Matemaatikatudengina Tartu ülikoolis 1961–1966

Eda-Tiia Pungar (Perle)

Miks matemaatika? Kui ma ukse juurde jõudsin, oli esimene tund juba alanud. Olin liiga kaua otsinud õiget audikat (auditooriumi) ja nii alustasin 1961. aasta sügisel oma üliõpilaselu hilinemisega. Matemaatika oli koolis olnud minu jaoks aine, mis ei vajanud oluliselt rohkem aega, kui kulus lahenduste kirjapanekuks. Alles kirjalikul sisseastumiseksamil sain aru, et ma ei olnud kunagi tegelnud keerukamate probleemidega ega osanud ka sirkli ja joonlaua abil konstrueerida. Tegelikult see eriala ei olnudki minu esimene valik.

Matemaatika valimine oli suuresti treeningukaaslase Reinu (Tammeste 1939–1973) kaasabil. 1959. a oli asutatud TRÜ arvutuskeskus arvutiga Ural-1. Rein alustas füüsikuna ja lõpetas matemaatikuna. Uralil oli ses oma roll. Ta kaitses kandidaadikraadi 1971. a. Aerutamisega hakkas ta tegelema minust hiljem, kuid saavutas sel alal edaspidi palju medaleid ja tiitleid. 1962. a suvel olime temaga Eesti aerutajatest tudengite esindajad Thbilisis üleliidulistel võistlustel. Ta olevat teinud kipaka ühesüstaga sooloretki nii Peipsi-äärsetesse marjasoodesse kui ka üle mere Hiiumaale. Vastne huvi alpinismi vastu hukutas ta esimesel retkel Elbruse teise tippu viie kilomeetri kõrgusel igilumel – liustikul ohtlike ketside ja mitme alpinismi reegli rikkumise tõttu.

Matemaatikuid oli vastu võetud 30, poisse ja tüdrukuid võrdselt. Konkurss oli meie hulka toonud esialgu keemia valinuid, vist ka Tiina (Suits-Lasn) ja Liivi (Käärti-Prisk 1943 – 2002). Nad said hinnatud arvutispetsialistideks. Nii leidis eluaegse rakenduse enamik meie kursusest. Geoloogiks saada soovinud saarlanna Aasa (Lepisto-Aaloe) sai hiljem koha oma erialale. Majandusteaduskonda suundusid Ants (Avamägi) ja Marika (Vaht). Eriala vahetasid paljud poisid Vene kroonusse tirimise tõttu. Matemaatikaõpetajaid koolitati rööbiti koos lisaainete ja koolipraktikaga.

Esimene kursus

Kuu aega kolhoosis liitis meid kursuseks. Tutvus ja edasised suhted said sellega alguse. Kursusevanemaks pandi korrektne Purtsest tulnud Anne (Luts-Puks), tema kohustus oli ka kohalkäimise registreerimine. Ise olin stipendiumivolinik, sain kassast kogu kursuse raha ja jaotasin laiali. Komsomoliga tegeles kaua Hando (Luik), tema nimekirja juurdekasvu ei tekkinud. Meid veensid ka TRÜ komsomolijuhid (Toomas Alatalu). Tulutult. Minu matemaatikavalik sündiski selle ala ideoloogiavabaduse tõttu.

Loengud olid enamasti suurtes, vana keemiahoone ja Aia (Vanemuise) tn ringauditooriumis koos matemaatika-loodusteaduskonna teiste erialade rebastega. Teekond üle Toome ja botaanikaaeda oli mõnelgi vaheajal tavapärane.

Prof Gunnar Kangro matemaatilise analüüsi loengud toimusid keemiahoones. Tema alustas akadeemilise veerandiga, 15 minutit plaanis olevast hiljem. Ta riietus ja lipsud olid alati tõelisele härrasmehele kohased. Loengute tase oli esialgu ehmatavalt kõrge. Kohanesime ja saime hakkama. Uurisime õpikuid tuubikumis, kunagises kirikus peahoone juures ja Toomel olnud ilusas raamatukogus. Harjutusi juhendas ja ka eksamineeris eksbaleriin, daamilikkuse eeskuju Tamara Sõrmus.

Kõrgemat algebrat õpetas dots Lembit Kivistik ja analüütilist geomeetriat Harri Espenberg. NLKP ajalugu muidugi oli ka. Esimesel eksamisessioonil tegime matemaatilistes ainetes kolm eksamit. Eksamitele olid eelduseks harjutustundides tehtud kontrolltööde rahuldavad tulemused ja arvestuste sooritamine sessieelsel nädalal. Meie hulgas oli mitmeid, kes hakkasid kevadsemestril saama kõrgendatud stippi (stipendiumi). Seda said need, kellel olid kõik eksamihinded viied. Olin nende hulgas ja 29-rublasele stipile lisandus 25%. Nii mõnigi keskkooli medaliga lõpetanu seda stippi ei saanud. Stipi suurus oli ligikaudu võrdne miinimumpalgaga, kolmedega jäädi enamasti sellest ilma. Korduseksamid tuli teha mitterahuldava tulemuse korral, kolmas ebaõnnestumine tähendas ülikoolist sundlahkumist.

Ülikooli teklid, sinise põhja ja musta-kirsipunase randiga, said kandmisküpseks kevadsemestril pärast rebaste tudengiks löömise pidu. Selle korraldas kolmas kursus. Uued mütsid kasteti märjaks ja pisteti ööseks madratsi alla. Minu tekkel läks aga peagi ülikooli kohvikus kaotsi ja asendajaks sain vanema nahksirmiga kellegi poolt sinna unustatu. Kandsin seda ülikooli lõpetamiseni.

Kevadsessil jäin sportimise tõttu ajapuudusse ja kaotasin lisastipi. 1962. a suvel olin ametis ülikooli elektrikuna, vahetasin tuubikumis pirne ja nautisin sealsamas fondiriiulitelt huvitavate raamatute otsimist. See suvi jäi mulle aerutamises viimaseks Eesti koondislasena.

Teine kursus

Teisel kursusel läks õppetöö matemaatikaõpetajatest lahku. Diferentsiaalvõrrandite kursused olid pika kena ja noore, musta ülikonnaga kehva kriidi tolmus loenguid pidava tulevase akadeemiku Gennadi Vainikko panus meie haridusse. Saime osa ka Jaak Hioni algebrast. Tema eksam oli seotud arvutusrohkete maatriksülesannetega. Paljud tegid seda eksamit mitu korda. Kevadsemestril tuli teha ka esimene kursusetöö.

Üldfüüsika loenguid pidas unustamatu Paul Prüller, kuulata sai, kuid mitte konspekteerida. Laboritööd olid tihti imeliste sajandivanuste seadmetega, moodsam oli elektroonika osa. Ostsillograaf, triger. Mõõtmistulemused tuli vormistada, teha vigade arvutused ja kaitsta töid korraldavate õppejõudude juures. Moodsamat füüsikat, ka relatiivsusteooriat õpetas Harry-Hartwig Õiglane ning matemaatilise füüsika võrrandite kursust juhendas Gennadi Vainikko.

Meditsiinielamused

Meditsiiniõeks õpetati kõiki naistudengeid ühel päeval nädalas. Olid loengud ja praktikumid haiglates. Vana anatoomikumi ringauditooriumis olid loengu ajal eraldi laual inimese siseelundid. Suurtes kappides seisid klaaspurgid ebardite ja muude hirmuäratavate preparaatidega.

Operatsioonide vaatamist talusid vähesed. Instrumentaarium oma saagide, puuride jms tekitas kõhedust. Opibrigaadi riietumise ja kätepesu reeglid said oma naha peal tuttavaks. Operatsioon algas toona narkoosist. Esimene kogemus oli prof Artur Linkbergi neerulõikus. Oli huvitav. Mul kadus küll pikaks ajaks poest liha ostmise huvi. Kirurgia- ja muud haiglapraktikumid olid aga terveks eluks igati kasulikud.

Sanitaarepidemioloogiajaama katusekambris peetud loeng putukate ja rottide tõrjumisest andis võimaluse sealt kaasa võtta mitut sorti huvitavaid blankette. Mitu rotti oli enne tõrjumist, mitu sai surma jne. Suitsuküünal pandi laua alla tossama botaanikaaia auditooriumis Elmar Reimersi harjutustunnis. Peagi tuli kõigil sealt kiiresti põgeneda ja lahtistest akendest kerkis veel hulk aega putukatõrje pilvi. Nakkushaiguste tõrjumisest loengut pidanud noor meestohter meid rohkem ei instrueerinud ja kadus haigla hoovist meid kohates eriti kiirel sammul.

Antud meditsiinieksamid viisid sõjakomissariaati, kust sai ka sõjaväepileti. Kehva silmanägemise tõttu ma seda ei saanud. Anti roosa paber medistiinikursuste lõpetamise kohta.

Tutvus arvutiga Ural-4

Kolmandal kursusel saime aimu arvutitest. Ural-1 meile vaid näidati. Selleks ajaks oli ajaloolise EÜSi maja (Tõnissoni 1) spordisaalina kasutusel olnud ruumi monteeritud Ural-4. Suurtes kappides huugasid lampidel trigerid ja muud seadmed.

Andmed sisestati perfokaartide pakkidena. Programmi koostamisel tuli kasutada arvuti mälujaotuse tabeleid. Kaardid toksisime ise, pakid tuli hiljem korrigeerida. Põrandale kukkunud kaardipaki õigeks seadmine nõudis paju aega. Ivar Kull tutvustas meile progammeerimiskeelt ALGOL, mille kloon MALGOL sai edaspidi sellealase praktilise kogemuse aluseks.

Arvutusmeetodite kursusi lugesid Lembit Luht ja Ene-Margit Tiit, praktikumides keerutasime usinalt aritmomeetrite väntasid. Võisteldi, kes seda kiiremini teeb.

Eriprogramm

Teoreetilist mehaanikat luges füüsika-matemaatika doktor prof Ülo Lepik, tulevane akadeemik, ja harjutustunde korraldas Kalju Soonets. Saime Peetriga (Pungar) talle tuntumaks kui teised, lahendades etteruttavalt kõik kogumiku ülesanded. Tulemuseks oli kahe kursusetöö ja diplomitöö juhendamine, minul professori, Peetril dots Lembit Rootsi poolt. Meile koostati eriprogramm, mis sisaldas aineid, mida tuli raamatute, mitte loengute, abil omandada. Seitsme elastsus- ja plastsusteooria eriala eksami hinne oli mul väga hea, lisaks sooritasime mõned arvestused. Olin sel erialal ka prof Ülo Lepiku sihtaspirant aastatel 1969–1972, füüsika- matemaatika kandidaadi kraadi kaitsesin ülikooli juures 1974. aastal.

Praktika laborandina kateedris

Viiendal aastal oli praktika. Tallinlased läksid koju tagasi, mitmed mittetallinlased suundusid samuti Tallinna. Seal olid paljud praktikakohad, millest edaspidi kujunesid ka riikliku suunamisega saadud töökohad.

Peetriga saime teoreetilise mehaanika kateedrisse laborandiks. Esialgu tegime arvutusi aritmomeetriga. Kateedris oli peale ajakohasema ka antiikne, Pascali leiutatud riist. Peagi hakkasime seda tegevust moderniseerima Ural-4 abil. Pidime tihedalt voorima peahoone kõrval olnud keemiahoones oleva kateedri ja arvuti vahet. Kaardipakk korda, vead leida ja parandada kuni soovitud tulemusteni. Iivi, Gennadi Vainikko mehaanikust abikaasa jagas oma kogemusi meeleldi. Loengute vaheaegadel tegid õppejõud Eesti paremate hulka kuuluva maletaja Lembit Rootsi eeskujul kiirpartiisid.

Mehaanika kateedri ruumid olid keemiahoone neljandal korrusel. Vanaaegsed kirjutuslauad õppejõudude ruumis, kitsas raamatukogu, lahke vanapoolse sekretäri tuba ja professori kabinet.

Et järgmisel suvel toimus Kääriku spordibaasis teoreetilise mehaanika alane rahvusvaheline konverents, mille ettevalmistamine ja teeside kirjastamine oli meie teha. Rahvusvaheliseks muutsid konverentsi mõned poolakad. Enamik osalejaid olid venekeelsed, seda keelt kasutasid ka poolakad.

Tulekahju ülikooli peahoones

„Ülikool põleb!” oli 1965. aasta sügisel varahommikune hõige magavas intris (ühiselamu). Tulekuma oli Toomele hirmutavalt näha. Asusime inimketti, mis toimetas niiskeid ja suitsuhaisuseid raamatuid filoloogide kuulsast seminarkast keldrisse. Oli pime, tilkus sooja vett ja aeg-ajalt kukkus miski kusagil pea kohal. Tegevus katkes alles siis, kui midagi enam edasi anda ei olnud. Meid aeti majast välja.

Tossav ja suitsunud oli meie ajalooline peamaja. Imelisi XIX sajandil valmistatud katseseadmeid füüsika laborites ja meie dekanaadi poolt enam ei olnud. Kuulsa akustikaga aula, enamik kolmandast korrusest ja katus olid hävinud. Kogu maailmast tuli kaastundeavaldusi vilistlastelt, saadeti raha taastamiseks. Peagi koristati rusud ja 1966. a suvel asuti katust taastama. Aula ennistati detailideni, kuid valgustid said kuju, mis pidi klassitsismiga paremini sobima. Olime nende hulgas, kes ei saanud aulas rektorilt diplomit.

Ülikoolist Tallinna Polütehnilisse Instituuti

Viimane, 1966. aasta sügissemester jäi diplomitööde tegemiseks. Koondeksamiga diplomi saamist kasutati harva. Oluline sündmus oli riiklik suunamine. Hinnete põhjal tehti pingerida, asutused esitasid tellimused ja komisjon otsustas. Olulisim oli asutuse antav elamispind, tavaliselt intris, harva lastega perele ka mingi korter.

Mul oli au esimesena valida, keskmine hinne diplomilisal olevate 33 aine, nendest 25 reaalained, viis ideoloogilised, diplomitöö ja riigieksami põhjal 4,8, lisaks kaheksa hindeta arvestust, oli parim. Eksamite tegelik arv oli suurem, mitmes aines tuli see sooritada korduvalt, diplomilisale pandi kirja viimane hinne. Meditsiinihindeid arvesse ei võetud. Valisin assistendi koha meie kursuse juhendaja, TPI-sse suundunud dots Leo Võhandu arvutusmatemaatika kateedrisse. Nii valis ka Peeter, kellega olime 25. oktoobril oma suhte ametlikult vormistanud. Saime sel viisil esmakordselt oma toa TPI intrisse. Sama valiku tegid veel mitu kursusekaaslast, kaasa arvatud kandidaadikraadi kaitsnud Mati Tombak, Mati Abel ja Toomas Mikli, kes said professori ametikoha juba uuel Eesti ajal. 1968. aastal soetas moodsa arvuti ka TPI, asutati arvutuskeskus.

Diplomid saime detsembris Tammelinna keskkooli aulas. Selle järgi on minu ja Peetri erialaks elastsus- ja plastsusteooria. Punaste kaantega, s.t kiitusega, ei olnud see meie kursusel kellelgi. Mina olin saanud varasemal kursusel inglise keele riigieksami nelja, vist seegi takistas. Pidulikkusest oli põlenud aula tõttu palju puudu, seda ei soodustanud ka talvine aeg ja sellele vastav tume riietus. Lilli oli sellegipoolest palju, minu vanatädide hangitud flamingolill nende hulgas. Noorusaastad Tartus olid lõppenud.

Autor töötas aastatel 1967–2005 TPI-TTÜ õppejõuna: assistendi, vanemõpetaja ja majandusmatemaatika dotsendina aastatel 1979–2005. Aastast 2006 emeriitdotsent.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht