Carabas Võlabas

See, mida kuluaarides juba ammu sosistati, sai veebruari lõpus kinnitust: nukuteater peab maksma tagasi ligi 74 000 eurot Euroopa Liidu koostööprogrammist „Kultuur“ saadud projektitoetusest, sest tehtud kulutused ei olnud sihipärased.

Teatrit juhtis sel ajal Meelis Pai, kes aga pidi oma ametist 2013. aasta aprillis loobuma, sest toonane audit näitas 364 000 euro suurust eelarvepuudujääki. Ka nüüd tagasi nõutavad summad on projektide eest, mis teostati Pai ajal, seega on endise teatrijuhi võlasaldo kasvanud juba 438 000 euroni.

Siinkohal on paslik meenutada, et seni suurima riigivara riisumise kultuuri valdkonnas pani toime endine Kultuurkapitali juht Avo Viiol, kelle saldoks jäi 8,5 miljonit krooni ehk veidi üle 544 000 euro. Eks näis, kas lähiajal avalikustatakse veel mõni Euroopa Liidu toetuse audit või võib nukuteater ja tema uus juht Joonas Tartu tõepoolest teemale joone alla tõmmata. Seda muidugi pärast 74 000 euro suuruse tagasinõude tasumist.

Selge, et teatri eelarves ülejääki ei ole, seega otsustati paluda ühekordset abi kultuuriministeeriumilt. Ministeerium on nüüd raske valiku ees: sihtasutuse NUKU asutaja ja peamise finantseerijana on neil kohustus teatrit vee peal hoida, kuid kui nad võla lihtsalt kinni maksavad, annavad nad avalikkusele signaali, et kultuuriorganisatsioonide juhid võivad tagajärgi kartmata käituda ükskõik kui ebakompetentselt.

Nukuteatri olukorra teeb eriti jaburaks tõsiasi, et võlgnevus tekkis ajal, mil teater oli veel riigiasutus, kuid nüüd on see asutus likvideeritud ja tema asemele loodud sihtasutus. See on oluline erinevus: sihtasutuse juhatuse liige vastutab otsuste eest oma isikliku varaga, kuid riigiasutuses on ka juhi tööandja ehk vastutaja riik. Nii ongi kultuuriministeerium kahvlis, sest nukuteatri riigiasutusena tegutsemise aegadel tekkinud võlgade eest peaks justkui vastutuse võtma toonane ministeeriumi juhtkond (minister, kantsler, teatrinõunik), kui neil ei õnnestu just tõestada, et sarnaselt Avo Viioliga tekkisid ka NUKU võlad tolleaegse teatrijuhi tahtliku tegevuse tagajärjel. Karta on, et kriminaalasja algatamiseks on õige aeg möödas ja selles saab ministeerium küll ainult iseend süüdistada.

Siiski ei tahaks kuidagi leppida, et nukuteatris toimunu lihtsalt vaikselt ära klatitakse – tasutakse võlg Euroopa Liidule ja „ollakse õppetunni võrra targemad“. Keegi peab ju vastutama ja süüdi olema.

Kuid ega süüdi mõistminegi asja paranda, nagu näitab ka see, et Avo Viiol on suutnud seni riisutud summast tagasi maksta heal juhul 500 eurot aastas. Kultuuriministeerium ei tohiks end siiski heidutada lasta ja peaks kas või põhimõtte pärast asjaga kohtusse minema, sest pretsedendiks saab nukuteatris toimunu igal juhul, ja parem, kui selle pretsedendi loob kohus, sest siis on ministeeriumil õiguslik juhis, kuidas selliseid olukordi ära hoida.