/2008/07/svenson.pdf

14 Nassim Taleb, The Black Swan. The Impact of the Highly Improbable. Penguin Books, London 2010.

15 Taleb, lk 146.

16 Kaupo Vipp, Globaalpohmelus. DS Varahaldus OÜ, 2012.