Henry Miller ja filosoofia

Bloomsbury kirjastus tutvustamist ei vaja ning raamatu avaldamist seal võib pidada suureks kordaminekuks.

JAANUS SOOVÄLI

Bloomsbury kirjastus nähtavasti tutvustamist ei vaja. Seal on teatavasti ilmunud Harry Potteri seeria, samuti on avaldatud Margaret Atwoodi, Carlos Fuentese jt raamatuid. Kuid ka esseistliku, filosoofilise ning akadeemilisemat laadi kirjanduse osas on tegemist kaunis märkimisväärse kirjastusega. Kui kedagi huvitab, kes seal kõik on avaldanud ja milliseid filosoofiaalaseid teoseid seal järjepidevalt ilmub, tarvitseb vaid heita pilk Bloomsbury kodulehele. Ka meie oma, kuid paljudele nähtavasti mitte veel armas ja sageli õigusega palju kirutud ETIS peab Bloomsbury kirjastust „rahvusvahelise levikuga teaduskirjastuseks”. Raamatu ilmumist selle kirjastuse egiidi all võib niisiis pidada üsnagi suureks kordaminekuks.
Indrek Männiste raamatu teemaks on Henry Milleri suhe filosoofiaga ja tema filosoofilised vaated. Jätan siinkohal kõrvale võimalikud probleemid, mis võivad tekkida, kui lugeda eelkõige ikkagi ju ilukirjanduslikke teoseid silmas pidades neile oletatavasti aluseks olnud filosoofiat. Igatahes on selline probleemipüstitus vastuolus Milleri-tõlgenduses valitseva põhisuunaga, mille järgi viimasel ei olegi filosoofiat. Niisugune levinud tõlgitsus ei taha muidugi eitada teada-tuntud tõika, et Miller on ilmselt üsna suure innuga lugenud nii Nietzschet, Spenglerit kui mitmeid teisigi filosoofe ja saanud neilt seejuures ka silmanähtavaid mõjutusi. Ühtlasi see siiski kinnitab, et parimal juhul leidub Milleri teostes mitmesuguseid, sageli üksteisele vasturääkivaid filosoofilisi tähelepanekuid ja arvamusi, kuid kindlasti mitte ühtset filosoofiat. Miller on muide ka ise nimetanud ennast teatavat laadi žonglööriks, kellele ei valmista mingit probleemi tasakaalustada selliseid ühitamatuid suurusi nagu „Õhtumaa allakäik” ja „Daodejing”
(lk xi). Indrek Männiste on seevastu võtnud oma ülesandeks näidata Milleri teostes välja joonistumas just suhteliselt ühtset filosoofilist mõtlemist.
Männiste alustab oma raamatut Milleri intellektuaalse tausta põhjaliku esitusega, kirjeldades  eelkõige Nietzsche, Bergsoni ning Spengleri mõju tema mõtlemise väljakujunemisele, ja vaagides ka tema suhteid modernismi, dadaismi ja sürrealismiga. Just need autorid ning voolud moodustavat Milleri filosoofiliste vaadete vundamendi ja olevat ühtlasi ka aluseks tema teravalt kriitilisele hoiakule modernse tehniseerituse ja progressiusu suhtes. Tänu sellele, et Männiste käsitleb Millerit meisterlikult XIX ja XX sajandi mõttevoolude ning tollal õhus olnud ideede kontekstis, peaks raamat pakkuma huvi ka kõigile neile, kelle ala on avaras mõttes ideede ajalugu.
Milleri filosoofilise mõtlemise keskmes, nii nagu seda raamatus esitatakse, on kaks mõistepaari: traditsiooniline olevik (traditional present) – täisolevik (full present) ja inimene (human) – eba­inimene (inhuman).  Traditsiooniline olevik, mis on pelgalt inimeste pärusmaa, on Milleri arvates kõige kurja juur, see hõlmab ajaloolisust, lineaar-teleoloogilist ajakäsitust, (tehnoloogilist) progressiusku ja töökultust. Põhiprobleem Milleri silmis on see, et olevikku nähti mineviku kujundatu ja looduna, inimest minevikuga määratletuna, ajavoolu ennast aga progressiivsena mingi tulevase telos’e poole suundumas. Nii­sugune valitsev ideoloogiline maailmapilt pööravat inimolemise paratamatuks ja röövivat sellelt igasuguse vabaduse.
Just ajaloolisus, see, et inimene kannab minevikku nagu koormat oma õlul, mõistes ennast selle otsese ning paratamatu produktina, tegevat inimese passiivseks ja teovõimetuks olevikus. Männiste viitab sellega seoses Nietzsche
teosele „Ajaloo kasust ja kahjust elule” (selle kohta pole küll täie kindlusega teada, kas Miller seda lugenud oli), mille autor kõneleb lehmadest aasal, kes elavad muretult ainult olevikulises hetkes ja on just seetõttu õnnelikud. Autor märgib seejuures siiski õigusega, et erinevalt Millerist mängib ajalugu Nietzschel siiski olemuslikku rolli. Mis puutub aga tehnoloogilisse progressi, siis selle käigus, mõjudes samamoodi laastavalt loomisvabadusele, muutuvat inimene ise lõpuks kalkuleeriv-kalkuleeritavaks masinaks. Pealegi olevat naeruväärne oletada, et tehnoloogiline progress kannab meid lineaarselt mingi üleüldise ühiskondliku õnne ja rahulolu telos’eni – see saavat selgeks niipea, kui mõelda kas või XX sajandil aset leidnud katastroofidele.
Inimese tehniseerumine tuleb Milleri järgi iseäranis hästi ilmsiks töö kaudu. Tööd, mis tahes tööd, Miller ilmselgelt teha ei armastanud, ta elas aastaid teiste kulul ja küsis endale ajakirjanduse vahendusel veel ka suhteliselt hilises eas riideid ja toitu. Männiste sõnul on Milleri tööpõlgus siiski ühemõtteliselt filosoofiliselt motiveeritud ja seotud tema tehnoprogressi kriitikaga. Masstootmise tingimustes on modernne töö suures osas mehhaniseeritud ja töölise seisukohalt, kes täidab masinaga sageli väga sarnast funktsiooni, mõttetu, sest tal puudub – kui marxilikult väljenduda – oma suhe toodetava produktiga; teisisõnu – tal pole rõõmu oma tegevusest, töörõõmu näiteks (Tammsaare tegelastel on suhe nähtavasti veel olemas, kuid rõõmuga on juba keerulisem lugu). Veelgi enam, töölist nagu masinatki hinnatakse kapitalistlikus töömaailmas ennekõike vastavalt tema tootmissuutlikkusele, teda käsitletakse pelgalt inimressursina või toormaterjalina (lk 66). Pealegi vastandub töö Milleri järgi mänguga, mis kuulub kunsti ja vabaduse alasse (lk 67).
Täisolevik ja ebainimene ehk ebainimlik kunstnik kujutab endast kõike seda, mida traditsiooniline olevik ning inimene ei ole (kuid milleks nad võivad õige juhatuse abil siiski saada). Täisolevik, nagu Männiste seda kirjeldab, on ajalootu, teatava igavese olevikulisuse „seisund”, süütu ja rikkumata minevikust ja minevikukogemustest, kuid niisamuti mingi tulevase telos’e ootusest, milles ebainimlik kunstnik (inhuman artist) avastab oma sisima potentsiaalsuse, absoluutselt aktiivse ja intensiivse olemasolu ja loomisvabaduse. Just selle Milleri „ajalootuse” suhtes oodanuks autorilt ehk mõnevõrra kriitilist distantsi, sest kas ei meenuta see käsitus osaliselt väikelast, kes suleb silmad ning arvab seejuures, et teda ei nähta.
Paljud eespool esitatud mõtetest on lugejale kindlasti tuttavad seosed ka teiste XIX ja XX sajandi autoritega, kellele raamatus Milleri filosoofilisi vaateid kontekstualiseerides ka pidevalt viidatakse. Siiski mõjuvad mõningad seosed ja paralleelid, mille Männiste XX sajandi mõttelugu hästi tundes tõmbab, kaunis kunstlikult. Iseäranis puudutab see seoseid Heideggeri mõtlemisega (kuid mitte ainult). Milleri tsitaadid, mis peaksid kinnitama, et juba viimasel võib mingis mõttes tuvastada ontilise ning ontoloogilise sfääri eristuse, ei ole kuigi veenvad. Samuti tundub tõlgendusliku liialdusena rääkida tema puhul traditsioonilise oleviku metafüüsilisest alusest. Võib-olla kõige kummastavamalt mõjuvad aga Heideggeri ja Milleri kunstifilosoofia paralleelid. Männiste püüab näidata, et ka Milleri teostes leidub teataval kujul Heideggeri esteetilise kunstikäsituse kriitika. Milleril aitab kunst inimesel, eelkõige just ebainimlikul kunstnikul endal, kellele asetub siin kogu raskuskese, leida õiget „elupaika” –
ta ei talu tavategelikkust ja loob selle asemele omaenese reaalsuse (vt lk 113).  Ebainimlik kunstnik saavutab oma täiuslikkuse siis, kui tema elust endast saab kunst ja kunstiteoste loomine on õieti üleliigne. Niisugune käsitus paistab aga kõige puhtamal kujul esindavat seda, mida Heidegger nimetab esteetilisse kunstikäsitusse kuuluvaks kunstniku-metafüüsikaks. Heideggeri kunstikäsitus ise on aga just kunstiteose-keskne.
Paarist kriitilisest märkusest hoolimata on Männiste raamatu puhul kahtlemata tegemist kaasakiskuva, intensiivse ja hariva lugemisega, mida võib soovitada kõigile, kes huvituvad Henry Millerist, kirjandusest, kirjandusteooriast ja filosoofiast.