Kuidas saaks veel paremini?

Kaarel Tarand

Seoses presidendi valimistega juhtus paar olulist asja. Esiteks muidugi valiti Eestile president. Teiseks õnnestus see riigikogus ja kohe esimeses hääletusvoorus, mille eest sai riigikogu ka mitmelt poolt tublisti kiita. Edasiminek, võiks öelda. Jah ja ei. Igal juhul peab vaba ja tervemõistuslik organism (nagu meie ühiskond seda on) tegelema pideva eneseanalüüsiga ning tegevuse käigus ilmnenud puudujääkide likvideerimisega. Teha nägu, et presidendi valimine õnnestus veatult ja täiuslikult, on enesepettus. Puudujääke oli palju.   

 
     
Eesti ühiskonna nagu iga teisegi vaba ühiskonna liikmed tõstavad alati valju protestihäält, kui mõni asjassepuutumatu sekkub nende demokraatia kõige pühamasse toimingusse, valimistesse. Isegi kui see on mõni auväärne vaatleja (nagu Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon ehk OSCE) või sõbralik liitlasriik, tunneme, et me oskame ilma nende  abitagi kõike laitmatult. Kui aga veel mõni meie silmis ebademokraatliku maa, näiteks Venemaa esindaja lauluks vales kohas noka lahti teeb, tõuseb pahameel pilvini. Mõne imeliku Rogozini provokatiivne praalimine kvalifitseerub „räigeks sekkumiseks suveräänse riigi siseasjadesse“. Õigusega, sest valimised ongi väga rangelt ainult valijate ja valitavate vaheline asi.       

Kui riigikogu valimistel on seega sõnaõiguslik kogu kodanikkond, sest kõigil on õigus nii valida kui ka olla valitud, siis presidendi valimistel piirab põhiseadus teema riigikogu liikmete ja kandidaatide vaheliseks asjaks, sedapuhku siis tehte järgi 101+2. Kõik muud on  kõrvalseisjad ja ei puutu sugugi asjasse. Päris otsest paralleeli siin võõrriigi diplomaadi avaldustega tuua ei saa, kuid kodanikkonna voor asjasse sekkuda ja oma seisukohta väljendada oli pool aastat tagasi ära. Siis, kui valiti riigikogu liikmeid, kellele valijad oleksid pidanud ka kaasa panema konkreetse mandaadi, kuidas presidenti valides tegutseda. Kahe erakonna puhul, kes olid oma eelistuse välja öelnud, saidki nende valijad sellest juhinduda. Ülejäänute  osas oli maa tumedam.   

Kuigi me rahvaesindajad ei ole mandaadiga  seotud ja nad võivad tegutseda hetkeolukorda arvesse võttes, on siiski loogiline eeldada, et oma valijatelt kaasa saadud soove poole aastaga ei unustata. Isegi kui mingid rahvaküsitlused peaksid näitama, et elanike meeleolud ja eelistused on muutunud, ei tohi riigikogu liige seda eriti tähele panna, sest pole ju teada, kas need tuulelipud olid ikka tema või hoopis kellegi teise valijad. Millest järelduvalt valiti president 101 riigikogu liikme kaasaandena  ära juba märtsis ja kogu meedia juhtimisel üldrahvalikuks õhutada püütud kampaania oli desorienteeriv. 

Miks see trall üldse suvi läbi sai kesta, selle  põhjustajat tuleb otsida ei kuskilt mujalt kui Toompealt. Tulgem tagasi enne nimetatud siseasja juurde. Kui presidendi valimine on riigikogu asi, siis samavõrra on tema asi luua kõigile võimalikele kandidaatidele võrdsed võimalused kampaaniaks nende ees, kes on küsimuses subjektid. Kõige paremini peavad presidendi ametiülesandeid ja võimupiire tundma riigikogu liikmed. Just nende tööd ja otsuseid saab president seadusi välja kuulutades või välja kuulutamata jättes otse mõjutada. Elanikkonda presidendi ametitegevus otse ei mõjuta.         

Nõnda on loogiline eeldada, et just rahvaesindajatel peaks olema võimalus nn valimiskampaania sihtmärgina esitada kandidaatidele küsimusi. Küsijatena ei saa rahvaesindajat asendada üheski stuudios ei kolm ega kolm tuhat ajakirjanikku ja seda lihtsal põhjusel: nad pole antud asjas huvitatud pool, isegi kui nad kogemata kombel teemat, antud juhul siis põhiseaduse V peatükki „Vabariigi president”  laitmatult valdavad.       

Esmaspäeval leidis rahvusringhääling kenasti võimaluse presidendi valimise protseduuri  otseülekandes näidata. Kuid see, mida publik nägi, oli pelk formalism. Riigikogu jättis avalikkusele selgitamata põhjustel kasutamata oma võimaluse kandidaate võrdse põhjalikkusega küsitleda. Seda oleks tulnud igal juhul teha, hoolimata ka sellest, et saadikute enamuse arvates võis tulemus ette selge olla. Et nii toimitakse, pole esmakordne. Riigikogu juhatus on ka varasematel presidendi valimise kordadel leidnud võimalusi vältida kandidaatidele  sõna andmist ja nende debateerimist riigikogu ees. Miks? Sellega võtab ju riigikogu juhatus endale vastutuse selle eest, et kolme juhatuse liikme 98 kolleegi-valijat jäetakse ilma võimalusest ametlikuks otsevestluseks valitavatega. Riigikogu juhatus on riigikogu tööd korraldav organ, mille liikmed ei tohi juhinduda kitsamatest erakondlikest huvidest, vaid peavad parlamendi üldist kasu silmas pidama. Küsigem, kas presidendikandidaatidele küsimuste  esitamine, debatt riigikogus võiks olla parlamendi huvides ja mõjutada langetatud otsuse kvaliteeti? Küllap ikka. Debati korraldamisest hoidumisega annab juhatus märku, et eelistab tühja formalismi sisulisele tegevusele. Kust selliseks käitumiseks mandaat on hangitud, pole aga selge.   

Värskelt saavutatud kvaliteetse tulemuse taustal võib eelöeldu tunduda tarbetu norimisena.  Kuid häda pole ju üksikjuhtumis, vaid selles, et kirjutamata poliitilise reegli järgi edutatakse riigikogu juhatusse poliitiliselt üpris hall ja ilmavaateliselt ideetu seltskond, kes, kui isegi sooviks, pole võimeline rahvaesinduse tegevusele võimalikult väärikat ilmet looma ega parlamentarismi arendama välja kas või sama elujõulisele tasemele nagu selle taassünni aegadel 20 aastat tagasi. Vankumatu loodusseaduse järgi ei jäänud parlamendist täitmata koht seegi kord tühjaks. Riigikorraldusliku toimingu „teenindamisega” püüdis majanduslikku kasu ja prestiiži hankida nii avalik kui ka erameedia, endale omaste vahenditega. Ju nad siis said, mis tahtsid. Kodanike ja maksumaksjatena on meil kõigil aga õigus nõuda enamat ja paremat. Ja seda eeskätt riigikogult. Sest seekord võis normaalne tulemus sündida mängureeglitest hoolimata. Viie aasta pärast võib aga kõik teisiti minna, kui  mängureeglite täiustamise vajadusest mööda vaadatakse.