Hetk ja igavik

Jaak Kikas

Füüsika ja fotograafia vastastikune suhe on olnud õige pikaajaline ja vastastikku viljakas. Oma tehnilise poole pealt tugineb fotograafia füüsikasaavutustele (optika, tahkisefüüsikal põhinev elektroonika), samal ajal on fotograafia andnud teadusele võimsa uurimismeetodi, mis on rakendatav nanomaailmast kuni universumi sügavusteni välja. Osundamist väärib fotokuu kunstilise juhi Kristel Raesaare öeldu, et fotograafia võiks olla füüsikat võõristavale inimesele (õpilasele) sobiv tee selle juurde. Ülevaadet tuleks aga alustada küsimusest.

Mis on hetk? Abstraktses, matemaatilises tähenduses on hetk ju lõpmata lühike osa pidevast ajavoost – punkt ajateljel. Kuidas nendest „ajapunktidest” siis lõpuks midagi lõplikku – ehk isegi igaviku – kokku saab, pakkus peamurdmist juba ammustel aegadel, nt vanas Kreekas, kus Achilleusel oli tõsist tegemist kilpkonna kättesaamisega. Personaalse ajataju mõttes on hetk aga lõpliku kestusega: see on ajavahemik, millest lühemaid ei ole me enam suutelised eristama, kiiremini järgnevad sündmused sulavad meie ajus ühte. Psühholoogilise hetke kestus on umbes kümme millisekundit – sajandik sekundist. Fotograafiliseks hetkeks tuleks siis analoogia põhjal nimetada säriaega, mis erinevalt psühholoogilisest hetkest võib varieeruda väga suurtes piirides – laboratoorsetes eksperimentides on jõutud säriaegadeni femtosekundi (miljon miljardikku sekundist) suurusjärgus. Ja ega tavafotograafia mõttes enam eriti kuhugi minna olegi. Nii lühikese valgusimpulsi pikkus on 0,3 mikronit (0,0003 mm) ja sama palju see 1 fs jooksul ka edasi liigub. Võrreldes valgusega on meie tavamaailm palju aeglasem. Kui me ei räägi mikroskoopilistest protsessidest, siis kiirfotograafia ajalise lahutusega vähem kui 1 pikosekund (valgus läbib 0,3 mm) vaevalt et erilist huvi pakub – selle aja jooksul lihtsalt ei jõua midagi huvitavat toimuda. Kui psühholoogilise hetke kestus on küllaltki määratletud, siis fotograafia võimaldab venitada hetke palju pikemaks: on olemas näiteid säriaegadest pool aastat ja rohkem, kui jälgitakse Päikese liikumist taevavõlvil. Nii võivad välja joonistuda mustrid, mida me oma psühholoogilise hetke jooksul märgata ei suuda, nt tähtede ringikujulised trajektoorid taevavõlvil.

Newtonist Einsteinini. Füüsikalise aja kontseptsioon on alates Newtonist elanud üle suuri muutusi. Kui njuutonlik „absoluutne aeg” kulgeb sõltumatuna maailmas toimuvatest protsessidest, siis Einsteini aeg sõltub nii vaatleja liikumisest (erirelatiivsusteooria) kui ka raskusväljast – suurte masside lähedusest (üldrelatiivsusteooria). Kuigi need efektid jäävad kaugele väljapoole meie inimliku taju piire, ei ole nad praktikas tähtsusetud. Satelliitidele tuginev globaalse positsioneerimise süsteem vajab toimimiseks ülitäpselt sünkroniseeritud kelli. Selle saavutamiseks on vaja arvestada nii tehiskaaslaste liikumisest kui ka raskusvälja muutustest tingitud mõju aja kulgemisele. Iseloomustamaks aja täpse mõõtmise saavutusi võib viidata, et on olemas kellad, mille viga aja jooksul, mis on möödunud Suurest Paugust (13,8 miljardit aastat tagasi), oleks vaid viis sekundit ja need suudavad mõõta aja voolamise erinevust mõnekümnesentimeetrise kõrguste vahe tõttu Maa raskusväljas. Neid tulemusi väärtustati 2012. aastal Nobeli füüsikaauhinnaga (Jaak Kikas „Kummalise maailma paratamatus”, Sirp, 19. X 2012).
Einsteini teoorias moodustavad aeg ja ruum ühtse terviku – aegruumi, mille jagamine ajaks ja ruumiks sõltub vaatleja liikumisest. Siiski on ajal üks üldine omadus, mis teda ruumist eristab – omadus, mis kannab aja noole nimetust. Aeg „voolab” kindlas suunas. Kui me filmiksime mingit looduslikku protsessi ja paneksime filmi tagurpidi käima, saaksime paljudel juhtudel kohe aru, et midagi on valesti: purunenud klaasi killud korjavad ennast tervikuks kokku, taim taandub iduks, mis ennast seemnesse kokku kerib jne. Vähemasti füüsiku jaoks on see seda üllatavam, et selline erisus fundamentaalsetest füüsikaseadustest ei järeldu – need ei sõltu aja suunast. Aja noole olemuse ja põhjuste üle on palju diskuteeritud. Võib vaid tuua ühe mõneti ootamatu, aga soliidse füüsikaartiklina esitatud seisukoha, et teatud põhjustel on meil võimatu mäletada protsesse, mis töötavad vastu üldisele entroopia kasvule ja kus asjad iseeneslikult „paremaks” lähevad (kuigi nad tegelikkuses toimivad). Aja ja ruumi vahel on veel üks suur erinevus: erinevalt ruumist, kus me suuremate või väiksemate pingutuste ja kuludega liikuda suudame, hulbime aja voolus abitult kaasa.

Ajamasinast. Ajamasinat, mis lubaks meil ajas vabalt liikuda, ei ole seni paraku leiutatud, selle põhimõttelise võimalikkusegi üle käivad füüsikas diskussioonid. Või siiski? Eelmise sajandi seitsmekümnendate algul tuli üks maailma tuntumaid eesti soost teadlasi, Kanada psühholoog Endel Tulving välja oma episoodilise mälu hüpoteesiga (siinkirjutaja pruugiks küll terminit episoodimälu). Selle kohaselt on inimolendi võime mäletada minevikku midagi, mis eristab teda teistest bioloogilistest liikidest. Oma mälus me suudame ajas liikuda – erinevalt (Tulvingu järgi) teistest loomadest, kes on igaveseks vangistatud oma praegusesse hetke. Kas episoodilise mälu teke oligi see hetk, kui saime inimesteks? Aga meie ajarännul on siiski üks oluline erinevus võrreldes ruumirändudega: ajas me rändame üksikult, igaüks oma mälestuste maailmas. Või rändasime, kuni … ja siin astub lavale fotograafia.
Tulvingu järgi võiks öelda lihtsalt: fotograafia on meie kollektiivne episoodiline mälu, ühine võit aja üle. Kui üks foto on „peatatud aeg”, siis kõik fotod kokku on kollektiivne teisene reaalsus, kus me oleme vabad liikuma ajas, nii nagu me „esimeses reaalsuses” (meie füüsilises maailmas) suudame liikuda ruumis. Vähemasti sellises ulatuses, millises maailm on fotodega kaetud. Aga kindlasti palju laiemalt, kui see oleks võimalik piirdudes vaid isikliku mäluga – seda nii ajas kui ka ruumis. Nende võimaluste maksimaalse kasutamise oluliseks eelduseks on piltide kiire kättesaadavus. Meie individuaalsete sisend- ja väljundkanalite vahel valitseb tohutu disproportsioon. Enamiku informatsioonist saame silmade kaudu. Info väljastamiseks on meie võimalused märksa piiratumad – kehalised liigutused (sh kirjutatav tekst) ja kõne. Need on ehk küll piisavad teenindamaks meie operatsioonilise (kuidas midagi teha) ja semantilise (teadmised, sh teaduslikud teadmised) mälu vahendamist (nt õpetamisel), aga täielikult võimetud vahendama meie episoodimälu. Digifotograafia ja internet on hakanud seda situatsiooni muutma. Fotograafilise ajamasina kiirus ja manööverdusvõime kasvavad kiiresti, me loome järjest tihedamat ajateede võrgustikku, mida mööda saame naasta tulevikust meie ühisesse minevikku.

Enne ja pärast klõpsu. Ka selle teisese reaalsuse tekitamisel – pildistamisel – oleme aja survest järjest vabamad. Järjest vähem on fotograafia õige hetke tabamine ja järjest enam saab teha järeltöötluses (-valikus). Uus ülikõrglahutusega TV standard 8K UHDTV (Rec. 2020) räägib kaadri suurusest 7680 × 4320 (33.2 Mpx) ja kiirusest 120 sellist kaadrit sekundis. Selline suurus vastab heale professionaalsele fotole. Tõsi, silma maksimaalsele ruumilisele lahutusele jääb see veel alla, aga meie nägemistaju ajalisele lahutusele vastab juba küll ja selliselt salvestatud videost saab fotograaf hiljem edukalt leida just selle kõige-kõigema hetke. Kuid järeltöötluses saab teha palju muudki. Värvikäsitlus RAW-vormingus on juba pikema ajalooga teema, turule on aga ilmunud ka aparaat, mida reklaamitakse kui kaamerat, mis lubab fookustada pärast pildistamist!
Järeltöötlusena võib käsitleda ka sobiva kaadri valikut tohututest pildimassiividest, mis mõnel juhul on genereeritud automaatselt. Sellise võimaluse uus suurepärane näide Google Street View on võimas ja kasulik vahend virtuaal-reaalseks ruumirännuks. Peale praktilise kasu, nt näha kohti, kuhu vaja minna, et neid hiljem tegelikkuses ära tunda, pakub GSW muudki, nt võimalust otsida kaadreid, millele on (juhuslikult) jäädvustunud midagi, mis annab pildile mingi fotograafilise lisaväärtuse (ajakirjandusliku, sotsiaalse, etnograafilise jne). Kas tohime sellist tegevust nimetada sekundaarfotograafiaks? Esialgu on pildiline teisene reaalsus muidugi hõre –
kaugeltki mitte iga koha-sündmuse kohta pole leida pilti –, aga see tiheneb kiiresti.
Kas eelnenud jutt räägib nüüd vastu kuraatoriideele, et „selle näituse eesmärk on muuta käesolev hetk mitmetähenduslikult põnevamaks kui eales varem”? Ehk mitte. Mida vabamaks saame hetke türanniast, seda tähelepanelikumalt ja loomingulisemalt võime sellesse suhtuda ja seda hinnata. Käesolevat hetke. Eelnenud hetki. Järgnevaid hetki. Millest kokku saabki igavik. On hetked need, on (milli)sekundid …

Artikli aluseks on 2013. aasta Tallinna fotokuu näituse „Kahtluse varjud” Kunstihoones publikuprogrammi raames peetud loeng „Ajast füüsikas ja fotograafias”.