Islamifašism – sisuline või sisutu mõiste?

Peeter Helme, v?ajakirja Kriteerium (www.kriteerium.ee) toimetaja

Fašismil on olnud mõju teistele maailma maadele, kuid fašistlike parteisid ei ole tekkinud väljaspool lääne kultuuriareaali. 

 

Viimasel ajal on ka Eesti ajakirjanduses kõlanud varemalt George W. Bushi ja tema lähikondlaste suust kõlanud sõna “islamifašism”.1 Pole vaja kuigivõrd tunda kummagi sõnapoole tähendust mõistmaks uusmoodustises sisalduvat enam kui negatiivset hinnangut kirjeldatavale nähtusele. Põhimõtteliselt on püütud islamifašismi mõistega jätkata vahepeal ilmselt liiga lahjaks jäänud sõna “fašism” kasutamist senises vaimus. Põhimõtteliselt on selle tegevuse eesmärgiks purustada vaenlane ideoloogiliselt veel enne võimaliku diskussiooni teket. Veelgi enam, hoiatades maailma islamifašismi eest, tahetakse maailma avalikkusele mõista anda, et tegu on jõuga, kellega isegi ei tohi diskuteerida, ning kes seda püüab juba kas või näiliselt, sooritab kui mitte füüsilise, siis vähemasti intellektuaalse ja poliitilise enesetapu.

Nõnda pole ei islamifašismi mõiste loojad ega ka nende eelkäijad, fašismi mõiste igasugusest sisust (v. a puhas kurjus ise) puhastajad tegelikult paremad oma fašistideks nimetatud vastastest – lähtudes sellest, et siinkohal fašismiks nimetatu on igasuguse demokraatia ja vaba arutelu vaenlane. Ning tundub, et Ameerika Ühendriikide konservatiivid oma vaenlast just sellisena käsitlevad: “Islamifašism on täpselt see, mida nimi ütleb: segu islami identiteedist ja vana kooli euroopalikust totalitarismist.”2

Selline hoiak toob igale NSVLis sündinud ja elanud inimesele silme ette mälupildid tolleaegsest režiimist, mis jagas maailma heaks ja kurjaks teravusega, mida ei tunne ei Vana-Pärsia mazdaism ega vanatestamentlik juutlus.

Langetamata igasuguseid hinnanguid – ei laitvaid ega kiitvaid – islamistide tegevusele või ideoloogiale, tuleb siiski tunnistada, et epiteeti “fašist” ei ole nad ära teeninud. Veelgi enam, nende fašistideks nimetamise näol on tegu sügava eksitusega ja kuidagi ei saa nõustuda Andrei Hvostovi sedastusega, mille kohaselt islamifašism ei ole küll õige, kuid siiski “õigustatud termin”.3

See ei ole õigustatud, sest sõna sellist kasutamist lubades võtab sõna kasutaja üle juba kellegi poolt ideologiseeritud keelendi, millel ei ole sõna “fašism” sisuga kuigi palju pistmist. Veidi utreeritult võib olukorda võrrelda George Orwelli “uuskeelega”, mille eesmärgiks pole mitte maailma parem, täpsem ja mõtlemist ergutavam kirjeldamine, vaid selle vastand, mille lõpus seisab betoonhall unistus ebakorrektsete mõtete mõtlemise ja sõnastamise võimaluse kaotamisest.

Või kui tuua meile lähem ja elulisem näide: nõukogude ajal propageeritud ja üsna edukalt läbi viidud sõna “kodanlane” ja “kodanlik” täitmine uue, režiimitruu sisuga ei lörtsinud mitte ainult üht ajalooliselt väljakujunenud ning igati auväärset mõistet vaid ka sellega kaasas käinud hoiakut kodanlusest kui riiki ja ühiskonda kandvast, vastutusvõimelisest ja iseteadvast, traditsioonikindlalt tulevikku vaatavast kihist. Me kõik teame, kui raske on ülesehitustöö pärast nõukogudeaegset laastamist.

Nii nagu sõnal “kodanlik” ja “kodanlane” on oma reaalne, kaasaegsest päevapoliitikast puutumatu sisu, nii on see olemas ka sõnal “fašist” ja “fašism”. Et see ei teadvustu iga päev, on arusaadav – Teine maailmasõda tegi fašismist marginaalse nähtuse ning see sõna kujundati fašismi vastaste poolt osalt juba enne, osalt aga pärast sõda ühemõtteliseks sõimusõnaks, mille reaalse sisu üle kuigivõrd järele ei mõeldud.

Ühelt poolt on fašismi mõiste üks XX saj poliitilise ajaloo probleemsemaid mõisteid. Nii fašistlikku ideoloogiat kui selle kandjat on väga erinevalt defineeritud juba enne sõda, ajal, mida Saksa ajaloolane Ernst Nolte on nimetanud fašismi epohhiks (1900 – 1945).4 Kuid, nendib Nolte, viitab juba ühise mõiste olemasolu nii selle kandjate kui ka vastaste arusaamale, nagu kannaks see mõiste ka ühist sisu. Nolte seadis eesmärgiks otsida ja leida ühisjooni süsteemide vahel, mis erinesid nii demokraatlikest ja parlamentaarsetest riigikorraldustest kui ka kommunistlikust ega olnud samal ajal pelgalt sõjalised diktatuurid või konservatiivsed režiimid.

Fašismi näol on tegu Euroopa ajaloo mõistega – nii on käsitlenud seda Nolte, samuti aga ka mitmed teised tunnustatud autorid.5 Isegi mööndes fašismi märkimisväärset mõju teistele maailma maadele, ei ole fašistlikke parteisid tekkinud väljaspool lääne kultuuriareaali, ei Põhja- ega Lõuna-Ameerikas, samuti mitte endistel Inglise asumaadel. Teine põhjus, mis teeb fašismi europotsentristlikuks, on Nolte järeldus, mille kohaselt pole õige käsitleda fašismi keskse tunnusena rassismi või ksenofoobiat, vaid selleks on hoopiski võitlus transtsendentsuse vastu.6 Võrdlemisi teoreetiliselt kõlava järelduse põhjuseks on tõsiasi, et fašism – nagu kommunismgi – kujutab endast väljaastumist inimese kui iseendast kvalitatiivselt suurema kogemiseks, tunnetamiseks ja selle suuruse tunnistamiseks võimelise olendi vastu ning näeb religiooni pakutud “vabaduses lõpmatuseks” enda vihavaenlast.7 Fašistlik lõpmatus – nagu kommunistlikki – saab eksisteerida vaid mingi igikestva rahvus-, rassi- või kogukonnakehandi, mitte aga indiviidi surematu hinge, veel vähem aga absoluutse jumalolevuse näol.

Selliselt võib nentida, et ühevõrra transtsendentsust vastustavad kommunism ja fašism pidasid õigustatult põhivaenlaseks just teineteist, apelleerides kumbki samale – XIX sajandi vältel traditsioonilisest maailmapildist ja religioonist eemaldunud valijaskonnale, mis jällegi kujutab endast väga selgelt Euroopa ühiskonnaarengust välja kasvanud probleemistikku. Kuidas haakub see islami ja selle sõjakusega, millega Lääs täna nõutult silmitsi seisab?

Loomulikult võib teha mõtteeksperimendi ja  eemaldada  fašismilt transtsendentsuse­vastasuse. Siis seisab meie ees ideoloogia, mis sisaldab endas tubli annuse sõjakat rahvuslikkust, tõenäoliselt korporativistlikku majandus- ja ühiskonnamudelit ning veendunud antikommunismi.8 Ka selliseid liikumisi on olnud, kuid enne nende liigitamist fašismi või siis hoopis mingi autoritaarse konservatiivsuse voolu alla tuleb süüvida nende sisemisse dünaamikasse, et mitte takerduda sisutühja sildikleepimisse. Toome vaid mõne näite: Hispaania, veel vähem aga Boliivia Falangi käsitletakse tänapäeval üsna harva fašistliku liikumisena, kuigi enne Teise maailmasõja lõppu nägi Hispaania Falang end kahtlemata osana nõndanimetatud fašistlikust internatsionaalist. Parem pole ka lugu Rumeenia Raudkaardiga, mille verine, nii sise- kui välisheitlustest rikas ajalugu tõi liikumise etteotsa nii hardalt uskliku Corneliu Zelea Codreanu kui ka verise utopisti Horia Sima.

Hallil tsoonil fašistliku ja lihtsalt autoritaarse paremideoloogia vahel liigeldes tuleb seega lähtuda iga liikumise eripärast ning ka nõndanimetatud islamifašism mahub siia vaid mingil konkreetsel, mitte aga üldisel kujul, mis muudab selle mõiste lihtsalt järjekordseks lööklauseks päevapoliitikas. Kui tõepoolest võtta üle käsitlus, mille kohaselt fašism on igasugune lähenemine, kus terror on poliitikategemise vahend ning antiamerikanism selle poliitika tõukejõud, siis anname oma sõnad ja nende kantud mõtte konkreetse päevapoliitika mõju alla ning muudame veelgi raskemaks fašismi kui ajaloos eksisteerinud poliitilise voolu mõistmise.

Samamoodi ähmastab selline käsitlus sõjaka islamiäärmusluse ideelise tausta äratundmist. Puudub tal ju transtsendentsusevastane hoiak, samuti on selle nähtuse puhul raske kõneleda ka korporatiivsusest – erisusi leiaks vahest veelgi. Nii kuulub islamiäärmuslus mingisse teise, religioosselt meelestatud äärmusideoloogia kategooria alla ning selle kirjeldamine fašismina tekitab ühelt poolt segadust, teiselt poolt koormab keelt päevapoliitilisest argoost pärit ebamõistetega.

 

 1 Vt nt A. Hvostov, Islamifašismi leiutamine. – Eesti Ekspress 7. IX 2006; S. Trumm, Ameerika poliitikud on leiutanud uue ohu – islamifašismi. – Eesti Päevaleht 31. VIII 2006.

2 M. Steyn, Esimesed kokkupõrked Euraabia kodusõjas. – www.syndikaat.ee 9. XI 2005.

3 A. Hvostov. Op. cit.

4 E. Nolte, Der Faschismus in seiner Epoche. R. Piper & Co Verlag, München 1963, lk 25.

5 Vt nt S. G. Payne, A History of Fascism, 1914 – 1945. University of Wisconsin Press, Madison 1995; M. Pugh, ‘Hurrah for the Blackshirts!’ Fascists and Fascists in Britain Between the Wars. Pimlico, London 2006.

6 E. Nolte, Der Faschismus in seiner Epoche, lk 544.

7 Ibid., lk 515-516.

8 Ibid., lk 402.