MUUSEUMIAASTA. Mäletada, mitte mäletseda

Ants Johanson

Mõni uitmõte muuseumiaasta lõpul      Selle aasta jooksul olen sattunud korduvalt otsima vastust küsimusele, milleks mulle muuseumid? Eestis on ligi 250 muuseumi 45 000 ruutkilomeetri suurusel alal, üks iga viie ja poole tuhande inimese kohta!? See on meeletu hulk. Ja neid tuleb järjest juurde. Pakun ühe seletusena, et ilma nendeta kaotaksin mälu. Tundlikumad meie rahva seast tajusid seda ohtu üle saja aasta tagasi ja tahtsid pärimuste ja esemete kogumisega kaotust  ennetada. Veel enne seda olid siinmail juba olemas ka teisi maid tutvustavad väljapanekud.

Nii on mul tugipunktid, kust vajadusel ammutada eelkäijate kogemusi ja näha nende loodut. Ehk on mu mälunõrkuse põhjuseks see, et suulise pärandi edasiandmine hääbub? Haridust saanuna, kirjaoskaja ja järjest linnastuvana olen suure osa mälust usaldanud raamatutele, plaatidele, lintidele, nüüd delegeerin selle ketastele, pulkadele ja kiipidele, salvestan ja talletan kõikvõimalikku informatsiooni järjest suuremas hulgas, aga ei tea oma vanemategi elulugusid ega räägi enamasti oma lugusid ka järeltulijatele. Eestlase kodumälu ongi katkendlik ja kergesti haavatav.

Ideaalis võiks ju see, kuidas ja millega on töötatud, õpitud, sõditud, mida söödud, räägitud, kirjutatud, joonistatud, lauldud jne, püsida tulevastele põlvedele alles just  kodus ja kodustes – muuseum oleks inimeste endi peas ja ruumides. Ent me leiame läinud aegade märke ja kunagisi asju pigem näitusemajast kui oma elutoast. Paremal juhul hoiame alles fotod, mõned kirjad, postkaardid, ehted ja riidekapi. Muidugi on huumusekiht visa tekkima, kui väljaränded, küüditamised ja kolimised on viimase paari sajandi jooksul sundinud inimesi sagedasti oma eluga nullist alustama ja eluliselt  tähtis vajadus mineviku koha pealt suu kinni hoida.

Ka linnainimese ahtad elutingimused ei soodusta alalhoidlikkust. Kindlasti on aga üks hästi oluline vaegmälu põhjus pidev, isegi kadaklik tung uue ja kaasaegse poole, nii et vana peab kõrvale astuma. Mis on väärt vokk, vakk, plekk-kauss, Soome kelk või vana ajaleht? Mingi rahalise väärtuse oskab neile anda ehk antiigikaupmees, aga kus mina neid hoian ja kes neid tahab, on küllap  arutlenud paljud eestlased. Kui nii-öelda tundeväärtus selgeks saab, siis enamasti alles aastaid tagantjärele ja sageli lootusetult hilja. Nõukogude ajal olid muuseumid mulle pigem osa koolikohustusest, ideoloogiaasutused ja seal hoitav side inimeste isikliku eluga ei jõudnud üldse minuni. Eesti Rahva Muuseumi teadussekretär Agnes Aljas on võtnud kokku muuseumi kuvandi, nagu see loodi ENSV ajakirjanduse poolt: „Muuseum esindab ühiskonnas  süsteemsust, mille ülesanne on tagada ühiskondlik stabiilsus. Muuseumi ülesanne on toetada kollektiivseid väärtusi, harida ja kasvatada ning aidata mäletada õigesti”.¹

Mis aitaks mul paremini mäletada? Lisaks kodule ja koolile on väärtuste inimesteni viimisel ülioluline roll meedial. Olen hakanud mõnuga vaatama kahte inglaste telesaadet: „Cash in the Attic” („Raha pööningul”), „Antiques Roadshow” („Antiigituur”) – hariv ja südamlik meelekosutus, kus kõikvõimalikke vanu esemeid inimeste ette tuuakse, praeguste omanike valdusse jõudmise lood avatakse, õiget hoidmist õpetatakse ja nende väärtust hinnatakse ning selgitatakse. Muidugi on brittide ajalugu ja huumusekiht teistsugune kui meil, ent selliste saadete olemasolu ka mõnel Eesti kanalil paneks arvatavasti paljud inimesed hoopis uue pilguga vaatama nii oma koduseid asju kui kindlasti ka eksponaate muuseumivitriinis.  Pärnu muuseumi direktor Aldur Vunk on ühes intervjuus öelnud, et olnud aegade kohta teadmiste saamiseks ja sealt tulevikuks tarkuse nõutamiseks ei piisagi ühe perekonna ajaloost, võimalikult adekvaatse pildi saame kokku paljude ajaloo alusel: „Muuseum on nagu jäljerida – me vaatame hetke üle õla, ahaa, sealtpoolt me tulime ja siis saame ka aru, kes me sellised oleme ja kuhu peaksime edasi kulgema”.² Muuseum on üks garantii, et me rahvana  tarbijatena niisama ei mäletseks, tähtpäevadel aga ei mälestaks, vaid aktiivselt mäletaks.

1 A. Aljas, Ettekanne Eesti Rahva Muuseumi konverentsil 16. jaanuaril 2009. aastal.

2 A. Vunk, Muuseum on äratundmine. Kes-Kus 2009, september.