Sel reedel Sirbis

Sirbi vahel Diplomaatia.

KAAREL TARAND: Sisyphos tuhamäel
Kuidas ka maailm ei muutuks, Eesti karistuseks on igavene põlevkiviorjus.
Kõik Eesti peaministrid Tiit Vähist (1995) alates peavad kibedasti kahetsema, et nende juhtimise all on valitsus teinud Eesti elektrimajanduse arengu suunamisel arvukalt väärotsuseid ega ole tuhamäe nõlvast kaugemale maailma vaadanud. Praegust kurssi vaadates jääb patukahetsust järgmistelegi ning Eesti rahvas peab aina vähem veenvate põhjenduste saatel oma äriliselt ja poliitiliselt mõttetuks muutunud põlevkivienergeetikat veel aastaid kaasa vedama nagu sunnitööline jalapommi.

Intervjuu
„Tšernobõli“ kaameramehe Ants Martin Vahuriga
kirjanik Leïla Slimaniga

PEETER SAUTER: Meie Siberi geenid
Kunstnik Katarina Meister läheb filmis „Monument vanaemale“ Tallinnast 5000 kilomeetri kaugusele itta otsima küüditatud vanavanavanaema hauda. 
Dokumentaalfilm „Monument vanaemale“ (Eesti 2019, 24 min), režissöör Ave Taavet. 
Ei oska ma liigitada, mis filmiga on tegemist: selle tegijad on antropoloog-animatsioonikunstnik lavastajana ja maalikunstnik keskse tegelasena. Minnakse otsima Siberisse saadetud vanavanavanaema hauda ja film läheb vahel lausa mängufilmilikuks nagu mingi „Blairi nõiafilmi“i vihjetega teos. Kaadris ongi nõid ja läbi võsa minnes otsitakse vana surnuaeda, kuigi, mitte öösel. Leiutan käigu pealt uue termini „mänguline antropoloogiakunstiuurimus“.

Lisaks Ave Taaveti kommentaar.

TARMO SOOMERE: Riik kui õiguse ja teaduse ühine hool
Eestis on kõik eeldused selleks, et meie paindliku, edumeelse ja eduka riigi nägu saaks ka läbi riigiõiguse prisma Eesti rahvusvahelise kuvandi osaks.
Õigusteadus Eestis, eelkõige Tartu ülikoolis, on teiste Eestis viljeldavate teadusharude seas väärikal kohal, olles jõudnud ka vastavate bibliomeetriliste edetabelite väärikate seltskonda. Jätkub nii publikatsioone kui ka kolleegide töödest viiteid neile. Teisisõnu, paljude meie õigusteadlaste mõtteid loetakse, peetakse huvitavaks ja väärtuslikuks ning kasutatakse.

MARI-LIIS SEPPER: Kui puudevaenulikkusest saab kuritegu
Kahju, mis sünnib vaenuteost, on ulatuslikum kui üksikohvri läbielamised või temale otseselt tekitatud kahjustused.
Kas Eestis on levinud vaenuteod puuetega inimeste vastu? Millised on tüüpolukorrad, kus puudevaenulikkusest saab kuritegu? Neile küsimustele hakkasin vastust otsima sel kevadel.1 Nagu ikka teemade puhul, millest on vähe räägitud, põrkasin kõigepealt terminoloogiliste probleemide vastu. Eesti keeles ei ole juurdunud vastavaid mõisteid, mille on heaks kiitnud puuetega inimesed ja õigusvaldkonna töötajad. Samuti on napilt karistusõiguslikke norme, mida selle teema avamiseks kasutada saaks. Selleks et jõuda kohe juhtumiteni, vestlesin inimestega, kelle töö on seista puuetega inimeste huvide ja õiguste eest. Samuti rääkisin nendega, kelle tööks riigisektoris on kaitsta puuetega inimesi vägivalla ja väärkohtlemise eest

KRISTIINA KUKK: Segregatsiooni nõiaring
Segregatsioon ühes valdkonnas võib üle kanduda teise valdkonda ja järgmisse põlvkonda. Nõiaringi aitaks katkestada suhtlust ja integratsiooni toetav vaba aja tegevus.
Segregatsioon ehk inimgruppide eraldatus teatud tunnuste lõikes, nt rahvus või sotsiaal-majanduslik staatus, leiab aset eri eluvaldkondades, olgu selleks kool, töökoht, elukoht, suhtlusringkond või vaba aeg. On täheldatud, et segregeerumine ühes valdkonnas kandub üle teistesse ja niivõrd sügavast segregatsioonist on väga raske välja pääseda. Näiteks kui ühes elamupiirkonnas on ühe rahvusgrupi suurem kontsentratsioon, tekib sinna piirkonda vastav etniline infrastruktuur, mis tähendab, et seal on vastavale grupile meelepärased kauplused, meelelahutusasutused jms, need omakorda loovad etnilisi töökohti, koolides ja lasteaedades saab oma rahvuskaaslastega suhelda jne.

MARI JÜSSI: Harju rongiga!
Kinnisvaraarendus tuleb planeerida sinna, kus on juba olemas väga hea ja tõhus ühistransport. Atraktiivse linna vundament on kiire ühistransport ning jalgsikäimiseks sobivad asumid.
Liikuvusvaesust käsitlevas artiklis (Sirp 17. V 2019) olen kirjeldanud, kuidas elu- ja töökohtade isevooluteed lastud arendamine võib viia autosõltuvuseni ning ühiskonna ja igaühe ebaproportsionaalselt suurte kuludeni. Kuidas vältida liikuvusvaesust ja leibkonnamudelit „kaks autot peres“? Transpordi ja linnaplaneerimise seosest on juba palju räägitud, kuid tähele tuleb panna, kuidas see ikkagi asustuse planeerimises väljendub.

MARGUS HAAV: 2019 – parim aeg olla surnud muusik
Hologrammid on uus kullapalavik meelelahutustööstuses ning selle elujõud pannakse lähiaastatel proovile. 
Amy Winehouse, Whitney Houston, Roy Orbison, Ronnie James Dio, Frank Zappa. Mis on neil ühist? Nad kõik on surnud ja nad kõik lähevad tuurile või juba on tuuril: nemad ja kümned teised muusikud astuvad nüüd haua tagant lavale hologrammi kujul.
Inglise teadlane John Henry Pepper demonstreeris vapustatud publikule 1862. aastal eriefekti, mis sai tuntuks Pepperi kummituse nime all: imeõhukesele läbipaistvale linale projitseeriti nutika triki abil kujutisi. Praegused hologrammid ongi põhiolemuselt selle XIX sajandil ahhetama pannud optilise efekti edasiarendus. Lihtsustatult öeldes on hologramm kolmemõõtmeline kujutis, mille kvaliteeti on aasta-aastalt täiustatud ja elutruumaks muudetud. Reaalsusefekt on teinud suure sammu edasi ja lõppu veel ei paista.

JANEK KRAAVI: Post-sõnastik XLVII. Mustvalge

GREGOR TAUL: Müür monumendi juures. Auk monumendis
Anna Kaarma hiljutisel magistrinäitusel „Piirimail“ Hobusepea galeriis rippus saalis ühe tüüpilise Lasnamäe elamu betoonpaneeli jäljend. Tahveldis raamistas omakorda kunstniku Lasnamäe korteri köögiakent, kuhu 1990. aastate keskel oli lennanud kuul. Nagu autor oma magistritöös kirjutab, tabas see akent tõenäoliselt rikošetina, läbistades vaid välise klaasi: „nii polnud otsest vajadust aknaklaasi uue vastu vahetada, mistõttu jäi seda sündmust aastateks meenutama teadmata taustalooga kuuliauk“. See kujund lapsepõlvest, omamoodi ussiauk, sööbis Kaarma mällu ning sai aluseks magistritööle, kus ta käsitleb piiripealsust ehk august läbipugemise psühholoogilisi aspekte.

Arvustamisel
dokumentaalfilm „Monument vanaemale“
Paul Collieri „Exodus“
Douglas Murray „Euroopa kummaline surm“
Alain Mabanckou „Katkine Klaas“
Grigori Služiteli romaan „Saveli päevad“
Andrus Kasemaa „Vanapoiss“
Tartu Uue teatri kammerooper „Emajõe ööbikud“
festivalid „ERInädal“ ja „Barbar Feast“
Robert Doisneau’ näitus „Pariisi lood“
Kaose Koguduse näitus „Retrospektiiv“
Aime Kuulbuschi skulptuurid, Jaan Elkeni maalinäitus „Kohad ja paigad“ ja Evald Okka varased akvarellid
nuku- ja visuaalteatrifestival „NuQ Treff“
vabaõhulavastus „Taevas, muld ja tulevik“
The Biofilm Sistersi „All That Goes Right“
Tallinna 32. keskkooli näiteringi KOKK „Külmetava kunstniku portree“ ja Tallinna 32. keskkooli XII d klassi „President“