Kas laboriliha on mõistlik ja eetiline lahendus inimkonna toitmisele tulevikus?

Paraku ei pruugi laboriliha lõpetada traditsioonilist loomakasvatust, vähemalt mitte täielikult.

KADRI AAVIK

Elame ajastul, mis on saanud nimetuseks antropotseen ning kus inimkond kui liik on pöördumatult muutmas Maa biosfääri. Inimtegevus kujundab täielikult ümber planeedi ökosüsteeme. Inimliik põhjustab ja süvendab kliimamuutusi, teiste liikide kadu ja maapinna degradeerumist.1 Teisisõnu, oleme jõudnud ülemaailmsesse jätkusuutlikkuse kriisi.

Nende laiaulatuslike negatiivsete muutuste ühe põhjusena on teadlased ja rahvusvahelised organisatsioonid hakanud järjest rohkem välja tooma inimkonna sõltumist teiste loomade tarvitamisest söögiks ja muuks otstarbeks. Hiljuti on ÜRO nimetanud lihatarbimist maailma kõige aktuaalsemaks probleemiks, mis vajab kiiret lahendust.2 Aastas tapetakse üle 56 miljardi farmilooma.3 Loomakasvatusega paisatakse atmosfääri 18% inimtegevuse tagajärjel tekkinud kasvuhoonegaasidest, mida on rohkem kui tekitab kogu maakeral kasutatav transport kokku.4 ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni andmetel kasutab loomakasvatus ligi 80% kogu maakera põllumajandusmaast.5 Loomapidamine, eelkõige tööstuslikes suurfarmides, ning loomade tapmine põhjustab miljarditele elusolenditele suuri kannatusi. Loomsetest toodetest loobumisega saab ära hoida kannatuste põhjustamise tundevõimelistele elusolenditele, säästa põllumaast vähemalt 50% ning vähendada atmosfääri paisatavate kasvuhoonegaaside hulka.6

Seega ei ole loomakasvatus inimtoiduks efektiivne, jätkusuutlik ega eetiline ning probleemile on vaja leida kiire lahendus. Üheks lahenduseks on viimasel ajal hakatud pidama tehistingimustes kasvatatud laboriliha. Biotehnoloogilise innovatsiooni tulemusena arendab järjest enam ettevõtteid laboriliha tootmist. Üleskutseid laboriliha tootmise tehnoloogiate arendamiseks ning tarbijatele taskukohase hinnaga üle ilma pakkumiseks on tulnud ka loomaõiguslastelt. Ka Eestis nähakse labori­lihas enamasti toiduainetööstuse helget tulevikku.7

Esimese laborilihast hamburgeri maitsmine 2013. aastal Londonis. Õnnelik väljavalitu, kes Maastrichti ülikoolis loodud liha sai süüa, oli Austria toiduteadlane Hanni Rützler.

Wikimedia Commons

Laborilihateemalised uudised ja arutelud peavoolumeedias ja sageli ka teadusringkondades ülistavad laboriliha, kujutades seda innovaatilise lahendusena toiduainete tootmise probleemidele8 ning nii loomade, inimeste kui ka keskkonna võiduna. Levivad üleskutsed laboriliha tootmise rahastamiseks ja mõnigi prominentne miljardär on seda juba teinud.9 Seni on arutelus keskendutud peamiselt laboriliha tootmise praktilistele külgedele, nt tehnoloogiad ja hind, taandades selle puht tehniliseks küsimuseks. Siiski tuleks laboriliha kui võimalikku toiduainet (lähi)tulevikus käsitleda kriitilisemalt ning vaagida ka teisi vähem käsitletud eetika ja ühiskonnaga seotud aspekte. Järgnevas arutluses lähtun eelkõige loomaõiguslikest ja sotsiaalse õigluse vaatepunktidest.

Laboriliha (cultured meat, in vitro meat, ka lab meat) on tehistingimustes looma tüvirakkudest toodetud liha. Laboriliha tootmise arendamisel lähtutakse eetilistest ja keskkonnaga seotud kaalutlustest. Kuna laboriliha puhul on tegemist rakkude ja kudede kasvatamisega, jääb ära pidev elusindiviidide kasvatamine ja tapmine ning ei ole enam põhjust loomi praeguses ulatuses ekspluateerida. Seetõttu kasutavad laboriliha tootjad ja pooldajad ka väljendeid „puhas liha“ (clean meat) ja „kannatusteta liha”. Lähtutakse optimistlikust eeldusest, et laboriliha lõhub seose liha ja loomade kannatuste vahel ning kujundab ümber inimeste suhtumist loomadesse. Laboriliha tootjad rõhutavad laboriliha potentsiaali vähendada märkimisväärselt lihatootmise ressursikulukust ja keskkonnakahju. Ometi on sellekohaseid uuringuid seni veel vähe ning need on andnud vastuolulisi tulemusi. Näiteks on Oxfordi ja Amsterdami ülikooli teadlased arvutanud, et laboriliha tootmisega kaasneb tavapärasest lihatootmisest 78–96% vähem kasvuhoonegaase.10 Teisalt on leitud, et kuigi laboriliha tootmine aitab kokku hoida põllumaad, varjutab säästu suur energiakulu, mida laboriliha tootmine nõuab.11 Seniste uuringute autorid osutavad, et tulemused on esialgsed ja neid tuleb tõlgendada ettevaatlikult.

Laboriliha eetilisus vajab aga detailsemat arutelu. Paraku ei pruugi laboriliha lõpetada traditsioonilist loomakasvatust, vähemalt mitte täielikult. Tänapäeva tehnoloogiate abil toodetud laboriliha vajab kasvukeskkonnaks elusa lehmaloote südamest kogutud verest tehtud seerumit (fetal bovine serum). Seerumi taimsed alternatiivid on arendamisjärgus,12 praegu kasvatatakse laboriliha vasikaloote verest saadud seerumist. Seda teades on küsitav nimetada laboriliha puhtaks või kannatusvabaks. Selle kasvuvedeliku eetilisus ja hind seavad piirangu, mis ei võimalda laboriliha veel turustada. Ka edaspidi on laboriliha tootmiseks vaja pidada teatud arvu loomi, kellelt võetakse tüvirakke. Laboriliha tootjad ja loomakaitsjad rõhutavad küll selle protsessi hõlpsust ja valutust loomadele, kellelt rakke biopsia abil võetakse, kuid see tähendab, et jääme ikkagi sõltuvusse (vähemalt mõningatest) loomadest, kellelt algmaterjal pärineb. Seega ei vabane kõik loomad inimotstarbelisest kasutamisest ning nende kehalise puutumatuse rikkumine jätkub.

Inimkonna üleminek laborilihale, mis on kasvanud mitteloomses kasvuvedelikus, eeldab vaid vähestelt loomadelt aeg-ajalt rakkude võtmist ja tundub, võrreldes loomade massilise kasvatamise ja tapmisega, eelistatum variant. Kas see ikkagi muudab täielikult inimeste suhtumist loomadesse? Ei pruugi. Pigem püsib arusaam loomast kui ressurssist – isegi kui võtame neilt vaid rakke – ning lihast kui inimesele eluliselt tähtsast toiduainest.

Mõtteeksperimendina võiksime laboriliha eetilisust ja vastuvõetavust hinnates kaaluda, kas oleme nõus, kui inimeselt, sh mõnelt pereliikmelt, võetaks rakke laboris liha kasvatamiseks, et saaksime seda liha toidupoest osta. Veelgi enam, analoogia loomadelt rakkude võtmisega toimib paremini, kui mõtleme, kas oleme nõus, et rakke võetaks inimeselt, kellelt ei ole võimalik nõusolekut saada. Neid, kes seda eetiliseks peavad, leidub ilmselt vähe. Analoogiliselt võib ka mõelda, et enamikus riikides ei ole lubatud elundidoonorina kasutada surnud inimest, kes ei ole eluajal selleks nõusolekut andnud.

Seega on surnul rohkem õigusi kui elusloomal. Samuti on märkimisväärne, et laboriliha kasvatatakse nende loomade rakkudest, kelle liha oleme harjunud sööma, nt lehmad ja sead. Kuidas aga suhtume sellesse, kui laboriliha pärineb näiteks hiire, hobuse või kassi rakkudest? Tõenäoliselt tundub ka see paljudele vastuvõtmatu. Kui aga mõte inimese või nn mittesöödavate loomade rakkudest toodetud lihast tundub vastumeelne, siis lähtume järelikult spetsi­et­sistlikust ideoloogiast – eelistame mõne liigi isendeid teistele puhtalt liigikuuluvuse, mitte muude omaduste põhjal. Seega põhineb laboriliha tootmine praegusel kujul spetsietsistlikul ideoloogial, kuna rakudoonoriteks on teistesse liikidesse kuuluvad olendid, kes ei ole selleks andnud nõusolekut.

Laboriliha tootmise arendamine on osa püüdlustest asendada lihatootmine eetilisemate alternatiividega. Neid püüdlusi mõjutavad kinnistunud seisukohad. Üheks neist on seisukoht, et inimkond ei loobu ega peaks loobuma lihatarbimisest.

Võib ette kujutada, et laborihast saab odav imitatsioon, samal ajal kui nn autentne liha tuleb endiselt elusloomadelt ning säilitab või omandab ihaldusväärse staatuse. Laborilihast saab nn traditsioonilise liha järele nostalgiat tekitav fetiš13 ja ka „loomuliku“ toitumise osa,14 eriti kui arvestada tänapäeva toitumist, mille keskmes on loomulikkuse diskursus. Kuna lihal on endiselt kõrge sümboolne väärtus, võib peamiselt laborist pärineva liha kõrval siiski paralleelselt alles jääda ka traditsiooniline loomakasvatus ja liha on kättesaadav vaid eliidile, vähem jõukad peavad leppima madalama sümboolse väärtusega odava tehislihaga.15 Seega võib laboriliha levik mõjutada klassilõhede süvenemist. Seni kuni laboriliha ei ole veel masstoode ja selle turustamine on alles algusjärgus, võib tekkida vastupidine olukord: laboriliha esialgne kõrge hind võimaldab eliidil maksta puhta südametunnistuse eest, samal ajal muutmata oma toitumisharjumusi. Tõenäoliselt saab laboriliha esmalt kättesaadavaks lääne tarbijale, aga globaalses lõunas arendatakse endiselt traditsioonilist loomakasvatust. Seega on rikastel lääne tarbijatel privileeg osta puhas südametunnistus ning vähendada oma ökoloogilist jalajälge.13

Laboriliha kasutuselevõtt tekitab ka muid sotsiaalse õigluse küsimusi. Kiiduväärt on see, et laboriliha kasutuselevõtt aitab kaotada loomakasvatuses ja tapamajades vägivallaga seotud töökohti. Teisalt on John Miller esile tõstnud, et tulenevalt laboriliha tootmise tehnilisest keerukusest eemaldub toiduainete tootmine kogukondadest ja väiketootjatest ning toiduainetööstuses suureneb rahvusvaheliste suurkorporatsioonide võim.14 On selge, et laboriliha tootmise arendamine sobib kapitalistide huvidega nagu valatult, eriti praegusel innovatsiooniajastul, kui käimas on biotehnoloogiline revolutsioon. Laboriliha masstootmisest võivad biotehnoloogia ettevõtted väga suurt kasumit saada. Laboriliha elitaarsust toetavad ka leiutise ideed ja tehnoloogiat kaitsvad patendid – laboriliha tootmine saab kättesaadavaks vaid neile, kes patentide eest maksavad.

Õhku jääb veel küsimusi. Isegi kui inimkond hakkab toiduks kasutama valdavalt laboris valmistatud liha, siis mida teha muude loomsete võetustega, millest inimkond seni sõltuvuses on, nt piim, munad, loomanahk? Samuti ei ole kindel, kui hästi tarbijad laboriliha vastu võtavad. Paljusid lihasööjaid ei pruugi laboriliha ahvatleda, kuna seda ei peeta loomulikuks. Kuigi laboriliha tootmise arendamine täidab kiiduväärt eesmärki vähendada või isegi lõpetada loomade kannatused, ei toeta laboriliha lõppkokkuvõttes loomi vabastavaid eesmärke, ei praktiliselt ega sümboolselt. Loomad jäävad inimkonna vajadusi rahuldama ning arusaam, et liha on inimesele vajalik ja ihaldusväärne toiduaine, püsib.

Selmet investeerida suuri rahasummasid, aega ja energiat laborilihasse, on eetilisem, praktilisem ja kestlikum lahendus olemas: lõpetada teiste loomade kasutamine toiduks ja muudeks inimeesmärkideks. Veganlus on kõigist söömisviisidest kõige jätkusuutlikum6 ning maailma juhtivamad toitumisorganisatsioonid on tunnistanud täistaimse toitumise inimesele tervislikuks ja sobivaks toitumisviisiks igal eluetapil.15 Energia tasub suunata taimsete alternatiivide arendamisele.

1 Vt Paul Crutzen ja Eugene Stoermer, The Anthropocene – IGBP Newsletter, 2000, nr 41 (17), lk 17–18; Will Steffen, Planetary boundaries: Guiding human development on a changing planet – Science, 2015, nr 347 (6223): 1259855; Summary for policymakers of the thematic assessment report on land degradation and restoration of the Intergovernmental Science-Policy Platform on Biodiversity and Ecosystem Services – IPBES sekretariaat, Bonn.

2 https://www.unenvironment.org/news-and-stories/story/tackling-worlds-most-urgent-problem-meat

3 https://www.animalequality.net/food

4 Livestock’s Long Shadow: Environmental Issues and Options. Food and Agriculture Organisation. 2006, FAO, Rooma.

5 http://www.fao.org/animal-production/en/

6 Elinor Hallström, Annika Carlsson-Kanyama, Pål Börjesson, Environmental impact of dietary change: a systematic review – Journal of Cleaner Production, 2015, nr 91, lk 1–11.

7 Kairi Oja, Toidutööstuse tulevik – laboris kasvatatud liha? – Maitsemeel 28. IX 2018; Liis Sammler, Liha kasvab laboris, mitte laudas – kas utoopia või lähitulevik? – Maaleht 28.X 2018.

8 Adrian Rorheim, Adriano Mannino, Tobias Baumann, Lucius Caviola, Cultured Meat: A pragmatic solution to the problems posed by industrial animal farming – Policy paper by Sentience Politics, 2016, ­ nr 1, lk 1–14.

9 https://www.cnbc.com/2018/03/23/bill-gates-and-richard-branson-bet-on-lab-grown-meat-startup.html

10 Hanna L. Tuomisto, M. Joost Teixeira de Mattos, Environmental impacts of cultured meat production – Environmental Science & Technology, 2011, nr 45 (14), lk 6117–6123.

11 Carolyn S. Mattick, Amy E. Landis, Braden R. Allenby ja Nocholas J. Genovese, Anticipatory life cycle analysis of in vitro biomass cultivation for cultured meat production in the United States – Environmental Science & Technology, 2015, nr 49(19), lk 11941–11949.

12 https://www.wired.co.uk/article/scaling-clean-meat-serum-just-finless-foods-mosa-meat

13 Matthew Cole ja Karen Morgan, Engineering Freedom? A Critique of Biotechnological Routes to Animal Liberation – Configurations, 2013, nr 21(2), lk 201–229.

14 John Miller, In Vitro Meat: Power, Authenticity and Vegetarianism – Journal for Critical Animal Studies, 2012, nr 10(4), lk 41–63.

15 Vesanto Melina, Winston Craig ja Susan Levin, Position of the Academy of Nutrition and Dietetics: Vegetarian Diets – Journal of the Academy of Nutrition and Dietetics, 2016, nr 116(12), lk 1970–1980.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht