Feminism ja postmodernism: akadeemiline naistekätš

Marek Volt

 

 

Feministlikud vaidlused. Filosoofiline mõttevahetus. Toimetanud Linda Nicholson. TLÜ Kirjastus, Tallinn 2006.

 

Feminism ja postmodernism pannakse sageli kergekäeliselt ühte patta. Seetõttu tuleb rõõmustada, et eesti keelde on tõlgitud raamat, kus neli akadeemilist feministi Judith Butler, Nancy Fraser, Drucilla Cornell ja Seyla Benhabib on võtnud asja lähemalt käsitleda. Üksteist mõistes, kritiseerides, tõlgendades on valminud filosoofiast rase teos feminismi ja postmodernismi keerukast, ent huvitavast vahekorrast.

Feminismi ees seisvat eksistentsiaalset muret võiks kirjeldada nii: mida teha olukorras, kus peale sattumuslike identiteetide (stereotüüpide) ja institutsioonide ahistava ja alandava status quo ei olegi naisel metafüüsilist olemust, ent igasugune positiivne soo- ja ühiskonnautoopia (feministlik või mitte) on heidetud postmodernismi prügikasti, samuti modernismist diskrediteeritud samavõrd ahistav iluideaal?

Neile, kel pole eelteadmisi feminismist ja selle Euroopa tugisammastest (Derrida-Lacan-Foucault), on teos juba Nicholsoni sissejuhatusest saati suhteliselt vastutulematu. Ollakse ju üldjuhul harjunud, et sissejuhatus on põhitekstide suhtes distantseeritum ja selgitavam. Kui eelmängul napib võimet lugema õhutada, on edasilugemiseks ainult üks põhjus: saada teada, kas kogu teos ongi nii raskepärane. Ent loodetavasti on pärast sissejuhatuse läbimist lugejal tekkinud võimsad antikehad ning edasilugemine läheb juba ladusamalt.

 

 

Ei postmodernismile, aga jah utoopiale

 

Benhabib küsib, mis tolku saab olla feminismi ja postmodernismi kohmetust liidust? Postmodernism oma inimese, ajaloo ja metafüüsika surmaga ei ole Yale’i poliitikateaduse professori arvates midagi head. Sel viisil mõistetud postmodernism õõnestab “feministlikku pühendumist naiste teovõimele ja minatunnetusele, naiste eneste ajaloo taashõlvamisele emantsipeeritud tuleviku nimel ning radikaalse ühiskonnakriitika viljelemisele”(lk 38). Benhabibi väitel võib postmodernism küll õpetada, kuidas jämedaid vigu mitte teha, ent pole piisav (feministlikust) utoopiast loobumise õigustajana, sest naistena on neil liiga palju kaotada. Benhabib teeb raske valiku. Kuulen juba modernismikriitikuid koorina küsimas: kas pole tuleviku “ainsa ja õige ilmakorra” (sh puhta rassi ja rahvuse, ainuõige seksuaalmoraali jms) õnnistusel kerkinud hauakääpad ja kannatuste mäed juba piisalt kõrged, et ikka veel igatseme mõnd sellist normatiivset utoopiat?

 

Liberalismi arendusi

 

Cornelli väitel eeldab naiste vabastamine “vabastamise mõistet, mis puudutaks meid kõiki. See feminismi suund ei puuduta mitte ainult naisi ega ole lihtsalt veel üks erihuvidest. See on kogu kultuuri lähtealuse ümbermõtestamine ja eluvormi kujutlemine nii, et me kõik oleksime rohkem rahul” (lk 107). “Seega, kuigi meeste võitlus sotsiaalse struktuuride vastu ei saa kunagi olema samasugune nagu naiste oma, annab see siiski alust, kutsumaks mehi üles võitlema traditsiooniliste arusaamade vastu mehelikkusest” (lk 108).

Esimesena tekib muidugi küsimus, kas üldinimlikust “rahulolust” rääkides ei hiili sisse mingi utilitaarsus (maskuliinne!?), mille üheselt mõistmises kõik järjekordselt takerdubki; ning, nagu tõdes ka Fraser Butlerit kritiseerides (lk 85), kui “naise” üldmõistet komplitseerivad seksuaalsed, klassilised, rassilised vms eripärasused, siis kelle nimel siis õigupoolest räägitakse?

Eks Cornelli öeldut ole meile juba õpetanud liberaalne eneseloomise projekt (Kant-Mill-Berlin-Rorty) ühes Wittgensteini antiessentsialismi ja eluvormide ideega. Ent kuna seda tehti võib-olla veidi soopimedalt, saab Cornelli õigusega pidada liberalismiprojekti edasiarendajaks (nais-)soolisest aspektist. Sest küsimus ei ole ainult selles, kas me naisena tahame ja peame elama nii, nagu me end eest leiame (ja nagu naise olemuse metafüüsika nõudvat), vaid kas ka meeste ja inimestena üldiselt on inimrollid samavõrd stereotüüpsed kui soorollid. Cornelli abil võiks ehk manitseda, et igasugune vulgaarfeminist viljastagu end ideega, et naiste enesepiiride avardamise sooviga ärgu eeldatagu, et mees jääb, tahab ja peab jääma samaks, justkui peaks olema mees a priori rahul oma kitsa sotsiaalse identiteedigammaga. Ikka leidub meesidentiteete, kel puudub patriarhaalsete tõunõuete suhtes vähemgi respekt, isegi kui see ei ulatu irooniast kaugemale.

 

 

Ideaalid, utoopiad ja rekonstruktsiooni mõte

 

Kas soo sattumuslikkuse näitamine, de-essentsialiseerimine on võimalik ja mõttekas kooskõlas sooliste utoopiate ja üllaste ideaalide taotlemisega? (Vt ka lk 185-186). Fraseri fraseoloogias: “Kas saame ületada või parandada olemasolevate subjektimoodustuste asümmeetrilisust; konstrueerida praktikaid, institutsioone ja eluvorme, kus ühtedele õiguste andmine ei too kaasa nende äravõtmist teistelt? Kui ei, siis mis on feministliku võitluse mõte?” (lk 83). Tõepoolest, mis mõtet on praktikat ja institutsioone rekonstrueerida (reformida) soo aspektist, kui rekonstruktsioonijärgne olukord on soolisest aspektist rahuldav ja õiglane, ent mõnes teises aspektis karjuvalt ebaõiglane? Spordikeeles: sprindi asemel maratonipraktikat kehtestades päästame aeglaste, ent vastupidavate õigused, au ja väärikuse, ent uhume olematuks särtsakate sprinterite lootused õnnele ja healolule.

Fraseri väitel ei aita Butler seda küsimust lahendada. Ent mida ta pakub lahenduseks, et oleks mõttekas rääkida naiste vabastamisest kitsast-ahistavast identiteedist – midagi muud peale mõlgutuse, et dekonstruktsioon ja rekonstruktsioon on väär vastandus? Ent nagu Benhabibi puhulgi (lk 38 – 40) kaob vastus kuhugi kahtluste ja küsimuste (lk 86-87) virvarri. Kuidagi peab praktika laienema nii, et see ei tähenda ühe ja ainuõige väljavahetamist teise samasuguse vastu. Üks paistab olevat selge: sellised rekonstruktsioonid paistavad probleemitud ainult niikaua, kui meil puudub ettenägemise võime ses suhtes, mis saab pärast rekonstruktsiooni, see on kui me ei oska konkreetselt ette näha, kes satuvad rekonstrueerimise järel halvemasse olukorda.

Nautlevaks-mõtisklevaks lugemiseks oli teose lausestus liiga keeruline ja arutelu pretensioonikalt dotseeriv, nii et leidsin end sageli mõttelt: emased valavad siin üksteisele kaela oma akadeemilise alaväärsuskompleksi. Raskepärasuses kaldub iga vähegi arusaadav mõte (tavalise tõetera) loorituma alati tarkuse auraga (“jess-ma-sain-aru-tunne!”). Seetõttu saab nelja naise kirjutist vestlusena näha ainult vestluse väga ebakammerlikus tähenduses. Irooniat ja sarkasmi leidub feministidel küllaga, kuid nalja ja huumorit ei saa (ei oska?!) heade kommetega naisfeministid endale endiselt lubada. Vähem oluline ei ole rõhutada, et daamid viljelevad silmanähtavalt argumenteerivat, õigustavat, põhjendavat akadeemilist proosat, mõnede teiste feministide poolt mehelikuks peetud ja taunitud nn kandilist ja sirget, erekteerunud mõtlemisviisi (nt Frueh).

 

 

Kus on feminism lollidele?

 

Üks tont käib ringi mööda Eestit – feminismi tont. Eks meilgi leidub neid, kes on huvitatud feminismi kujutamisest tondina. Laiem avalikkus mõistab ikka veel feminismi ainult kitsalt “naisõigusluse” ja/või kibestunud vingumisena oletatavalt patriarhaalsete institutsioonide aadressil (à la naiste esindatus). Ma innustaksin Eesti femkasid avalikult ja ambitsioonikamalt dekonstrueerima eesti ühiskonnas levivat vulgaarset feminismikuvandit ja mitte tõmbuma trotsiv-turtsuvalt akadeemilise feminismi getokookonisse. Ootan huviga, millal ilmub meie enda femkade “oma sõnadega” kirjutatud “Feminism lollidele” tüüpi sissejuhatus feminismi erutavasse mõtte ja teo maailma; selline, mis ilma liigse solidaarsus- ja lojaalsussunnita annaks ülevaate kirevast feminismitraditsioonist, ent oleks kergekaalulisem soomlaste mõne aasta tagusest “Võtmesõnadest”. Usun, et ükskord tähendab iga üldine feminismi naeruvääristamine hoopis naeruvääristaja naeruvääristamist.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht