Kunstnikud ja literaadid pole kogu kultuur

Kus kõik ei õpitud – Peterburis ja Riias, Danzigis (Gdańskis) ja Varssavis, Berliinis ja Karlsruhes, Darmstadtis ja Dresdenis, Brnos ja Viinis, Grazis ja Zürichis, koguni Toulouse’is, Glasgow’s ja Budapestis.

IVAR LEIMUS

Raimo Pullat, Tõnis Liibek, Oma alma mater’it otsimas. Enne Teist maailmasõda Euroopa tehnikakõrgkoolidest võrsunud insenerid ja arhitektid. Estopol, 2020, 446 lk.

Eesti kultuuri- ja hariduslugu kujutledes oleme harjunud mõtlema kirjanikele ja kunstnikele, ülikooli professoreile ja kõikvõimalikele literaatidele. Tõesti tüse alus, millel püsib Eesti identiteet. Aga see pole kaugeltki kogu kultuur. Meid ümbritsevad hooned ja tänavad, meie kraanidest voolab vesi ja õhtuhämarust leevendab elektrivalgus. Meil on põlevkivi, mille uurimises ja töötlemises oleme ilmas esirinnas, vähemalt niikaua, kui maakera kuumusest lõhki pole läinud. Me teeme masinaid, mis valmistavad nii paljut enesemõistetavat, et me ei märkagi seda. Ja selle kõige taga on meie insenerid, tehnikud, arhitektid jne. Meie tehnikaülikool.

Kuid see ei ole alati nõnda olnud. Veel 1860. aastaiks ei olnud tehnilist kõrgkooli lõpetanud ükski eestlane. Ent aeg sundis takka. XIX sajandi tööstuslik pööre jõudis ka Venemaa Läänemere kubermangudesse ja nõudis õppinud asjatundjaid, kes oskaksid käitada masinaid, projekteerida rajatisi, ehitada teid ja sõidutada ronge, kui ainult mõnda eluala nimetada. Agraarne maailm pöördus tasapisi industriaalseks, mis nõudis täiesti uut moodi haritud inimesi.

Niisugust haridust anti läänepoolses Euroopas juba alates XVIII sajandist, kuid iseäranis elavnes kõrgemate, aga ka alam- ja keskastme tehniliste õppeasutuste asutamine XIX sajandil. Seda niihästi saksa keeleruumis kui ka ida pool Vene tsaaririigi tööstuslinnades, sekka mõnes vähemtähtsaski keskuses. Meie põhjanaabrid said Helsingi tehnilise reaalkooli juba 1849. aastal, lõunanaabrite Riia polütehnikum alustas tööd 1862. aastal.

Tallinn jäi maailma progressist esialgu kaugele maha. Siinne esimene tehnikaalast väljaõpet pakkuv asutus – raudtee tehnikakool, mille 1895. aastal ehitatud stiilne peahoone seisab praegugi, asutati 1880. aastal. Asjad hakkasid liikuma alles Esimese maailmasõja eelõhtul, kui Tallinnast sai tsaaririigi laevaehituskeskus. Järsku tuli puudus tehniliselt haritud tööjõust. Sel taustal pole imestada, et 1917. aastal loodi siin Eesti Tehnika Selts. Seltsi liikmete pühendunud tegevus viis 1918. aasta 17. septembril algul tehniliste erikursuste asutamiseni, mis peagi hakkasid kandma Tallinna tehnikumi nime. Kuid tehnikumgi pakkus kõigest keskastme haridust. Alles 1936. aastal loodud Tallinna tehnikainstituudiga sai Eesti viimaks kauaoodatud tehnilise kõrgkooli, mis 1938. aastal nimetati ümber Tallinna tehnikaülikooliks. Alles selleks ajaks leidus kodumaal sedavõrd palju tehnilist haritlaskonda, et suuta kohapeal järelkasvu koolitada.

Niisiis ei olnud sõjaeelses Eesti Vabariigis, kui selle eksistentsi viimased aastad välja arvata, võimalik omandada kõrgemat tehnilist haridust. Need 300 inseneri ja arhitekti, kes olid 1936. aastaks lõpetanud Tallinna tehnikumi, ei suutnud kuidagi korvata noore vabariigi üha kasvavaid vajadusi.

Väljapääsuks oli õppimine välismaa vastavates õppeasutustes. Sest muidu jäänuks vabariik kiratsema poriste maanteede äärde petroolilambi leegi hubinal. Muidu on ka raske ette kujutada, mille pinnalt oleks suudetud oma riik pärast pikka mehitusaega taastada. Niisiis oli (ja on) tehniline haridus Eestile eksistentsiaalse tähtsusega. Tulles käesoleva ülevaate alguse juurde tagasi, siis just sellele – kus ja kuidas eesti noorsugu maailma tehnikakoolides oma haridusjanu kustutas – viitabki siin vaadeldava raamatu pealkiri. Sest päris oma alma mater’it ju pikka aega lihtsalt ei olnud.

Õnneks jagus vastavaid õppeasutusi Euroopas küllaldaselt. Ja õnneks – ajaloolise paradoksina – osati Eestis veel XIX sajandi lõpul, XX sajandi alguses üsna üldiselt kolme kohalikku keelt. See oskus avas meie noortele niihästi vene- kui ka saksakeelsete koolide uksed. Vahemärkusena – just keelteoskusel põhineb ka siin tutvustatav teos. Sest kus kõik ei õpitud – Peterburis ja Riias, Danzigis (Gdańskis) ja Varssavis, Berliinis ja Karlsruhes, Darmstadtis ja Dresdenis, Brnos ja Viinis, Grazis ja Zürichis, koguni Toulouse’is, Glasgow’s ja Budapestis. Mõistagi ei saa ükski ajaloolane lubada endale staarajakirjanikuga võrreldavat reisikalendrit, kuid kui eksootilisemad paigad välja arvata, siis on autorid ammutanud materjali peaaegu kõikide nimetatud keskuste arhiividest. Ja üllatus-üllatus, tänapäeva õppurid! – valdavalt ei ole need materjalid teps mitte ingliskeelsed. Nõndasamuti nagu ka raamatus kasutatud kirjandus, mille tihedas kirjas nimestik üksi hõlmab üle paarikümne lehekülje.

Tõsi küll, ka eestikeelsel teadusmaastikul ei sündinud Raimo Pullati ja Tõnis Liibeki ühislooming tühjale kohale. Professor Pullat on rahvusvaheliselt tuntud kui Eesti-Poola suhete uurija ja sellelt pinnalt on võrsunud ka monograafia Danzigi tehnikaülikoolist Eesti tehnikaharitlaskonna kujunemisel.1 Samuti on kõrge hinnangu pälvinud tema käsitlus Peterburi rollist eesti haritlaskonna kujunemisel.2 Ajaloodoktor Tõnis Liibek aga on hiljuti koostanud mahuka, üle poole tuhande lehekülje sisaldava juubeliteose Tallinna tehnikaülikooli ajaloost.3 Sel teemal on arvukaid uurimusi avaldanud teisedki, eelkõige Vahur Mägi, Toomas Karjahärm, Väino Sirk ja paljud teised, kelle nimetamata jätmine siinkohal on tingitud üksnes ruumipuudusest ja lootusest, et asjast huvitatud lugeja ei pea paljuks ka ise alma mater’i otsinguile trükisõna vahendusel kaasa elada.

Raamatu ülesehitusest kõneldes tuleb kiita selle selget struktuuri. Sissejuhatusele, probleemi historiograafiale ja tehnikahariduse saamise võimalustele pühendatud peatükkidele järgneb äärmiselt põhjalik ja mitmetahuline ülevaade kõikidest nendest õppeasutustest, kus eestlased (ja paiguti ka siit pärit baltisakslased ning venelased) tarkust kogusid. Käsitletakse niihästi nende tehnikakoolide kujunemis- ja ajalugu kui ka sealseid õppimis- ja elutingimusi, sageli toetudes autentsetele ja kohati üpris värvikatele mälestustele.

Kuid see pole kaugeltki kõik. Raamatu olulisim osa tutvustab lähemalt meie õppureid, nende hariduskäiku ja edasist karjääri, ning seda lausa entsüklopeedilisel süvatasemel. Korrigeeritakse mõnigi seni laialt tiražeeritud eksiarvamus, täpsustatakse paljusid fakte ja, mis kõige olulisem, avaldatakse väga palju uut teavet. Joonistub välja selge muster neist eestlastest, kes kahe suure sõja vahel välismaal hariduse ja sageli ka insenerikraadi omandasid. Üliõpilase kõrgem sotsiaalne päritolu polnud seejuures alati määrav, ehkki teatavaid eeliseid mõistagi lõi. Siiski võrsus tudengeid niihästi taluperest kui ka linnarahva seast, oli neid, kelle kodune taust soodustas hariduse omandamist, kui ka neid, kes pidid kõik õpivaevad, hambad ristis, omal käel ära taluma.

Kui hariduse poole püüdlemine oli alanud juba enne iseseisvumist, oli see enamasti toimunud Peterburis või Riias. Järgnes osavõtt Vabadussõjast ja õppimine mõnes saksakeelses tehnikakõrgkoolis (nende hulka kuulusid ka tollal vabalinna staatust nautiv Danzig ning Brno ja Praha), sageli vabariigi stipendiaadina. Välismaal koondusid paljud eesti tudengid rahvuslikesse üliõpilasseltsidesse, millest tuntuim ja ühendavaim oli kindlasti korp! Wäinla. Pahatihti raske ja ennastsalgava tööga omandatud diplom avas kodumaal uksed erialasele tööle ja ametialasele tõusule Eesti vastavates ametites või õppeasutustes. Kuid seejärel – Teine maailmasõda ja Nõukogude okupatsioon, mis pagendas paljud Eesti juhtivad tehnikaajud Gulagi avarustele või sundis lahkuma välismaale.

Ent seda mitte eranditult. Oli neidki, kel õnnestus jätkata tööd Eesti NSVs. Just nemad taastasid sõjas hävitatud tööstuse ja transpordi ning puruks pommitatud linnad. Ning mis veelgi olulisem – just tänu nendele säilis meil eestikeelne tehnikaalane kõrgkool – Tallinna polütehniline instituut, mis hoidis tehnikavallas nii vajalikku järjepidevust. Ilma nende inseneride ja arhitektideta poleks meil praegu Tallinna tehnikaülikooli ega praegust üpriski kõrgtehnoloogilist Eestit.

Viimane suur sõda muutis tundmatuseni paljude Euroopa linnade väljanägemist. Pahatihti annavad ainult vanad fotod ja joonised aimu, missugune pilt avanes meie tudengite silme ees, kui nad mõnes välismaa raudteejaamas vagunist väljusid ja sealset technische Hochschule’t otsima asusid. Kõnelemata neist endist – noortest ja ootustest tulvil või siis hiljem, juba väärika ametimehe või õppejõuna. Seetõttu annavad raamatule omaette lisaväärtust arvukad, paljudest maailma arhiividest ja muuseumidest (nende hulgas ühe markantsemana USA Kongressi raamatukogu), aga ka erakogudest ammutatud illustratsioonid.

Lõpetuseks tõdegem, et päris kindlasti on tehnika-, ja mitte ainult tehnika­ajaloo, huvilised saanud endale toeka lauaraamatu, mille kasutamine on hädavajalik ja millele viitamine enesestmõistetav kohustus, vähemalt akadeemilisusele pürgivates kirjutistes.

1 Raimo Pullat, Danzigi Tehnikaülikool Eesti tehnika­haritlaskonna kujunemisloos 1904–1939. Tallinn, 2015.

2 Raimo Pullat, Lootuste linn Peterburi ja eesti haritlaskonna kujunemine kuni 1917. Tallinn, 2004.

3 Tallinna Tehnikaülikool 1918–2018. Koost. Tõnis Liibek. Tallinn, 2018.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht