Õõnestatud õnn

Aet Annist

Uudised on meil suvel head: habemessekasvanud pantvangid said koju, presidendikandidaate on kaks, seitsmevõistleja tõi koju kulla, põld lokkab, on päikest, on vihma. Eestlane on õnnelik. Isegi kui ta on maabunud puhkuseks mõnes paigas Eestimaal, mis jõuab harva uudistekanaleisse, kust Eesti kiire edu on kauges kaares mööda läinud ja kuhu talendid, vähemasti töö asjus, enamasti tagasi ei pöördu.      

Õnn on üks veider nähtus, mis õieti ei korreleeru sellega, mis meie ümber aset leiab. Rahvad, kelle kodumaad räsivad maavärinad ja taifuunid või hirmus laenukoormus, on sageli rahulolevamad kui need, kes suplevad stabiilses tarbimiskülluses. Inimesed, kelle elu tundub kõrvaltvaatajale ränk või armetu, astuvad raskusi mööda, justkui kannaks neid  rõõm ise kätel. Kesk eluhetki, mis inimeselt viimast nõuab, avastab ta, et on õnne tipul. Õnn koosneb igaühe jaoks eri asjust, mis on pealegi pidevas muutumises. Ei raha ega lapsed, omand ega töö iseenesest ei pruugi meid veel õnnelikuks teha. Rahvaste õnnelikkuse statistiline pilt riikidevahelises võrdluses tekitab samamoodi segadust, peegeldades ootusi ja ootuste täidetavusega seotud tunnet, mitte niivõrd parajasti kehtivat objektiivset  olukorda.   

 Õnneuuringud on juba jupp aega osa maailma poliitikategemisest, näiteks Briti poliitikud kulutavad kaks miljonit naelsterlingit, et mõõta rahva rahulolu. Õnne, nagu kõiki  teisi näitajaid, mis status quo’le puhkamiseks loorbereid laotavad või sellele väljakutse esitavad, saab kasutada iga poliitiline jõud. Kaudselt on seda tehtud kogu aeg, lihtsalt õnnest pole seni nii otsesõnu räägitud. Küllap on hea, et majanduse, infrastruktuuri, investeeringute, pensioni ja tervishoiu kõrval mõeldakse poliitikategemise kogumõjule. Ent õnne tõusmine poliitilisele areenile tähendab ka vaenu „õnne õõnestajate”  vastu. Kriitikud ja analüütikud, hoiatajad ja halva esiletõstjad vaaguvad lihtsalt häda kaela. Tegutseja ja toriseja kuuluvat kahte eri maailma, mis kokku ei puutu: torisejad ei tegutsevat, tegutsejad ei raiskavat aega torisemisele. Muidugi võiks tegutsejail asjalikumaks tegutsemiseks torisemise ärakuulamisest kasu olla; torisejad omakorda saaksid torisemise ehk paremini sihtida, kui teavad, et sest võiks kasu tõusta. Ent rahulolu näol  on tegemist sedavõrd subjektiivse, pangandusega sarnaselt usaldusele tugineva nähtusega, et see näib nõudvat kõigutamatut, koguni pimedat ettekujutust, et kõik on hästi. Niisiis on õnne apologeetidel põhjust tõrjuda neid, kes juhivad tähelepanu rahulolematust tekitavale.       

Viriseja templit on mugav kasutada ja raske eemaldada. Tujurikkuja on ju keegi,  kes teiste rahulolu rikub, sorgib pisiasjades, mis üldist joovastust ilmaaegu kustutavad ja mõru maitse suhu toovad. Milleks sääraseid tarvis? „Vaata elule alati rõõmsast küljest,” laulavad ristipuul surijad Monty Pythoni „Briani elus” puusa nõksutades ja heatujuliselt. Nurisemist hakatakse maha tampima juba maimikueas, kui lapsed ajavad oma vingumisega vanematele judinad peale. Esiteks on kiunumine kõrvale kole kuulata, teiseks  kohutab lapsevanemat kujutlus, kuidas lapsed vingudes läbi ülejäänud elu töllerdavad, saades kõikide põlualusteks. Ja siiski on vigisemine ja rahulolematus produktiivne, nii isiklikus elus kui kogu rahva puhul. Õnn ei ole pöördvõrdelises seoses virisemisega, nii et mida enam nurinat, seda vähem rahulolu ja vastupidi. See, kes viriseb, võib ise väga õnnelik olla. Intensiivsetki enesekriitikat viljelev rahvas ei pruugi õnneskaalal  pimedalt kriitikavabast tahapoole jääda. Inimese õnnetunde üks iseloomulikumaid jooni on selle sõltuvus võrdlustest – ja see tähendab ära tunda õnnetust, kurbust, nii teiste oma kui enda minevikulist nukrust või tulevast kadu. Ehk pole üldrahvalikud leinapäevadki mitte eestlase morni loomuse tõend, vaid hoopis põhjus, miks oma tänased mitte just kõige roosilisemad tingimused rahulikult välja kannatame?     

Õnne ja rahulolu tuleb tempida järelemõtlemisega, mille hulka kuulub nii lein ja kurbus kui laitus ja arvustus. Ja seda mitte lihtsalt selleks, et ise kiiremini ja kaugemale edasi liikuda, vaid et isiklikku või riiklikku edu mitmekülgsemalt hinnata ja õnn tugevale vundamendile ehitada. Kellest me eduteel üle sõitnud oleme? Mis vahe on peos varblasel  ja katusel istuval tuvil tegelikult? Õnne tuleb alati veidi õõnestada mõtlemisega ajast tuvide ja varblasteta ja õnne isekusest. Õnne tuleb õõnestada, et ta alustalad rajataks materiaalse müüri asemel paindlikele suhetele ja mõtlikule empaatiale.