Kas soovida Ukrainale head uut aastat või vaadata vaikides kõrvale?

Kokkuvõte Ukraina sõjast ja üleüldisest julgeolekust

ÜLO MATTHEUS

Venemaa sissetungist Ukrainasse ja täiemahulise sõja algusest 24. veebruaril 2022 saab aasta lõpuks täis 676 päeva. Sõda on saavutanud oma apogee ja kumbki pool ei ole enam võimeline saavutama strateegilist edu. Initsiatiiv on siiski üle kandunud Venemaale ja Ukraina on keskendunud kaitsele. Arvestades Vene rünnakute intensiivsust, räägitakse Ukraina jututubades juba ka sellest, et kui rinne vastu ei pea, tuleb üle minna territoriaalkaitsele, mis tähendab partisanisõda. Pessimistlik vaade kerkib ikka esile siis, kui asjad ei edene loodetud suunas.

Hinnang sõjategevuse senistele tulemustele sõltub tegelikult vaatepunktist. Ukraina poolt vaadates on suudetud peatada maailma suuruselt teiseks peetud armee, enam-vähem stabiliseerida rindejoon ja antud vastasele hävitav löök. USA luure andmeil on Ukraina likvideerinud 87% Vene armee algsest koosseisust ja kaks kolmandikku tankidest, mis olid olemas enne sissetungi.¹ See on iseenesest uskumatu saavutus, sest sõja alguses ei arvatud üheski lääneriigis, et Ukraina nädalatki vastu peab. Venemaa planeeritud kiirsõda ebaõnnestus: Ukraina suutis Vene väed Kiievi alt tagasi tõrjuda ning vabastada ka suurema osa Harkivi oblastist ja 2022. aasta lõpuks ka Dnepri paremkalda Hersoni oblastis.

2023. aasta varasuveni kestis positsioonisõda, mille jooksul Ukraina valmistas lääne toel ette uusi ründeüksusi. Ukraina 2023. aasta kevadsuviselt kampaanialt oodati väga palju ning loodeti sama suurt ja kiiret edu nagu Harkivi ja Hersoni oblasti vabastamisel. Paraku oli valmistunud Ukraina vastupealetungiks ka Venemaa, kes kindlustas oma positsioonid mastaapsete kaitserajatistega ja mineeris Ukraina edasitungi peatamiseks tohutud territooriumid. Sellises ulatuses pole seda tehtud üheski sõjas.

Tagantjärele on oletatud, et Ukraina, vaatamata lääne survele, ei planeerinudki otsustavat pealetungi, sest selleks olid jõud liiga ebavõrdsed ja lääne abi enam kui napp, vaid seadis sihiks vaenlase relvajõudude maksimaalse hävitamise. Oma võimaluste juures üritati läbimurret vaid Tokmaki suunal, eesmärgiga jõuda Aasovi mere äärde, kuid vaenlase kaitsest läbi murda ei suudetud ja see eesmärk jäi saavutama. Ka bravuuriga välja käidud Krimmi vabastamist võib tagantjärele käsitleda kui Ukraina infooperatsiooni Vene väeüksuste sidumiseks sellesse piirkonda, et hoida need eemal aktiivsest tegevusest muudes rindelõikudes.

Oma eduna on Ukraina näinud Venemaa Musta mere laevastiku osalist hävitamist, selle tõrjumist Krimmi mereväebaasidest ja platsdarmi loomist Hersoni oblastis Dnepri vasakkaldal. Sõjandusekspert Roman Svitan on seisukohal, et oma võimalustega arvestades on Ukraina käitunud ratsionaalselt ja saavutanud just selle tulemuse, mis oli olemasolevate jõududega võimalik. Edasine sõltub tema sõnul sellest, kui palju lääs Ukrainat aitab. Svitani hinnangul võiks 2024. aastal jõuda esmalt Hersoni oblasti, Zaporižžja ja Krimmi ning 2025. aastal Donetski oblasti vabastamiseni. Selleks on vaja ka võimekat õhuväge, mis võib tekkida 2024. aastal F-16 lisandumisega Ukraina õhujõududesse.²

Venemaa on keskendanud ründetegevuse peamiselt Donetski ja Luhanski oblastisse, kus logistika on sõjategevuseks soodsam, ning vaatamata ülisuurtele kaotustele elavjõus ja sõjatehnikas on suudetud ka edasi liikuda. Ukraina kaitseministeeriumi andmeil kaotab Venemaa rindel iga päev keskmiselt tuhat meest surnutena ja Vene poole kaotused elavjõus on jõudmas juba 350 000ni. Arvatavalt teist sama palju on Vene armee kaotanud haavatuina ja deserteerunuina, kuid eduka värbamissüsteemi tulemusena on Venemaa hoidnud oma väekontingendi Ukrainas stabiilselt 450 000 piirides. Seega pole Ukraina saavutanud Vene elavjõu ja ka sõjatehnika hävitamisel sellist intensiivsust, mis lubaks rääkida muutusest jõudude tasakaalus.

Ukraina lõhkise küna ees

Ukrainlaste ja ka lääneliitlaste ootused, et Ukrainat saadab 2023. aasta kevadsuvel sõjatandril edu, olid sedavõrd suured, et reaalsus oli vähemasti ukrainlastele enam kui valus. Mis Ukrainal puudu jäi, sellest on rääkinud ja kirjutanud ajakirjas The Economist põhjalikult ka Ukraina relvajõudude ülemjuhtaja Valeri Zalužnõi.³ Võiduks on Ukrainal vaja hoopis rohkem ja paremat relvastust, sealhulgas ülekaalu õhus ja paremini toimivat mobilisatsioonisüsteemi. Välja on arvutatud ka Ukraina võidu hind. Väljaande Ukrainskaja Pravda teatel näitavad Ukraina relvajõudude peastaabi arvutused, et presidendi seatud ülesande täitmiseks – vabastada kogu Ukraina – on vaja 350–400 miljardit dollarit.⁴

Nagu märgib Ukrainskaja Pravda, teavitati USA kaitseministrit Lloyd Austinit kohtumisel Zalužnõiga muu hulgas sellest, et vaja on 17 miljonit mürsku. Selle peale öelnud Austin, et nii palju mürske ei ole võimalik kokku koguda ka kogu maailmast. Artiklis osutatakse Zelenskõi utoopiliste ootuste ja Ukraina relvajõudude tegelike võimaluste vastuolule, mis väidetavalt on pööranud Zelenskõi ja Zalužnõi omavahel põhjalikult tülli.

Kirgi üles kütva avaldusega tuli novembri lõpus ootamatult välja ka ülemraada Rahva Teenri fraktsiooni juht Davõd Arahhamija telekanalile 1+1 antud intervjuus, kus ta ütles, et 2022. aasta kevadel, kui käisid läbirääkimised Venemaa sõja lõpetamiseks, soovitanud Briti peaminister Boris Johnson mitte millelegi alla kirjutada ja ärgitanud sõda jätkama. Ukraina delegatsiooni juhtinud Arahhamija sõnul oli Venemaa peamine tingimus, et Ukraina jääb neutraalseks ega liitu NATOga. Arahhamija sõnul ei saadud venelasi siiski usaldada ja uskuda, et nood sõja lõpetavad. Ka tulnuks muuta Ukraina põhiseadust, kus NATOga liitumine on kirjas kui Ukraina põhiseaduslik eesmärk.⁵ Arahhamija väljaütlemised põhjustasid tulise vaidluse selle üle, et võib-olla tulnuks Ukrainal rahuleping siiski sõlmida ja mitte uskuda Boris Johnsonit, sest, nagu näha, pole lääne abi Ukrainale piisav, et Venemaad võita.

Kas Venemaa naerab nüüd NATO üle?

Venemaa ja Ukraina, tegelikult ka nn kollektiivne lääs, on nüüdse seisuga oma võimalused proovile pannud ja käes on tõe hetk, et otsustada, kuidas edasi minna. Võib küsida, kas sõda on ehk jõudnud faasi, mis kirjutab pooltele ette ka läbirääkimispositsioonid. Kuigi Putin on öelnud, et Venemaa on valmis läbi rääkima, on ta samas kinnitanud, et on nõus tegema seda vaid iseenda esitatud tingimustel, milleks on Ukraina nn denatsifitseerimine, demilitariseerimine ja sõjaline neutraalsus. See tähendab, et reaalne valmisolek kõnelusteks puudub. Tegelikult valmistub Putin pikaajaliseks sõjaks.

Küsimus on õigupoolest ka Euroopa ja kogu maailma julgeolekus. Teise maailmasõja järel loodud julgeolekusüsteem enam ei toimi, Nõukogude Liidu ja kogu nn idabloki lagunemisega kaasnenud järelmid ei ole aga siiani paika loksunud ja seal, kus Venemaal hammas peale hakkab, üritab ta ka oma mõju kehtestada või segadust külvata. Ja mitte ainult Euroopas, vaid niisamuti Aasias ja Lähis-Idas, kus Venemaa kombib oma võimalusi globaalse tegijana. NATO ja Varssavi bloki asemel räägitakse nüüd kollektiivsest läänest ja kollektiivsest lõunast, kuhu kuuluvad Hiina, Venemaa ja Iraan.

Arvestades, et kujutelm rahulikust, demokratiseeruvast ja läänele orienteeritud Venemaast on väga pikaks ajaks kadunud, tuleb läänel otsustada, kuhu tõmmata eraldusjoon. Võimalik, et määravaks selles küsimuses saabki, kus täpselt ja kas üldse suudab Ukraina Venemaa vallutussõja peatada ning, kui suudab, siis kas Ukraina on võimeline seda eraldusjoont ka sõjaliselt hoidma. Halvim võimalikest lahendustest oleks, kui uus eraldusjoon tekiks Poola piirile, mis tähendab seda, et koos Ukrainaga antakse ära väga suur tükk demokraatlikust maailmast ja tegelikult ka tohutu ressurss, mis hakkab teenima Venemaa huve. Venemaa kätte langevad peale majanduslike ja materiaalsete väärtuste ka Ukraina sõjalised ressursid ja mobilisatsioonile allutatakse kogu meessoost kodanikkond, nagu see toimub juba praegu okupeeritud Ukraina territooriumil.

Selgeks on saanud, et Venemaa kasutuses on rohkem sõjatehnikat ja laskemoona, kui NATO riigid kas tahavad või suudavad seda Ukrainale pakkuda. 155 mm mürskude osas valitseb NATOs suisa katastroofiline defitsiit. Nii on Putinil, kes on oma siseauditooriumile kogu aeg kinnitanud, et tegelikult sõdib ta NATOga, põhjust pidada peenikest naeru. Kui Venemaal poleks täna ees Ukrainat, oleks mugavustsooni vajunud Euroopal põhjust tõsiselt muret tunda. Paistab, et ohutunne ei ole Euroopas veel päriselt kohale jõudnud. Või kui on, siis ainult Ungaris, Austrias, Slovakkias ja ehk veel mõnes riigis, kes hoiavad Venemaa suhtes sõbralikku joont või tegutsevad nagu Ungari otse Venemaa huvides.

Kes müüb Venemaale poomisköie?

Oktoobri seisuga oli Euroopa Liit (Hiina, India ja Türgi kõrval) suuruselt neljas Vene fossiilkütuste importija. Euroopa riikidest olid sellega esirinnas (5 suuremat) Ungari, Slovakkia, Bulgaaria, Tšehhi ja Austria. Vene kütuse ostjate hulgas oli ka Eesti, kes importis Venemaalt märkimisväärses koguses auto­gaasi.⁶ Ainuüksi selle aasta kümne kuuga eksportis Venemaa fossiilkütuseid 7,2 triljoni rubla (77,8 miljardi dollari) eest.⁷ Nii võib kokku võtta, et Euroopa ise (koos teiste nimetatud riikidega) müüb Venemaale selle köie, millega Venemaa Euroopa kõri kinni pitsitab.

Dramaatiline on seegi, mis toimub USA kongressis, kus vabariiklased on sidunud Ukraina toetamise nn migratsioonipaketiga. Nagu president Biden on selle sõnastanud, on Ukraina toetuse blokeerimine vabariiklaste poolt parim jõulukink Putinile. USAs käimas presidendikampaania taustal tähendaks Ukraina kaotus või ebaedu suurt tagasilööki ka president Bidenile ja annaks tohutu eelise vabariiklastele. Selle nimel, näib nii, on vabariiklased nõus lisaks Ukrainale ohverdama ka USA rolli globaalse julgeoleku võtmetegijana ehk sooritama julgeolekupoliitilise enesetapu või mängima sellega vähemasti poliitilist pokkerit. Segadused USAs ei innusta tegutsema ju mitte ainult Venemaad, aga ka Hiinat, Lähis-Ida ja mitmeid Lõuna-Ameerika riike – Ameerika nõrkus on vesi nende veskile. Selle nõrkuse tunnuseks on ka USA ühe Lähis-Ida peamise liitlase, Saudi Araabia enneolematu külalislahkus Venemaa diktaatori võõrustamisel detsembri algul, mis oli USA-le kui jalahoop tagumikku.

Julgeoleku lunijast julgeoleku pakkujaks!

Ukraina üks arvamusliidreid Oleksi Arestovõtš, kes nüüdseks on positsioneerunud vägagi kriitiliseks opositsioonipoliitikuks, on välja käinud, et Ukraina võiks loobuda julgeoleku paluja rollist ja saada julgeoleku pakkujaks. See tähendab, et Ukraina peaks leidma oma koha globaalses julgeolekusüsteemis ja seda ideed ka jõuliselt kommunikeerima.

Vabas tõlgenduses lähtub idee sellest, et kui USA esmane huvi on tagada stabiilsus Vaikse ookeani regioonis ja ära hoida konflikt Hiinaga, siis Ukraina võiks USAd aidata sellega, et võtta ühe võtmetegijana enda kanda Euroopa julgeolek. Seega: kui Ukraina on piisavalt tugev ja suudab Venemaa tolle piirides hoida, siis on USA-l võimalus keskenduda Vaikse ookeani piirkonnale. Ka väheneks oht, et Venemaa ründab mõnda naabruskonna NATO riiki, sundides USA-d juba otseselt sõjategevusse sekkuma, nii et see tooks kaasa elavjõu kaotusi ka USA-le.

Lääs on olnud Ukrainale teatud mõttes jumala staatuses, puistates taevast sõjalist abi otsekui taevamannat ja tekitades Ukrainas tunde, et ehk sellest abist piisabki, et sõda võita. Nüüd on aga selgem kui kunagi varem, et seda taevamannat polegi nii palju ja Ukraina kaitsevõime hakkab juba lähemas tulevikus sõltuma ennekõike sellest, kui palju Ukraina ise suudab toota relvastust ja laskemoona ning luua uusi võimeid. Võidu­eufooria on nüüdseks vaibunud ning koos kainenemisega on üha teravamalt esile kerkinud küsimus, kas ja kuidas Ukraina suudab käima lükata omaenda sõjatööstuse. Kala asemel soovitakse läänelt nüüd juba õnge: litsentse, tehnoloogiat, oskusteavet, investeeringuid sõjatööstusesse. Ka on Ukrainas kohale jõudnud, et mobilisatsioonisüsteem ei vasta sõjaaja vajadustele ega tööta piisava efektiivsusega ja selle korrastamise üle käib aktiivne arutelu.

Venemaa on oma sõjalist eelarvet otsustavalt suurendanud ning kasvatanud nii relvade kui ka laskemoona tootmist. Ka on plaanis kasvatada armee isikkoosseisu. Ja see on võidujooks ajaga ehk küsimus on selles, kelle ettevalmistus on 2024. aasta kevadiseks kampaaniaks parem. Ukraina taevasse ilmuvad küll hävitajad F-16, kuid kui suurtükiväel ei ole laskemoona, ei jätku väljaõppinud ohvitsere ja sõdureid, siis on ainuüksi lennukitest vähe abi.

Praeguses seisus peavad nii Ukraina kui ka tema doonorriigid otsustama, kuhu siis ikkagi edasi liikuda. Kas panustada otsustavalt Ukraina võitu või lastagi kujunenud olukorral stabiliseeruda ning sõlmida reaalsusele tuginedes mingi kokkulepe? Väga tõenäoline, et realiteet pannakse paika järgmisel aastal. Ukraina võit eeldaks lääne kindlat tahet ja palju suuremat relvaabi, seda nii kvantiteedis, hävitusjõus kui ka tehnoloogias. On kõneldud ka sellest, et veel aasta jagu kestev sõda oleks Venemaa majandusele lõppkokkuvõttes liiga kurnav ja lõpuks võib valla pääseda ka rahva protestimeel. Selles võidujooksus ajaga tuleb doonorriikidel teha oma valik.

Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et praegu pole ei Ukrainal ega tema toetajail selget arusaama ja konkreetnet strateegiat, kuidas sõjas Venemaaga edasi minna. Kas pingutada, et Ukraina võidaks sõja, toota selleks rohkem relvi ja laskemoona? Kas aidata Ukrainal luua uusi võimeid? Ehk sekkuda ka ise sõjategevusse? Või lasta oma julgeolekul minna isevooluteed nii nagu enne Teist maailmasõda? Need küsimused on õhus, neile tuleb vastata kohe. Need määravad ära selle, mis juhtub tuleval aastal ja edaspidi. Kas soovida Ukrainale 2024. aasta künnisel head uut aastat või pigem vaadata vaikides kõrvale?

1 Katie Bo Lillis, Russia has lost 87% of troops it had prior to start of Ukraine war, according to US intelligence assessment. – CNN 13. XII 2023. https://edition.cnn.com/2023/12/12/politics/russia-troop-losses-us-intelligence-assessment/index.html

2 „Свитан. Как освободят Крым, ВСУ в Горловке, русские привыкают к земле, F-16, „жест доброй воли““ Intervjuu Dmõtro Gordoniga. Youtube 12. XII 2023 https://www.youtube.com/watch?v=N-dM-g5nJfY

3 Ukraine’s commander-in-chief on the break­through he needs to beat Russia. – The Economist 1. XI 2023. https://www.economist.com/europe/2023/11/01/ukraines-commander-in-chief-on-the-breakthrough-he-needs-to-beat-russia

4 Роман Романюк, Роман Кравец, Война против политики. Что происходит между Зеленским и Залужным. – Украинская правда 4. XII 2023. https://www.pravda.com.ua/rus/articles/2023/12/4/7431489/

5 Елена Рощина, Арахамия заявил, что россияне соблазняли Украину “миром” за нейтралитет. – Украинская правда 24. XI 2023. https://www.pravda.com.ua/rus/news/2023/11/24/7430282/

6 October 2023 — Monthly analysis on Russian fossil fuel exports and sanctions. The Centre for Research on Energy and Clean Air (CREA) 23. XI 2023. https://energyandcleanair.org/october-2023-monthly-analysis-on-russian-fossil-fuel-exports-and-sanctions/

7 Russian oil and gas budget revenues more than doubled in October. – Reuters 3. XI 2023. https://www.reuters.com/business/energy/russian-oil-gas-budget-revenues-more-than-doubled-october-2023-11-03/