Olümpia eelõhtul. Kui tähtis on sport?

Edgar Sein: „Rekordsport on sportimise luule, kõrge kunst, mille kandjaks on sportlikud poeedid – suursportlased – rekordimehed, rahva imetlusega kroonitud võistlejad.“

MÄRT IBRUS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

„Kehakultuur pole enam üksikute fanaatiliste inimgruppide harrastada, ei, ta on endale võitmas sama tähtsat seisukohta kui näiteks usk või rahvamajandus. Sport on riiklikus elus saanud tähtsaks teguriks,” kirjutas ajakirjanik Edgar Sein Eesti Spordilehes 22. mail 1935. aastal. 1930. aastate teise poole spordiliikumise hoogsa tõusuga kaasnesid mitmete tollaste autorite huvitavad, emotsionaalsed ja värvikad mõtteavaldused. Aeg oli ju väljakutsetele avatud, Paul Kerese, Kristjan Palusalu, meie laskurite ja teistegi edu rahvusvahelisel areenil tõstis tugevalt eestlaste rahvusteadvust. Spordimeestele tehti sügav kummardus ning aina enam noori innustus aktiivsest kehalisest liikumisest, saades üle veel eelmisel kümnendil valitsenud kahtlustest nn rekordspordi osas. Panustades omapoolse kirjatööga Eesti spordi üld­ajaloo koostamisse seitse aastat tagasi ärritas spordi võrdsustamine riigielu olulisimate valdkondadega ometi tööd juhendanud ajaloolasi. Üksikute entusiastide ja spordile tõsimeelselt käe andnud kirjameeste hoogne stiil ei andnud veel alust paigutada kehakultuuriliikumist kõrgele positsioonile.

Aja märgina võiks lisada ka järgmised Edgar Seina kirjutatud read: „Rekordsport on sportimise luule, kõrge kunst, mille kandjaks on sportlikud poeedid – suursportlased – rekordimehed, rahva imetlusega kroonitud võistlejad.“ Vaidlused rahva- ja võistlusspordi teemal ei vaibunud ka nendel edukatel tõusuaastatel. Paljud pedagoogid ja lapsevanemad ei pooldanud võistlussporti, väites, et rekordil pole midagi ühist lapse tervishoiuga. Esitati koguni seisukoht, et võistlussport tuleb välja lülitada kehalise kasvatuse süsteemist. Pärnumaa Spordiliidu esimees Karl Meimre oma artiklis Eesti Spordilehes 1939 polnud sellega nõus:„Nendime kohe, et iga katse lülitada välja elust võistlust on ette määratud nurjumisele. Võistlustungi näol on meil tegemist ürgelise psühholoogilise nähtega, mis ühel või teisel kujul otsib endale väljendust. Tahe teistest ees ja parem olla on iga võistluse siht. Eriti on võistlustung võimas isiku individuaalses elus. Võistlussport ja massisport ei ole mingis vastuolus, vaid täiendavad üksteist.“ Statistiline kokkuvõte oli aastal 1939 lakooniline: Eesti Spordi Keskliit ühendab ligi 350 spordiliitu, klubi, seltsi ja osakonda. Eestis loendati 119 spordiväljakut, 63 võimlat ja 25 välisujulat. Polnud just uhked numbrid, ent rahvusvahelise edu taga nähti eeskätt spordiseltside võrgu laialdast ja ühtlast arengut, lisaks kuulus Eesti pärast 1919. aasta maareformi Euroopa kõige väiksema sotsiaalse ebavõrdsusega riikide hulka ning oli SKT ligikaudse näitaja järgi Euroopa riikide seas kaheksas.

Samal ajal, neil rahvusvahelise spordielu kujunemise aastail tõusis esile ka profisporditeema. Varasem tsirkusemaadlejate periood oli läbitud. Olümpialiikumisega seoses püüti küll säilitada amatöörlust. Nii võeti näiteks šveitslastelt taliolümpiamängude korraldamisõigus Sankt Moritzis 1940, kuna oleks lastud võistelda ka suusatamisõpetajatel.

Pea peale on pööratud võistluste programm, traditsioonilised alad peavad aina enam oma olemasolu ja eluõigust tõestama. Nicole Joraanstad ja Natalie Nicholson USA kurlingunaiskonnast Vancouveri taliolümpial.

Flickr

Suusaliit FIS, kes leidis, et kuni inimene ei võta startimise eest rahalist tasu, seni pole ta veel elukutseline, oma võistlustel seda lubas. Korraldus anti viimasel hetkel taas sakslastele, aga sõjamöllus katkes kõik. Eestis tõstatati laskjate kui kutseliste sõjaväelaste amatöörluse küsimus. Laskmisjuhid eitasid seost profispordiga, sisuliselt nii see ka oli. Sportlane polnud sel ajal sotsiaalselt eraldi seisva staatusega.

Ometi tunnistasid ka meie ajakirjanikud juba 1936. aastal, et mujal maailmas on sport kujunenud väga suureks äriks. Olümpiamängud kui suursündmus pakkus vahendajatele tohutult võimalusi. Esmalt avaldus see Garmisch-Partenkircheni taliolümpiamängude aegu, kus suure tähelepanu all olid iluuisutamine ja jäähokiturniir. Kanadas alustas esimene hoki profiliiga juba 1908, NHL käivitus 1917 ning selle mõju jäähoki arengule oli igati tunda. Populaarsed olid ka mäealad, suusahüpped tõid võistluspaika 140 000 pealtvaatajat, esimest korda oli kavas mäesuusatamine, mis hakkas seejärel aina enam populaarsust koguma.

Selline oli spordi seis enam kui 80 aastat tagasi. Kõik on palju muutunud, spordi rolli äraseletamine pole aga kergemaks läinud. Esiteks ei tekita sport laiades massides enam mingit võõristust. Seda üle ilma. ROKi liikmesriike on 206, suurimatel alaföderatsioonidel isegi rohkem, võrkpalliföderatsioonil koguni 222 (!). Massi- ja võistlusspordi vastandamine pole ka teema, on mõistetud nii nende olemust kui tähendust ja mõlemad on leidnud endale sobivad arenguvormid.

Spordi areng on olnud läbi aastate muidugi tormiline, Eestis andis oma tõuke ka sotsialismileerile omane n-ö riiklik profispordi süsteem. Loomuliku ehk kodupaigakeskse spordi areng jõudis oma apogeeni ilmselt 1960. aastatel. Sõjaaastad olid loomulikult tõmmanud arengus kõvasti pidurit, varasem hoog oleks lubanud kiiremat liikumist.

Edasi hakkas üht-teist juhtuma. Nõukogude Liidus alustati tugeva tsentraliseerimisega, eeskätt koondiste allajäämise tõttu olümpiamängudel 1968 – Norrale talvel ja USA-le suvel. Kohtadel hakati lapsi suunama spordiinternaatkoolidesse, alade viisi aga koondisekandidaate õppe-treeningkeskustesse. Ega maailmgi maganud, ühiskondade üldise heaolu kasvades hakkas sport kui atraktiivne tegevus aina enam tooni andma meelelahutusmaailmas. Eeskätt tõusid esile pallimängud. Jalgpall oli oma rada käinud juba pikki aastaid. Ameerikas olid end kehtestanud vaatemängulised profialad. Euroopas hakkas esile nihkuma klubikorvpall. Üle maailma jõudis uuele nivoole tennis. Proffide velotuurid ja vormel-1 arenesid samuti. 1992 avati olümpiamängud kõigile sportlastele, amatörismi aeg oli läbi saanud. See kõik tähendas, et globaliseerus ka talentide otsing, suurklubid ja akadeemiad värbasid aina varasemas eas noori.

Ja mis veel: maailma tippspordis kerkis esile uus teema. Maailmarekordid paranesid aina kiirenevas tempos, eeskätt kergejõustikus ja tõstmises, aga poolsalamisi kõneldi uutest tulemusi parandavatest preparaatidest. Dopinguainetest avalikult ei räägitud. Hiljem on selgunud, et juba 1950. aastatel algas spordis amfetamiini ja anaboolse toimega hormoonide ajastu ning järgmisel kümnendil võeti kasutusele sellised anaboolsed steroidid, mis andsid tugevat lisa jõualade tegijatele. Anaboolsete steroidide ajastu kestis ligi 30 aastat. 1963 andis Euroopa Nõukogu välja esimese dopinguainete nimekirja, ROK keelustas need 1967. 70. seesuguste ainete skaala laienes. Rahvusvaheline Olümpiakomitee lisas anaboolsed steroidid dopingunimekirja 1974. aastal. Dopinguaineid hakati esmalt kasutama USAs, kuid need levisid peatselt ka Euroopasse. Saksa DV alustas süsteemset kasutamist 1967, Saksa LVs lahvatas suur dopinguskandaal 1976. Nõukogude Liidus oli dopinguteema suur tabu. 1968. aasta México olümpiamängude päevil veel sportlased ja treenerid ei vaielnud ergutite tarvitamise moraali teemadel, arutati vaid seda, millised ravimid on efektiivsemad. See teema pole vaibunud, ikka ja jälle kerkib hääli, et dopinguained tuleks legaliseerida, ent üldiselt valitseb siiski moraalne hukkamõist. Eestiski on järelmid üpris valusalt tunda andnud.

Muidugi on üleval suur küsimus olümpiamängude tulevikust. Valus sõna on gigantism. Juba 1936 tundis meie ajakirjanik Oskar Lõvi olümpiamängude liigse laienemise, samuti profisugemete tekkimise pärast muret, nähes Eesti kui väikeriigi võimalusi selles suures võidujooksus üsna ahtana. Eks tänapäeval murravad päid selles vallas nii suured kui väikesed. Korralduskulud, samuti nõuded mängude läbiviimiseks on tekitanud liialt palju uusi küsimusi. Pea peale on pööratud ka võistluste programm, traditsioonilised alad peavad aina enam oma olemasolu ja eluõigust tõestama. On selge, et sport ei kao kuhugi, aga esiplaanile on tõusnud vaatemänguline klubisport. Võitja-kaotaja duellid oma instinktidel põhinevate lõpplahendustega on erutavad ja erutavad meid veel pikki aastaid, kui inimene leivakõrvast vajab.

Pikaealised ja auväärsed klubid kui traditsioonide kandjad on konkurentsimaailmas võimelised elus püsima ning oma tulistele kaasaelajatele lootusi ja lohutust pakkuma. Sport on meelelahtusmaailma osa, sellest pääsu pole. Juhtivate valdkondadega sport küll ei konkureeri, ent omab laia kõlapinda ja korda läheb pea kõigile. Vähemalt tipphetkedel! Jalgpalliinimesed väidavad, et nende ala on hoopis enamat kui meelelahtus. Dimensiooni saab muidugi laiendada, sama võib teha ka teiste aladega. Jalgpall on lihtsalt oma arengus mõningal määral ette rebinud, ta on üksipulgi lahti harutatud, ühiskonnas mitmel moel läbi mõtestatud. Pole kahtlustki, sel on ühiskonnas suur kaal – vähemalt enamikus riikides. Spordil laiemalt samuti, meil Eestis kindlasti.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht