Mälestusi jalgpallist

Tarmo Teder

Kaader Wortmanni koguperefilmist “Berni ime”.

Tallinna Kunstihoone näitusesaalides on sadade silmapaaride ees igasugust pulli tehtud: must kontsertklaver sepavasaratega pilbasteks haamerdatud, stalinistlikku staatikat ja postmodernset pornograafiat pandud, loomi ahistatud, kust, veini ja verd joodud. Meenub, et mullu suvel oli mul au ühte performance’i sekkuda ja alasti naisrektorit mingi õliga võida.

Kunstihoones on kunstilises võtmes ka spordi moodi asja aetud: eelmise jõulu eel peeti Raul Meele installatiivsetel raudplaatidel välkmaleturniir Sirbi rändkarikale, nüüd on järg ei millegi muu kui kuningas jalgpalli enda käes. Vile antakse täna pärastlõunal kell viis.

Et Inessa Josing jõudis oma fotograafiga ka mind teisipäeval üles võtta ja mingi pilt jalgpalliga Tedrest peaks seega “Kas te räägite jalgpalli?” näitusel rippuma, ei kirjuta siin alljärgnevalt mitte Sirbi filmitoimetaja, vaid räägib jalgpallipalavikus eksponaat kui selline.

Kui vutiprojekti “Kas te räägite jalgpalli?” raames lastakse linale ka 13 täispikka mängu- või dokumentaalfilmi, mille kõigi läbivaks teljeks on jalgpall. Goethe instituudi vahendusel antud valikus on tervelt üheksa Saksamaal toodetud linateost. Seoses selle ülekaaluga tuleb kohe teadvustada, et järgmisel suvel peetakse Saksamaal jalgpalli maailmameistrivõistluse finaalturniir, kuhu 32 edukama vutiriigi hulka Eesti, Venemaa, Läti ja Soome jälle ei pääsenud. Planeedil on üle 190 riigi, mis kuuluvad ÜROsse, aga rahvusvahelisse jalgpalliföderatsiooni ehk FIFAsse mahtus neid juba tosin aastat tagasi tervelt 210. Brasiilia on tulnud maailmameistriks viis, Itaalia ja Saksamaa kolm, Argentina ja Uruguay kaks korda ning Inglismaa ja Prantsusmaa korra. Tipus on väga kitsas ja ilmameistrite “klubis” vaid seitse riiki. Kindlasti tuleb Saksamaal kui MMi korraldajamaal tuleval suvel kanda rõhuvamat vastutust, erilist missiooni.

Kui päike, õhk, vesi ja toit välja arvata (seksiga on lugu kahtlasem), siis on just jalgpall see imeliselt siduv mängude mäng, mis inimkonda, riike ja rahvaid, kõige rohkem üheks rõõmust rõkkavaks või vihast sisisevaks kuhilaks suudab liita. Täna võid sa olla mingi vulkaani armust pursatud ja ilmakolkasse unustatud Island või Trinidad ja Tobago, aga homme kordud sa maagilise võitjariigi nimena miljardite murjanite ja paksude tarkade meeste huulil.

Saksamaa kui riigi tõusu tuhast kujutab Ku näituse koosseisus linale toodav Sönke Wortmanni täispikk mängufilm “Berni ime” (2003). 1954. aastal peeti Šveitsis teine pärastsõjaaegne MM jalgpalliturniir. Saksamaa oli end varemetest üles rebinud, baarides vahiti juba telekat, turule toodi esimesed transistorraadiod, kuid sõja vallapäästnu ja natsismi süü rõhus sakslasi nagu pruuni pleki väljapesematu needus. Ja millest siis veel, kui mitte vuti MMi tiitlist võis üks segi tambitud rahvas üldiselt liitva ja kosutava puhangu saada. Enne sõda olid vuti ilmameistriks tulnud vaid Itaalia (1934, 1938) ja Uruguay (1930, ka 1950). Kolmanda uue riigina hõiskas 1954. aastal Saksamaa LV, kes finaalis sai 3:2 jagu legendaarsest (Lorant, Kocsis, Bozsik, Puskas!) Ungarist. Selle võiduga seoses pole liialdus rääkida Saksamaa rahvuslikust uuestisünnist.

Wortmanni (s 1959) linateose “Berni ime” keskmes on üks usin ja ettevõtlik saksa perekond. Isa pääseb NSVLi sõjavangist tagasi alles 11 aasta ja nelja kuu pärast, kuna talle lisati sabotaažis süüdistatuna viis aastat tööorjust. Naasnuna tekib tal korraks isegi kahtlus, kas Matthias ongi üldse ta poeg, ent aastad klapivad. Pärast ahastab isa Richard aga lausa pisarais, kui vanem, propagandast pimestunud poeg tõotavasse Saksa DVsse pageb. Tütar on tubli baariteenija, naine aga üpris klišeelikult karm ja vapper saksa “pärastsõjanaine”. Matthias taob koos oma nagade kambaga kaltsukera, sest õhku täis puhutud jalgpall on veel luksuskaup. (Seoses sellega meenuvad kohe meie Richard Janno “Vutimehed”.) Kuid perekond peab baari, mille lae all ripub ka sinisilmne telekas ja vutiseanssi vaatama pääsemine maksab eraldi õllest 50 penni! Matthiase iidoliks on saksa rahvuslik jalkastaar Helmut Rahn, kellele poiss kirikus küünla süütab. Kuid katse pääseda Berni finaalturniiri vaatama katkeb vaksalis isale vahelejäämise, paari siraka ja koduarestiga. Vutilahingutega Bernis seob Matthiast nüüd venna toodud raadio.

Mäletan, et just raadiost kuulsin oma esimest jalgpalli MMi finaali 1966. aastal minagi, sest Rekord 6 oli meil veel ostmata ja ehitusvalitsuse rahvateleviisorisse ei suutnud ka suurim spetsialist peale ebamääraste udukogude mingit vaatemängu ette võluda. Orissaares polnud siis veel töötavat telemasti ja Pärnu torn jäi kaugeks. Londonis Wembley staadionil peetud finaali ajal olin millegipärast Saksamaa poolt, ema hoidis pöialt inglastele, kes kõigi aegade dramaatilisema ja ka vaieldavama MMi vutifinaali lisaajal lõpuks 4:2 sakslasi lõidki.

Tolleaegses Kingissepas mängisid jalgpalli peamiselt venelased: soldatid ja sõjaväelaste pojad. Käigu pealt valides moodustati ka segavõistkondi ja minusugusele kümneaastasele pallipoisile oli suur päev, kui kusagile kaitsesse augutäiteks platsile pääsesin. Kooli staadion oli meil kohe pika puukuuri taga. Vanemad poisid käisid metsast värava põiklatti langetamas, aga laasituna ja postide peale tõstetuna vajus see ikka keskelt looka. Väravavõrku prooviti kalurite tagant noolida või rüüstati linna servast mõni võrkpallilina. Sest värav, mille taga rippus palli sahistav võrk, oli tol ajal kõva sõna!

Hiljem moodustasime täiesti omaalgatuslikult linnajagude kaupa kuus võistkonda, panime välja karika ja mängisime oma turniiri. Polnud meil mingit treenerit, kohtunikku ega õpikut; teadmised, vile ja nõksud, mida näiteks ainsa saarlasena ENSV noortekoondisse kuulunud Jaak Maripuu saarele tõi, liikusid suust suhu ja leidsid konti mööda rakendust. Ja siis tuli jälle sihuke aeg, kui palliltagumine alles hämaras lõpetati, küünal keset platsi põlema pandi ja murul hakati raha peale kaarti lööma.

See polnud Sönke Wortmanni lavastatud patriootilis-kunstiline koguperedraama “Berni ime”, vaid üks teine, ülesvõtmata dokfilm. Kahjuks või ka õnneks polnud mul/meil 1970. aastal päris oma riiki, kellele jalka MMil hingest kaasa elada. Asja ajas siis ajutiselt aseainena ära Brasiilia, kellest on tänaseks mulle jalgpallis saanud vaat et surmavaenlane. Aga Saksamaa on jätkuvalt sümpaatne. Eks näis, mis see järgmine suvi neile kodus toob!?