Palun vaikust!

Kaarel Tarand

Rumalus võib teatavasti olla tappev ja vähemasti juunis 2010 peaks tema hauasambaks saama ühest otsast laienev plastiktoru, millele lõuna-aafriklased pannud nimeks vuvuzela. Küllap on tegemist käimasoleva globaalse massipsühhoosi (mida ka jalgpalli MM -võistlusteks nimetatakse) silmatorkavaima ja enim jutuainet pakkuva elemendiga. Ja eheda tõestusega väitele, et kurjategijad on korrakaitsjatest alati sammu võrra ees. 

Selles, et gladiaatorite poolehoidjad tribüünil omavahelist võistlust peavad ja parema puudusel üksteisest lihtsalt üle karjuda üritavad, pole midagi uut. Nagu ka selles, et gladiaatoritele ei kehti Vana-Rooma päevist saadik tavakodanikuga samaväärne tervisekindlustus. Vastupidi, gladiaatoril lasub lausa kohustus end ja vastast vigastada, niiviisi publikule rõõmu pakkuda ja ühtlasi ravikindlustussüsteemile eriti kalliks maksma minna. 

Šveitsis paiknev sidetehnoloogia ettevõte Phonak käivitas 2006. aastal ehk juba ammu enne vuvuzela jõudmist maailmaturule hariva programmi „Hear the World” („Kuule maailma”, www.hear-the-world.com), mille eesmärk on aidata infot levitades inimestel hoiduda arutust kuulmise kaotusest. Helirõhutaset näitavate detsibellide (dB) abil väljendudes on asi lihtne: iga kümme detsibilli lisandudes tajume helitugevuse kahekordistumist. 

Üle 100 dB mürakeskkonnas on võimalik üksteisega suhelda röökimisi, kui helitugevus on üle 105 dB, ei saa normaalne inimene enam millestki aru. Phonakis spetsiaalselt jalgpalifännide varustuse testimiseks läbi viidud katsetes selgus, et publiku käes olevad helivahendid tekitavad enamasti üle 120 dB ulatuvat heli ja esikohal on vuvuzela 127 dB tasemega. See helitase on nii kõrge, et eluaegse kuulmiskahjustuse saamiseks võib piisata vaid ühestainsast  jalgpalliõhtust. Eestis nagu igal pool tsiviliseeritud maailmas on müra kui oht inimese tervisele seadusega reguleeritud. Sotsiaalminister kehtestab müra normtaseme liikluses, tööstuses, avalikes ja eluhoonetes. Reeglina ei lubata mürataset üle 80 dB, välja arvatud meelelahutuspaigad, mille helivõimendussüsteeme võib keerata koguni 110–115 detsibellini.

Vastutustundetus, kuid küllap on meelelahutustööstus  kui maksutulu tootev majandushiid siis rahva tervise kahjustamise eriõiguse välja teeninud. Kuna müra kahjulikkus tervisele on üldteada ja ilmselge, jääb üle ainult imestada, miks on teatud valdkondades, eeskätt siis spordis ja muus meelelahutuses, nii raske kehtestada mõistlikke ohutusenorme ja keelata inimestel iseenda ja kaaskodanike tervise kahjustamine. Kui alkoholi staadionidel saab keelata, miks mitte müra? Mis vahet on moonikasvatusel  Afganistanis ja plastiksarvede tootmisel Lõuna-Aafrika Vabariigis? Polegi, sest nimetatud majandustegevus ohustab tuhandete inimeste tervist tootmispaigas ja miljonite oma, kui „haigus” (mood, sõltuvus vmt) levib üle maailma. Lõuna-aafriklastele on vuvuzela uhkuseasi. Nad väidavad, et tegu on rahvuskultuurilise eripäraga, millegi eriti eheda ja ürgaafrikalikuga – mis sest, et kogu toru ja pasundamine leiutati  kõige varemalt 1989. aastal. Juba aastasadu on inimkond suutnud ehitada keerulisi ja imekauneid (ja vajadusel vaikseid) puhkpille ning luua nendel mängimiseks head muusikat. Kas kõik selleks, et langeda suures spordivaimustuses tagasi vaimupimedusse ja barbaarsusse, ühehäälsete torude ajastusse? Ja keelata ei tohi midagi, sest „lapsed ju nii väga tahavad”.

Selge see, et suuremalt jaolt ravikindlustuseta Aafrikas ei vaevata oma pead küsimusega, kust  saada oma hädade vastu kvaliteetset arstiabi. Jalgpallile kaasa elama saabunud eurooplastele põhjustatud kurtuse aga võib lihtsalt maha arvata orjakaubanduse ajastul tekkinud miljardivõlast aafriklastele. Kui jalgpall üldse soovib pretendeerida tähtsale rollile inimkultuuris, siis peaks selle publik tegema otsustava pöörde (nagu tegi Euroopa loobumisega surmanuhtlusest karistusmäärana) ja end tõestama, püüdes oma  hiiglaslike ühendorkestritega esitada näiteks avangardist John Cage’i kuulsat teost „4’33″”. Kui kohtunik määrab ühe lisaminuti, jõuab pala ühe matši jooksul läbi mängida täpselt 20 korda. Ja kõigi kõrvad jäävad terveks.