Arhitektuurist ja arhitektist

M. M.

EKA arhitektuuriteaduskonna dekaani Jüri Soolepiga vestleb arhitektide liidu esimees Margit Mutso Jüri Soolep, räägi kõigepealt endast. Kus oled õppinud, mida teinud, milliseid ameteid pidanud?

1986. aastal lõpetasin Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriosakonna. Pärast seda läksin Moskvasse arhitektuuri ajaloo ja teooria keskinstituudi aspirantuuri. See oli aga just see aeg, kui algas võitlus iseseisva riigi eest, ja mul ei olnud mõtet seda tööd seal lõpetada ega kaitsta. 1987. aasta sügisel alustasin õppejõuna tööd kunstiakadeemias. Paralleelselt sellega pidasin arhitektuuribürood.

1995. aastaks aga juhtus nii, nagu õpetamisega ikka juhtub, et joostakse tühjaks või käiakse maha. Aeg-ajalt on vaja endasse süvenemist või igapäevasest rutiinist lahtirebimist. 1997. aastal tekkis võimalus enesetäienduseks Inglismaal Portsmouthi ülikoolis. Alustasin seal siis magistritööga arhitektuuri valdkonnas ja pärast esimest poolaastat hakkasin ühtlasi ka õpetama. Seejärel läksin üle doktorantuuri ja elasin Inglismaal neli aastat. 2001. aastal kaitsesin doktorikraadi ja tulin Eestisse tagasi. Hakkasin kunstiakadeemias uuesti õppejõuna tööle ja 2003. aastal valiti  mind arhitektuuriteaduskonna dekaaniks.

Kui vaadata tänapäeva arhitektuuri, näiteks Veneetsia biennaali taustal, siis seal oli arhitektuuri välja pandud küll seinast seina. Kui kuraatorinäitused esitasid valmisobjekte või projekte ja makette, mis kujutasid põhiliselt maju, siis paljud riigid olid välja tulnud hoopis laiemate ideedega. Paljude teiste hulgas ei läinud ka Eesti välja  tavapärase arhitektuurinäitusega, vaid pigem tõstatas üldisema probleemi, mille peale mõned kriitikud ja ka arhitektid on öelnud, et see justnagu ei oleks enam arhitektuur. Kust sinu arvates algab ja kus lõpeb arhitektuur? Ja kes on arhitekt?

Olen ?arhitekti? mõistnud kui inimese ja ruumi sobitajat. Olenemata sellest, kas ühiskonnas arhitekti nimetus eksisteerib või milline näib parasjagu tema sotsiaalne positsioon, on kõik tsivilisatsioonid pidanud kokku puutuma ruumiga. Ruumis inimesed sünnivad, elavad, surevad, ruumis tekivad inimestevahelised suhted. Võime teataval määral isegi tunnistada, et ühiskond on ruumiline. Ruum ja inimesed vajavad reegleid ning soovitusi, kuidas ruumi korrastada või  kuidas ruumis toime tulla.

Muidugi tekib uus küsimus, mida mõistame ruumi all? Kas see on majadevaheline tühi plats, tänavad või väljakud? Ruum on kahtlemata tegelikkuse osa, aga seda tuleks vaadata inimliku kogemuse seisukohalt. Kõik me eksisteerime, kogeme ja mõistame teatud piirini teisi. Sellise mõistmise alus on keel ja algupärased mõtlemismoodused ? ruum ja aeg. Eesti vanemas murdekeeles näeme algupäraste mooduste ühtesulamist: võtame sõnapaarid ?koht-kohal? või ?ees-ettepoole?. Need esitlevad  võrdselt ja korraga nii ruumilisi kui ka ajalisi määratlusi. Ruum ja aeg on arhetüübid või vormid, millele ehitub üles kogu muu maailmamõistmine. Suurtes piirides on need paljudel inimestel ühetaolised ehk objektiivsed, vastasel juhul ei saaks me üksteisega ruumis hakkama. Tõsi, teatud hetkest muutuvad ruumikogemise moodused isikupäraseks ja ainulaadseks. Arhitekt balansseerib selle horisondi või pinnapiiri läheduses, kord sukeldub sügavamale, kord tõuseb oma isikupärase kogemuse kõrgustesse kui subjektiivne looja. Parimal juhul on tulemus kõigile haaratav, ent samas autorile ainuomane väljendus. Kui vaatame ruumi selliselt positsioonilt, siis pole suurt vahet, kas käsitleme ruumina tooli, maja või linna. Probleemide keerukus ja inimese toimimisviisi laius on erinev, aga tunnetusõpetuslikku vahet ma siin ei näe.

Tänapäeva pragmaatilises Eestis tundub, et arhitekt on taandunud oma kohalt. Ma ei taha öelda, et ta ei ole enam looja, aga ta on sunnitud võitlema tellimuse eest, oskama end müüa, tegema lepinguid, olema ettevõtja, maksma maksud, teenima kasumit jne. Kui suures osas on arhitektid säilitanud, eriti Eestit silmas pidades, loomingulise külje, püüu tõusta horisondist kõrgemale ja vaadata oma ja teiste loomingule kõrgemalt tasandilt?

Loodan, et on. Tahan rõhutada, et laiem maailmanägemine soodustab ka eetilist hoiakut. Kui arhitekt toimib ühiskonnas ja ruumis, siis paratamatult talle sülle kukkunud positsiooni tõttu. Võrreldes teiste professioonidega,  teeb ta oma ruumi puudutavate otsustega suuri muudatusi, mille tulemus võib avalduda alles väga pika aja pärast. Seega teeb arhitekt oma otsused justkui ühiskonnalt võlgu võttes, teeb need ühiskonna pakutud usalduse ja krediidi peale. Nii on oluline, et inimene, kes neid otsuseid teeb, oleks eetilise ja sügavalt alalhoidliku meelelaadiga. Ta peab teadma, et tema kätte on usaldatud tohutu jõud. Sageli ühiskond isegi ei tea, kui suur see jõud on.

Vaidlen sulle vastu: sa räägid jälle ideaalmudelist. Kui võtame Eesti konteksti, väidan, et algne idee, esmane asjade paikapanemine tuleb sootuks teiselt tasandilt ja arhitekti ülesandeks jääb pahatihti vaid tellijate või poliitikute ideede vormistamine.

Oo, jaa, see on tõsi, tõesti. Täiesti selge on see, et praegu arhitekt ei suuda kõigi nende asjade eest, mis ideaaljuhul on tema ülesanded, hoolitseda ega neid täita, sest tihti on ta ära lõigatud ruumi sekkumise ja elu muutmise võimalustest. Arhitekti positsioon on tugevalt ahenenud. Sellel on mitmeid põhjuseid. Üks määravam on väärtushinnangute kardinaalne muutus. See on juhtunud viimase tosina aasta jooksul. Lihtsakoeliselt pragmaatiline ühiskond pudeneb intellektuaalsel tasandil  üha allapoole. Seda näitab kas või meedia  muutumine madalamate naudingute vahendajaks, kus eesmärk on piiluda võõrasse tuppa, tavaliselt allapoole naba. Meedia järeleandmine turu nõudmisele on otsene märk sellest, et rahast on saanud ainuke väärtuse mõõdupuu. Kahtlemata ei jää arhitektuur üldistest protsessidest kõrvale. See, mida praegu tehakse, on ju eelkõige kasumi taotlemine. Väärtused nagu tavad, ühtekuuluvustunne, usk, ustavus, kaastunne ja teised vaimsed väärtused on kaotanud oma positsiooni ühiskonnas. Hirmuga tuleb tõdeda, et sellest positsioonist vaadates on arhitekt muutunud oma ideaalkuju antipoodiks, ruumist raha väljapressimise masina ringiajajaks, orjaks.

Hindan praegu siiski Eesti olukorra küllalt heaks, meie arhitektuuri küllalt kõrgelt, millele viitab ka see, et viimases maailmaarhitektuuri atlases on sees neli meie arhitektide tööd. Võrreldes näiteks Lätiga, kust ei olnud kedagi, ja Leeduga, kust oli kaks maja, millest üks oli ka eestlaste tehtud, oleme üsna heal kohal. Sellele vaatamata on Eestis ringkondi, kes pole arhitektidega rahul ja süüdistavad selles ka kunstiakadeemiat. Ning nad on valmis võitlema selle eest, et arhitektide koolitus läheks kunstiakadeemiast üle tehnikaülikooli. Mida selline samm sinu silmis tulevastele arhitektidele kaasa tooks?

Küllap pead silmas  Eesti ehitusettevõtjate liidu kirja haridusministrile. Oleks äärmiselt küüniline väita, et arhitektuuriharidus ei saa enam parem olla. Kahtlemata saab ja tahan uskuda, et selle nimel ka iga päev töötame. Ringkondi, kes avaldavad oma pahameelt arhitektide koolitamise üle, on ilmselt rohkemgi kui selle kirja koostajad.

Paljuski lendavad kriitikanooled arhitekti pihta, kes on kas ära rikkunud, täis ehitanud või muul viisil häirinud avalikku ruumi. Arhitekt ei ole ju üliinimene, ennekõike on ta praegu kahjuks siiski ettevõtja. Kui talle pakutakse tööd, kuid see on ruumi seisukohalt amoraalne ning arhitekt saab sellest aru, siis ta peabki tööst keelduma. Mis on aga sellise käitumise tulemus? Töö läheb järgmise arhitekti kätte, kelle eetiline nivoo on madalam või, mis veel hullem, tellija amoraalne idee jõuab sinna, kus erihariduseta tegijad vormistavad projekti.  Siin ongi dilemma, et eetiline arhitekt saab oma valikut väljendada lõppkokkuvõttes ainult täielikus sisemises isolatsioonis, tegemata ühtegi tööd olukorras, kus ühiskond toimib amoraalselt. Samas unustatakse ära, et omavalitsuses peab olema tugeva isiksusega arhitekt, kes hoolitseb, et usaldus arhitekti vastu oleks kaetud ka tegeliku tööga. Omavalitsus peab olema see mehhanism, mis tasakaalustab need kaks ruumi seisukohalt vastandlikku hoovust. Tuleb tagada ühiskondlik vastutus, et hea arhitektuur kavandatakse ja viiakse ellu. Siis võiksime hakata arutlema, kuidas tõsta arhitektide kvaliteeti.

Arhitektuuriharidus on nii tugev ja iseseisev, samas ka küllalt iseäralik, et arhitekte võib koolitada ükskõik kus.  Neid võiks vabalt koolitada ka Tartu ülikoolis. Peaksime endalt küsima, kus on seda tänapäeva vajadustest, meie kultuurimaastikust ja Eesti napist eelarvest lähtuvalt seda kõige otstarbekam teha. Ehitusettevõtjate kirja väide, et arhitektide ja ehitajate vahel on üha enam vastuolusid, ei tähenda ju mitte midagi. Selline vaidlus on demagoogiline ja mõttetu. Enne kui pole uuringut tehtud, ei saa midagi väita. 

Ehitajate argument on olnud, et arhitektidel puuduvad piisavad tehnilised teadmised. Kas arhitekt on rohkem insener või looja ehk kunstnik?

Arhitekt on ruumist mõtleja. Ei ole võimalik, et koolitame arhitekti kõigi ehitamisega kaasnevate alade spetsialistiks. Lõpplahenduse viimistleb siiski eriharidusega insener. Arhitekt kui ruumist mõtleja on selle protsessi üldine suunaja. EKA arhitektuuri õppemaht on niigi suur ja paratamatult tuleb teha valik. Traditsiooniline arhitektiharidus, mida saame võrrelda Euroopa arhitektuurihariduse assotsiatsiooni viimaste uurimustega, näitab, et tehniline ja kunstiline suund on enam-vähem pooleks. Muidugi on spetsiaalse käekirjaga koole, aga üldsuuna koolide õppekava on tasakaalus.

Kui veel tagasi tulla arhitektuuriteaduskonna üleviimise juurde tehnikaülikooli, ei ole see viinud ei õppekava atesteerimise ega rahvusvaheliselt aktsepteeritava diplomini. Vastupidi, kunstiakadeemia arhitektuuri õppekava ja teadustöö rahvusvaheliselt atesteeritud ja diplom Euroopa Liidus arvestatav.

Kas sinu põlvkond, kes õppis nõukaaja lõpul, ja praegused tudengid on väga erinevad?

Väga suurt erinevust justkui ei ole. Üldine arusaam erialast on ühteviisi segane ja lootusrikas. Kui me omal ajal pühendusime jäägitult õppimisele, siis praegu, mida kõrgemal kursusel tudeng on, seda rohkem käiakse õppimise kõrvalt tööl.

Vahel tundub, et  tänapäeva noortel puudub lapsepõlv, nad peavad ennast varakult maksma panema, minema tööle ja leidma ruttu tunnustuse. Rääkimata sellest, et oldaks boheemlaslikud, nagu meie omal ajal olime.

Tõsi. Igav asjalikkus on küll see, mida tuleks vältida õppimise ajal. Teine asi, mida soovitaksin ? see vist ei ole küll populaarne ?, on elada intensiivselt ja vaeselt. Loobuda asjadest ja väikemõnudest ning pühendada kogu energia uute horisontide ja maailmade avastamisele. Ka see on idealistlik jutt, aga ometi eesmärk, mille poole püüelda. Varaküpsus või kiirelt asjalikuks muutumine sulgeb arhitektuuris põnevad teed. Tuleks loobuda rahalisest, lihtsakoelisest maailmast ja keskenduda mõtlemisele ja tunnetamisele.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht