Pööripäevad muinsuskaitses

Kaarel Tarand

Intervjuu märtsis loodud muinsuskaitse ümarlaua juhi Mika Oravaga. 20 aastat tagasi oli muinsuskaitse Eestis polii­tilis-romantiline rahvaliikumine. Koos omariikluse taastamisega saavutas ka muinsuskaitse selge riikliku positsiooni, vastutus delegeeriti kodanikelt riigile ja omavalitsustele, võeti vastu seadused ja loodi järelevalveorganid. Aastaks 2008 on aga selge, et sellest kõigest ei piisa ning oma tegevust on alustanud muinsuskaitse ümarlaud, mille juhiks valiti muinsuskaitse praktikuna tuntud MIKA ORAVA.

 

Milleks ümarlaud?

Riigikontrolli audit läinud sügisest oli see viimane taganttõukaja, mis asjad liikuma pani, aga lisaks riigikontrolli auditile keskendub ümarlaud kahe põhidokumendi kaasajastamisele. Need on muinsuskaitseseadus ja muinsuskaitseameti arengukava aastateks 2008–2011. Lisaks muidugi riigivõimu enda väide, et kui muinsuskaitse põhimõtetes ja ressurssides midagi otsustavalt ei muutu, siis on kümne aasta pärast hävinud pooled mälestistest.

Miks kaob, selleks on mitu põhjust. Alustuseks viis, kuidas riik ressursse muinsuskaitsesse suunab, näeb välja pideva lepingurikkumisena. Kui mina ettevõtjana lepingutest sama halvasti kinni peaksin, oleksin ammu Rummu vanglas. Riigi lepingute all pean silmas nii seadust, mille riik ise on teinud, aga ei täida, ning rahvusvahelisi lepinguid-konventsioone, millega on sama olukord. Riigivõim ei saa oma tegematajätmisi ja seadusetähe mittetäitmist põhjendada ressursipuudusega, aga paraku ta seda pidevalt teeb. Kahju on, et see on nii. Minu meelest pole küsimus ressurssides, vaid hoiakutes ja neist tulenevas väärtustamises.

Mul on väga kahju, et muinsuskaitse, mis oli veel hiljaaegu riigi silmis eriti tähtis liikumine, enam seda tähelepanu ei saa. Riik suhtub temasse, ühte vundamendi osasse ükskõikselt ja tagajärjeks on ajaloo hävimine.

 

Kas probleem on selles, et tänasesse päeva sirutub minevikust suhtumine, et muinsuskaitse ülesanne ongi lipp välja tuua, tähis püsti panna ja objekt pühitseda ning kõik edasine juba kellegi teise koorem? Nii see umbes 20 aastat tagasi käis ju.

Juhan Maiste ütles mulle hiljuti, et muinsuskaitse rajaneb filosoofilisel mõtlemisel. Tal on õigus, ainult paraku ei saa filosoofiliste võtete ja tööriistadega ühtki objekti korrastada. Selleks on vaja hoopis naelu ja laudu, kruvisid ja töömehi. Paraku see lihtne tõsiasi ei ole veel ka muinsuskaitseametis kõigile kohale jõudnud. Sealnegi tegevus kisub alatihti sinna filosoofia poole peale. Ja seetõttu ei taju ega näe omanikud, eriti eraomanikud, muinsuskaitseametis partnerit ja abimeest, mis peaks olema tema tänapäevane roll. Rohkem on tegu järelevalveorganiga, mis, kuigi ta ei tee seda sihilikult, oma bürokraatia rägastikuga omanikke põhiliselt takistab. Bürokraatia on muutunud nii keeruliseks, et keegi enam eriti kaitsealuseid objekte töösse võtta ei tahagi.

 

Ja ümarlaud peaks siis nüüd aitama muinsuskaitse uue alguse juurde? Teete tasuta ära ametnike ja poliitikute palgatöö?

Ümarlaud on tasuta vabatahtlik töö, mi­da teevad asjast huvitatud ja meil on asjatundmist kõigis põhilistes valdkondades. Ja nii peabki kodanikuühiskond toimima. Ajalugu, muinsused ja nende kaitse on me kõigi ühine asi.

 

Mis siis on valesti või ajale kõige rohkem jalgu jäänud?

Muinsuskaitseseadus on tõesti oma aja ära elanud. Näiteks ei võimalda seadus üldse kodanikul/omanikul muinsuskaitseameti korraldust või otsust mõistlikul viisil vaidlustada. Ta ei ole ses mõttes demokraatliku riigi seadus. Jah, nõukogude ajast pärines printsiip, et kodanikul on kohustused ja ametnikul õigused, aga tänapäeval peaks olema teistpidi, või vähemasti mõistlik partnerlus.

 

Riigikontroll toob esile ka selle, et kogu senine registri- või arvepidamine on laokil. Ühesõnaga, kaitsealuste objektide nimekiri on segane ja ebaühtlane. Mis selles osas ümarlaual arvatakse?

See on asja üks pool, teine aga see, et 15 aastaga ei ole muinsuskaitseamet suutnud pooltele objektidest kaitsekohustuse teatist üldse väljastada. Meil on ümarlaua juurde moodustatud seadusloome töörühm, kus juristid esimese asjana jõudsid järeldusele, et kogu muinsuskaitse on üles ehitatud selle teatise väljastamise süsteemile, tähendab, teatis kui ettekirjutus on põhiline ja peaks määrama objekti staatuse, kuid selgub, et sel teatisel iseenesest puudub juriidiline tähendus ja õigusjõud. On kurioosne, et kogu ameti ressurss on kanaliseeritud tegevusse, millel juriidilist tähendust pole. Ja siis kurdetakse ressursipuuduse üle! Hästi, eks nad on ju objektidel käinud ja oma riiuleid selle tagajärjel paberitega täitnud, kuid muud tähendust neil teatistel ka pole. Igatahes pakub ümarlaud välja, et teatiste süsteem kaoks ning kaitsekohustus fikseeritaks kinnistusraamatus ning muutuks siis ka osaks notariaalsetes toimingutes. See on üks põhimõtteline asi paljude hulgas.

 

Muinsuskaitsele on paraku viimastel aastatel kinnistumas kuvand, et vaevalt soovib keegi midagi tegema hakata, kui nad on kohal ja keelavad kõik ära, on arengu pidurdajad. Kas seegi on mängureeglitest tulenev häda?

Paraku on ametis sellist suhtumist palju. Kuni objekt seisab ja laguneb, on kõik rahul, kuid niipea, kui keegi tahab ennistama asuda, on häda majas. Sageli võivad piirangud ja keelud tulla objektile juba ainuüksi siis, kui mingit nõu küsid. Seetõttu üritavad paljud restaureerida, ilma et muinsuskaitsega üldse kontakti võtaksid. Ja see on ju ka halb. Muinsuskaitseamet peaks ikka olema partner, kellega koos ühist asja edasi viiakse. Ametil peaks olema põhiliselt nõustav funktsioon, mitte järelevalvav, mis tekitab probleeme. Amet tunnistab isegi, et järelevalvet teostatakse ka selle üle, milleks endal oskusi pole (näiteks ehitustehnilisel poolel, mis on seal väga nõrk).

 

Kuid muinsuskaitses ei peagi olema ehitajad, meil on ju litsentseerimise süsteem, mis peab sulle kindlustama professionaalsed ettevõtjad.

Siin on veel üks süsteemi paradokse. Tõesti on olemas litsentsid. Tagajärjeks on, et omanikul on väga keeruline leida inimest, kes vastutab, ning seda, kes oskustööd tegelikult teeks. Litsentside abil vastutust ei tekitata. Muinsuskaitseamet vaatab projektid läbi ning kooskõlastab – kuid ei võta vastutust projekti sisu eest! Minu mõistus jälle ei võta, et mida seal siis veel kooskõlastada kui mitte sisu! Kuid selle projekti alusel tuleb objektile järelevalve. Esiteks muinsuskaitsest, kus inspektor on tavaliselt ajaloolase haridusega. Ta tuleb ja vaatab ja valvab, kuid mingit kasu sellest ei sünni. Teiseks peab olema ka ehitusjärelevalve.

Omanik ei või töid allhankijatele jagada, vaid peab võtma litsentsiga firma – seadus nõuab, et igaühel, kes objektil töötab, peab litsents olema. Aga näiteks ühtki muinsuskaitselitsentsiga elektrikku pole minul õnnestunud Eestist leida! Olgu, võtad firma, aga kui hakkad litsentseeritud firmasid uurima, näed et üks ja sama spetsialist on litsentsi tagaja neljas-viies firmas. Aga tegelikku tööd teevad objektidel, sõltumata sellest spetsialistist, ikka ühed ja samad külamehed. Tellijale läheb kogu süsteem küll tunduvalt kallimaks, kuid ta ei saa paremat kvaliteeti. Mõttetu ressursikulu. Litsentseerimine ei anna seega soovitud tulu, vaid pigem peletab inimesi muinsuskaitsealustesse objektidesse investeerimast.

 

Riigi vastus kriitikale on, et me ju investeerime rohkem, meil on mõisakoolide programm, pühakodade programm jne.

Jah, muinsuskaitse rahastamine on mitmekesine, raha liigub mitme ministeeriumi alt ja seda on teinekord raske avastada. Kuid mõisakoole tehakse suures osas välisabi eest. See on tore programm, aga kuskil peab olema ka piir, sest kui juba purskkaeve ehitatakse, on ehk liiale mindud ja võiks pigem enne mujal katused ära parandada.

Aeg-ajalt juhtub, et üks objekt saab raha korraga mitmest allikast, teine mitte kuskilt. Tallinnas kehtib erikord, kuna riik on andnud oma funktsioonid Tallinnas ära. Rahavood oleks mõistlik koondada ühte kohta, et oleks selge, kes mida saab. Näiteks väljaspool pühakodade ja mõisakoolide programmi jagab muinsuskaitseamet 1,2 miljoni kaupa raha igas maakonnas. Selle raha eest saab ehk paar suuremat katust korda teha. Sellestki tõmbavad omavalitsused eelisjärjekorras raha ära ja eraomanikul on üsna lootusetu sealtki midagi saada.

Aga kui vaatame, kui palju tuleb muinsuskaitsesse raha välismaalt ja kui palju paneme ise, siis see hakkab olema juba välismaa kasuks ja see on häbiasi.

 

20 aastat pärast muinsuskaitseliikumise ideelist kõrgseisu on niisiis aeg küps sõnastada täiesti uuesti muinsuskaitse alused, vastasel korral pole 10 aasta pärast tõesti suurt midagi kaitse alla võtta.

Nii on, et 20 aastat tagasi tõsteti vaimne pärand üles ja pandi lipud seinale. Füüsilisega ei olnud toona jaksu palju tegelda. Nüüd on küsimus selles, et kui olukord ei muutu, pole varsti enam seinu, mille külge neid lippe lehvima panna.