Jüri Vilmsi ja tema kaaslaste hukkumist varjutavad kahtlused

Hiljutisel Vilmsi suguvõsa kokkutulekul oldi ühisarvamusel, et tahetakse teada tõde. Kas see ei ole lausa riiklik küsimus?

MATI MANDEL

Teatavasti said Jüri Vilms, Arnold Jürgens, Johannes Peistik ja Aksel Rünk 105 aastat tagasi sündinud Eesti Vabariigi esimesteks märtriteks. Saadetuna 1918. aasta märtsi lõpul välismaale verivärskele Eesti riigile tuntust koguma, jäid nad üle Soome lahe minnes Suursaare kandis kaduma. Ametliku teabe järgi hukati mehed 13. aprillil Helsingis sakslaste poolt, kaevati 1920. aasta detsembris välja, toodi Eestisse ning maeti auavaldustega kodukohtadesse. Paraku on kogu lugu paras mõistatus. Korduvalt on avaldatud kahtlust, kas ikka toodi Soomest ära õiged surnukehad.

Juba 1919. aasta algul asus Eesti saadikute kadumisega tegelema Jüri Vilmsi sõber ja erakonnakaaslane advokaat Tõnis Kalbus. Juulikuus otsustas valitsus moodustada kolmeliikmelise uurimiskomisjoni eesotsas Kalbusega. Alustati Käsmust, kus küsitleti kõiki, kes meeste lahkumisest midagi teadsid. Siis sõideti Vaindloo saarele. Seal inter­vjueeriti majakavahte, kes olid mehi jääl näinud. Järgnevalt sõideti Suursaarele, kus läviti Soome võimudega. Käidi ka Suur-Tütarsaarel ja Kotkas. Saadi vaid ebamääraseid teateid.

End pakkus Vilmsi ja tema kaaslaste kadumislugu uurima Peeter Matzi nimeline eestlane, kes oli olnud Vabadussõjas tegev Soome vabatahtlikega. Oskar Kallases, kes oli siis Eesti esindaja Soomes, Matz usaldust ei äratanud. Samal ajal võtsid temaga ühendust Vilmsi uurimiskomisjoni liikmed Tõnis Kalbus ja Jakob Kuus. Matz oli arvanud, et Vilmsi kadumise kohta võiks andmeid saada Soome valgete peakorterist või revolutsiooniaegsest punaste salaorganisatsioonist. Oma sõnul õnnestuski Matzil leida kaks isikut, kes esinesid varjunime all, kuid kes olid teadlikud nelja eestlase saatusest. Neist üks oli Joel Simon Krapifsky, teine Aleksander Belostotsky. Matzilt saadi ka väidetav mahalaskmisfoto.

Krapifsky rääkis, et 13. aprilli hommikul olid nad saanud Fredrikintori juures vangideks 18 venelast ja 2 punasoomlast, kes viidi Töölö suhkruvabrikusse Saksa staapi ülekuulamisele. Saksa leitnant Giers oli öelnud, et neil on seal juba neli eestlast. Tund aega kuulatud üle ka venelasi. Kella 11 ja 12 vahel viidud kõik vangid tagahoovi ja lastud maha.

Aleksander Belostotsky rääkis, et oli saanud enne hukkamist eestlastega rääkida. Ta mäletas, et suhkruvabriku tagahoovis oli esmalt maha lastud eestlased, siis venelased. Eestlaste surnukehad pandi vankrile ja viidi enne ära, seejärel tehti sama venelastega. Belostotsky: „Eestlased visati algul hauda ja haud jäi lahti, kui mina lahkusin. Ma ei tea, kas samasse kohta maeti teisi, kuid arvan, et seda tehti, sest haud oli neljale inimesele liiga suur, neli korda kaks ja pool meetrit. Kuid eestlased leiduvad kindlasti põhjast.“

Matz oli andmeid saanud ka teiselt väidetavalt pealtnägijalt. Selleks oli endine politseinik Harald Nordström. Tema oli nende kaitseliitlaste hulgas, kes vange suhkruvabrikusse konvoeerisid ning hukkamist nägid. Nordström rääkis, et surnukehad pandi mööblivankrile ja kaeti niinmattidega.

Haua asukohta oli Matzile näidanud Belostotsky. Sellise Matzi aruande põhjal koostati ka Eesti ametlik hukkamise versioon. Korduvalt uuris Vilmsi ja tema kaaslaste kadumise lugu ka Soome pool, kuid ei leidnud midagi.

1997. aastal ilmus Soome ajaloolase Seppo Zetterbergi raamat „Jüri Vilmsin kuolema“, eestikeelne tõlge Erkki Bahovskilt 2004. aastal („Jüri Vilmsi surm“). Selles raamatus toob Seppo Zetterberg ära kõik üksteisele vasturääkivad ja muidu kahtlased kohad kogu selles loos, peatudes pikemalt nn mahalaskmisfoto koopial. Hoolimata nõudmistest ei olnud Matz suutnud tuua originaalfotot. Tegu ongi võltsinguga, ja mitte ainult selle tõttu, et fotokoopiale on ilmselgelt Arnold Jürgensi nägu juurde monteeritud. Kui meenutame, et esmalt lasti maha neli eestlast, siis fotol on näha hoopis kuut mahalastavat. Kokkuvõttes kirjutab Soome ajaloolane, et ta kahtles Vilmsi haudade ehtsuses juba varem, pärast kõigi Vilmsi ja tema kaaslaste hukkumisega seotud väidetavate kohtade külastamist ja raamatu koostamist aga veel enamgi.

Kuid vähe on tähelepanu pööratud arhiivis säilitatavale laipade väljakaevamisprotokollile 1920. aasta 9. ja 10. detsembrist, millele on alla kirjutanud Asutava Kogu liige Tõnis Kalbus, leitnant Peter Matz ja Tallinna keskhaigemaja juhataja dr K. Sibul. Väljakaevamisele tuli neli politseinikku ja kuus töölist. Esimesel päeval kaevati kell poole neljani, mil hakkas pimenema. Ööseks jäi valvama kaks politseinikku. Hommikul leiti haud puutumata olevat ning alustati surnukehade väljavõtmist. Protokollist on lugeda järgmist.

„Ühishauast võtsime 32 surnukeha välja. Surnukehad olid niivõrd ära mädanenud, et näo järele ühtegi ära tunda ei võinud. Kuid aluspesu ja osalt riided oli sedavõrd terved, mis otsitavate isikute üle täieliku võimaluse andsid selgusele jõuda. Nende äratundmist kergendas asjaolu, et meie teadete järele nad üheskoos haua põhjas roguskiga kaetud pidid olema.

Haua keskelt leidsime ära mädanenud roguski tükid. Sealt võtsime ühe surnukeha välja. Temal olid jalas valge-musta ruudulised aluspüksid ja särgi peal punased tähed „A R“. Rünki vanematelt kaasa saadud aluspesu riideproov oli surnul jalas olevate aluspükstega täiesti sarnane. Niisugused aluspüksid leidsime ainult ühel surnul jalas. Ette toodud asjaolud tõid meid kindlale otsusele, et Aleksei Rünkki surnukeha ära tundnud oleme.

Järgmine surnukeha sai säält­samast kohast välja võetud, kust A. Rünki oma. Temal oli seljas hall villane mahapöördud kraega spordi-särk, ning valge alussärgi peal tindiga kirjutatud märk „Jürg…„ Taskus oli tal kuld sõrmus ja 5-penniline Soome vask raha. Et A. Jürgensil, kui ta Käsmust välja sõitis, hall villane spordi särk seljas oli, mida ka mahalaskmise ajal ülesvõetud päevapilt tõendab, et särgi peale kirjutatud märk „Jürg…„ tõesti Jürgens tähendab, ning lõpuks, et see surnukeha A. Rünkiga üheskoos oli, jõudsime kindlale otsusele, et Arnold Jürgensi ära tundnud oleme.

Kolmas surnukeha sai säält samast välja võetud, kust kaks esimest. Oma kogu poolest oli ta suurem, kui kaks esimest. Seljas oli tal valge särk, traksid pükstel peal. Pahemal pool oli kubeme kanal /canalis inguinalis/ täiesti lahti, nii et kaks sõrme vabalt sisse mahtusid nii kaugele kui sõrmed ulatusid, kuna parempoolne kubeme kanal täiesti kinni oli. See asjaolu tõendab, et tal soolikad kubemesse käisid.

Et kolmas leitud surnukeha Rünki ja Jürgensiga üheskoos oli ja kogu poolest suurem, et Vilmsil vana Juhan Vilmsi, dr Koniki ja dr Püümanni tõenduste järele tõesti soolikad pahemasse kubemesse käisid, tulime kindlale otsusele, et Jüri Vilmsi surnukeha ära tunnud olime. Neljandal surnul, kes kolme esimesega üheskoos oli, olid seljas hall spordi-särk, villane pruun kuub ja vest. Temas tundsime Johannes Peistiku surnukeha ära.“

Kui meenutada Belostotsky tunnistust eestlaste matmisest enne punakaartlasi ning seada väljakaevamisandmed kahtluse alla, siis tuleb küll küsida, kuidas on võimalik, et suvalisest massihauast kõige alt leitakse just niisuguste riietusesemete ja tunnustega surnukehad? Enne väljakaevamist oli sugulastelt, muide, saadud andmeid kadunute riietuse kohta, Rünki isalt koguni Aleksei aluspükste riideproov (seda riide­proovi ja jalas olnud pükste riideproovi fotosid säilitatakse rahvusarhiivis).

Hiljuti ilmus veel teave, et Rootsi sõjaarhiivist on leitud Rootsi vabatahtliku päevik, milles kirjeldatakse kolme eestlase mahalaskmist 1918. aasta aprillikuu lõpul hoopis mujal, nimelt Hämeenlinnast põhja pool Hauhos. Neidki hakati käsitlema kui Vilmsi ja tema kaaslasi. Seda lugu on põhjalikult käsitlenud Eesti Ekspressi artiklis „Kas Jüri Vilmsi hukkasid rootslased?“ Pekka Erelt. Tõendid, et Rootsi sõjaarhiivi leid käsitleb just Vilmsi ja tema kaaslaste hukkamist, ometi puuduvad. Ja ikkagi on selline kahtlustus üles kerkinud. Isegi internetis käsitletakse just seda versiooni nüüd Vilmsi ja tema kaaslaste hukuna.

* * *

5. augustil avati Lääne-Virumaal Ao külas Jüri Vilmsi kaaslase Arnold Jürgensi sünnikohas talle pühendatud mälestuskivi. Kivi juurde pandi üles ka teabetahvel, kus on kirjas Eesti Vabariigi esimeste märtrite lugu. Kivi avamisel avaldasid Vilmsi ja Jürgensi sugulased arvamust, et juhtumi uurimist tuleb jätkata. Tänapäeval on see juba võimalik. Välja tuleks kaevata arvatav Vilmsi või Jürgensi luustik ning võrrelda nende ja sugulaste DNAsid. Ka hiljutisel Vilmsi suguvõsa kokkutulekul oldi ühisarvamusel, et tahetakse teada tõde. Kas see ei ole lausa riiklik küsimus?