Brüssel on kaugel, Strasbourg kaugemal veel

Eesti valijaid ja valitavaid ühendab Euroopa Parlamendi valimistel huvipuudus võimu vastu, aga raha tahame saada küll.

KAAREL TARAND

Euroopa Parlamendi valimisteni on jäänud vähem kui kaks kuud, aga Eesti maastikel valitseb üleeuroopalistel teemadel täielik kampaaniavaikus. Veel mõne kuu eest kardeti ja ennustati, et neid valimisi kasutatakse ettekäändena avaliku ruumi reostamiseks parteilise plakatikunstiga riigikogu valimiste kohta kehtinud välireklaami keelu ajal. Ja kui juba hoog sees, ei saa pidama enne suve. Midagi sellist pole juhtunud. Ka meedias pole Euroopa teemadele kohta, sest ajakirjanikud on peaaegu sõltuvushäiresse sattunud iga päev Stenbocki majas toimuvate mitteametlike vestluste kajastamisest.

Läinud aasta alguses kuulutas sotsiaaldemokraatide juht Jevgeni Ossinovski, et riigiehitus on pausile pandud. Praegu tundub, et vajutatud on väljalülituse nuppu ja vähemasti täitevvõim ka voolu- ja sidevõrkudest lahti ühendatud. Euroopa on kaugel ja ainsana peab seal hädapärast ülemkogu istungitel käima peaminister Ratas. Muudel on ükskõik. Avaliku ükskõiksuse põhjuseks on suure ja mobiliseeriva teema ehk kriisi puudumine, erakonnad aga ei saa elektoraati üles kütta seetõttu, et pole raha ja investeering Euroopa organi kampaaniasse pole niikuinii kuigi tasuv. Ennustatav tagajärg on, et valimisaktiivsus jääb nirumaks kui viie ja kümne aasta tagune niigi vilets tase (valimistel osales vastavalt 37 ja 44 protsenti hääleõiguslikest).

Arvamusuuringute järgi on eurooplasi aastaid ikka samad teemad erutanud. Kõige suurem mure on immigratsioon ja terrorism, neile järgnevad Euroopa majanduslik olukord, riikide kehv rahanduslik seis ning tööpuudus. Eesti elanike prioriteedid jaotuvad teravuselt pisut teisiti (vt joonis): meie kardame keskmisest eurooplasest hoopis enam sisserännet ja vägivalda, olgugi meil nendega vahetu kokkupuude peaaegu olematu ja eksistentsiaalseks ohuks on need maalitud vaid konservatiivsetes muinasjuttudes. Oma põgenikuhirmuga ületame suuresti isegi Kesk-Euroopa Visegrádi riike, kus elanikud puutusid mõne aasta eest rändevoogudega kokku märksa vahetumalt kui meie siin Euroopa kirdenurgas.

Euroopa välissuhete nõukogu värske uuringu* järgi on sisseränne küll keskeurooplaste arvates suurim mure, kuid see jääb kõvasti alla siseriiklikule korruptsioonile. Sealjuures näitab senine praktika, et korruptsiooniga võitlemist nõudvad kodanikud on rändehirmulistest hoopis aktiivsemad valijad. Ka Eestis on näha, et pagulasteemast on aur tasapisi välja läinud ning sellest on keeruline, kui mitte võimatu lähenevate valimiste keskset ja eeskätt suletust pooldavaid valijaid mobiliseerivat teemat teha. Valijaskonnas valitseb õige veendumus, et rändepoliitika ohjad on iga riigi valitsuse, mitte Brüsseli käes ning kui aga õiged müüriehitajad Toompeal pukis on, ei siis lipsa pisim pagulashiirgi palju kannatanud Maarjamaale.

Eurobaromeetri mõõtmise järgi sarnanevad Eesti valija mured muutumatuse poolest enim rootslaste omadega (Rootsis peab sisserännet püsivalt suurimaks probleemiks 40% kodanikest), aga mitte niivõrd soomlaste või lätlastega, kes muudavad vastavalt suures ilmas toimuvale igal aastal prioriteete.

Tühjad kassad

Eesti erakondade rahaline seis pärast valimisi selgub 10. aprillil, kui kampaania- ja kvartaliaruannete esitamise tähtaeg käes. Senise mustri järgi on heal juhul nullis need, kel oli enne valimisi miljon eurot kontol, ja sünges võlas need, kes miinuspositsioonilt talvel startisid (eeskätt Keskerakond). Kogu raha, mis erakondadel reklaamiturule viia oli, on nüüdseks sinna viidud ja seega pole valijal ägedat reklaamirünnakut karta. Kampaania juurde kuuluvad alati tasuta elemendid, kuid karta pole põhjust ka hilisõhtust parteilist koputust uksele. Kui ka kõik erakonnad täisnimekirjaga peaksid valimistele minema, jääb kandidaatide koguhulk alla saja, riigikogu valimistel kandideeris 1099 kandidaati. Seega ei maksa valijal tasuta meepurgile, pastakale, teekotile või kondoomile loota.

Ka kaine majanduslik kalkulatsioon näitab, et europarlamendi valimistesse investeerimine ei too erakonnale üldisemat kasu, pigem vaid neile üksikutele, kes valituks osutuvad ning kindlustavad endale sellega viieks aastaks poliitilise „nähtavuse“. EL aitab sellele otseselt kaasa, toetades rahaga Euroopa organite töö kajastamist ajakirjanduses. Aga mida saab partei? Maksimaalselt saab iga eurosaadik oma erakonnale aastas tagasi teenida kuni 50 000 eurot, aga sedagi ebaseaduslikult, sest saadikule kodumaal büroo pidamiseks eraldatavat raha ei tohi erakonna heaks kulutada, vaid rangelt ainult saadikutööks. Muidugi võetakse sellistesse büroodesse tööle pigem parteilised inimesed, kelle tööülesannetes saadiku ja partei heaks vahet ei tehta. Aga ikkagi on seda hulga vähem, kui toodab end tagasi mandaat riigikogus, sest iga mandaadi kohta tuleb aastas riigieelarvest toetust 50 000 eurot, lisaks on erakondadel annet oma „tänuvõlglastest“ saadikuid reaparteilasest kõrgemalt liikmemaksustada ning suurem saadikurühm genereerib juurde ka poliitilisi ametnikukohti Toompeal.

Kes kandideerib, keda saadab edu?

Nimekirjade registreerimine on alanud ja üldjoontes on ka teada, kelle erakonnad seekord tulle saadavad. Ametlikuks saavad nimekirjad järgmise nädala jooksul ja kes ees, see mees, sest tasuta saab oma kandidaate tutvustada meedia uudisnuppudes. Küllap korraldavad väljaanded ka debatte, aga nendest midagi vaimukat või silmi avavat loota pole, sest kõik Eesti erakonnad on Euroopa-meelsed ja ainult EKRE mitte. Seega, milleks lavastada stuudiomaratone, kus kõik on ühe vastu?

Eesti elanikud on ELi suhtes kõige positiivsemalt meelestatute hulgas (vt joonis). Valimisteks järeldub sellest kaks tõenäolist asja. Esiteks: kuidas „morsipeo lõpetajad“ ka ei pingutaks, üle ühe mandaadi nad euroskeptikute rühmituse toetuseks Brüsselisse saata ei suuda. Ja teiseks: valdav rahulolu Euroopa asjadega ning pingete puudumine paneb valima ainult need, kes teevad seda mugavalt ja muu kõrvalt (ennustada võib, et e-hääled moodustavad enamuse kõigist antud häältest). Osalusprotsent jääb väikseks ning edukamad on need, kellel moodsamad toetajad.

Teisipäeval Postimehes avaldatud Kantar Emori arvamusküsitluse toetusnäitajate järgi saaks Reformierakond europarlamenti kolm, kõik muud riigikogus esindatud erakonnad ühe mandaadi. Viimase kolme mandaadi jaotamisel on võrdlusarvude vahe siiski sedavõrd väike, et mõni tuhat häält siia- või sinnapoole võib pilti oluliselt muuta. Kuigi formaalselt on ühe mandaadi hind 14,3 protsenti häältest, võib õnne kombel edukas olla ka 10protsendilise häälesaagiga. Halbade juhuste kokkulangemisel võivad aga esinduse saada ka ainult kolm erakonda ning sel juhul jääb ligi kolmandik valimas käinutest üldse esinduseta. Eriti hoolikalt peavad oma võimalusi kaaluma riigikogus esindamata erakonnad, sest täisnimekirja kautsjon on ligi 25 000 eurot, ning selle tagasisaamiseks vajab erakond vähemasti viieprotsendilist valimistulemust. Kui mõni otsustab kautsjoni pärast loobuda, tulevad valimised loodetust veelgi vaesemad.

Seega, Euroopa näeb Eestit riigina, mis tahab küll sees olla ja ühisvara kulutada, sõna sekka ütlemine, juhtimine ja otsustamine ei huvita seda rahvast aga üldse.

* https://www.ecfr.eu/specials/scorecard/the_2019_European_election#