Eesti meedia suletud aiad

Indrek Ibrus

Meie riigis tuleb korralikult läbi mõelda, kuidas kasutada peavoolu võrguplatvorme nii enda tutvustamiseks maailmas kui ka omaenda kodanike paremaks informeerimiseks.Interneti „suletud aiad” on nähtus, mille üle võrgumeedia majandajad, korraldajad, regulaatorid jms on piike murdnud juba üle kümnendi. Kui suletud aedadest on räägitud juba ka kaabeltelevisiooniga seoses, tõusis see ühiskonnas fookusse koos esimeste Interneti massirakendustega, kui mitmetel lääne suurturgudel tegid massitarbijad veebiga esmatutvust Interneti sideteenusepakkujate (ISPd) karmilt kontrollitud portaalide kaudu. America  Online, CompuServe või Prodigy on läinud kaubamärkidena ajalukku teenustega, mis sisaldasid eksklusiivset õigust nende kontrolli all ja korraldatud teenuste portaalis garanteeritud kvaliteediga teenuseid tarbida: lugeda meile, tellida endale pitsa või lähedastele lilli jms. Otseside avatud Internetti oli neist operaatorite portaalidest tihti küll võimalik, kuid see oli tülikas, portaalist välja sai vaid pika klikkide kaadervärgiga. Ometi, juba mõne aasta pärast  hakkasid nonde teenuste tarbijad aimama Interneti tegelikku olemust, õppisid piiratud valikuga operaatoriportaale kõrvale jätma ning võrguavarustest ise meelepärast leidma. Ning nõnda kadus fix-Interneti puhul ajapikku ka too tollane ärimudel.

Nagu paljud Eesti mobiili-Interneti kasutajad teavad, tuli põhimõtteliselt sama ärimudeli kõrgaeg ent taas koos mobiilipõhise netiühendusega. Taas pakkusid operaatorid meile  oma portaale kui kõigi võimalike teenuste algust ja lõppu ning taas, just nüüd, neil päevil ja kuil, hakkame nägema seda sorti elukorralduse lõppemist ka mobiilide puhul – kogu vaba Interneti surfamine on tänu parematele telefonidele, veebistandarditele ja surfamistariifidele aina mugavam. Minu viimaste aastate kestel läbi viidud Lääne-Euroopa ja PõhjaAmeerika mobiilitööstuse suundumuste alase uuringu tulemused näitavad, et sellise arengu  taga on ennekõike varem n-ö suletud telekommunikatsioonisektori soov „kasvada koos turuga”, saada osa kogu Interneti kui üleilmse teenuste turu toimimisest. Eesti veebimeedia elukorraldusele mõeldes on põhjust kaasa minna aga nende meedia poliitökonoomia teoreetikutega, kes laiendavad suletud aedade mõistet ka muudele veebikeskkonna teenusepakkujatele, mitte vaid operaatorteenustele. Enamik Eesti suuremaid meediasisu pakkujaid kvalifitseerub klassikaliste suletud aedadena. Näiteks Postimees Online’is ei lubata väljaminevaid linke sisestada isegi lugejakommentaaridesse ning lugusid ei saa siduda ühegi tuntud nn sotsiaaljärjehoidjaga (Delicious,  reddit, Digg, Newsvine jt). Tegu on tüüpilise „suletud aiaga”, mille eesmärk on siduda oma kasutajad nii tihedalt kui võimalik, rahuldada nende vajadused maksimaalselt vaid oma keskkonnas ning minimeerida võimalus, et võrguavaruste ahvatlused nad Postimehe-aiast minema viiksid. Nii ei plaani Postimees kasvada mitte niivõrd koos turuga, vaid pigem ülejäänud turu arvelt.       

Ringhäälingujuhtide mõtlematus

Instinktiivne aeda kapseldumine ei vaeva aga kindlasti vaid erameediat. Ses osas oli tähelepanuväärne ka aasta eest aset leidnud lugu Eesti eurovisiooni eelvooruga, kui rahvusringhääling pingutas vere ninast välja, et seal esinenute klipid mingi nipiga Youtube’i levima ei satuks. Selline käitumine oli uskumatu, eriti olukorras, kus kogu turundusmaailm katkestab  end pildituks, et oma sõnumeid „viiruslikult” mööda üleilmset sotsiaalvõrgundust leviksid. Näiteks Kreisiraadio etteaste europüünel oleks kindlasti vajanud selgitava iseloomuga sissejuhatust ja mõningast populariseerumist. Et selleks näiteks Youtube’i kui tasuta ja üleilmse leviga kanalit sihiteadlikult ei kasutatud, räägib otsesõnu vaid ringhäälingujuhtide mõtlematusest. Et vastupidine on võimalik ning seda sorti kanaleid saab edukalt kasutada teabeleviks,  tõestab ilmekalt see, kuidas tänavuse laulu- ja tantsupeo õppematerjale Youtube’is tulevaste peol esinejateni viiakse. Avalik ringhääling samal ajal aga piirete mahavõtmise nimel siiski ülemäära ei pinguta: jätkuvalt ei saa selle uudisportaali lugusid siduda sotsiaaljärjehoidjatega või ka näiteks Facebooki profiiliga. Samuti ei saa tavakasutaja liita ETV videouudiseid näiteks oma blogisse. Jääb mulje, et kogu sellekohasest retoorikast  hoolimata ei ole rahvusringhääling huvitatud oma toodangu võimalikult laiast levist, „reach’i suurendamisest”, nagu moodsas keeles öeldakse.

Antud ETV Eurovisioni lauluvõistluse näite puhul tuleb aga tähele panna veel üht asja – konkurentsi. Tollal antud kommentaaridest ilmnes, et ETV silmis  oli Youtube justkui nende konkurent. Selline arusaam pole samuti kõige asjakohasem. Ses osas tuleks kuulda võtta neid, kes räägivad mitmetest suurematest sotsiaalvõrkudest kui eraldiseisvatest platvormidest. Nii nagu veeb oli üks esimesi ja peamisi Interneti rakendusplatvorme, tuleb täna Wikipediat, Youtube’i või Facebooki pigem näha kui üleilmseid suhtlusning meedialevi platvorme, mis on kõigile  võrdselt valla nii meedia tarbimiseks kui ka oma meediasisu levitamiseks. Nii ei ole need kanalid meediatootjaile mitte niivõrd konkurendid kuivõrd meedialevi väärtusahelates lihtsalt lisa-levikanalid, mis vajaduse korral publikuni jõudmist veelgi parandavad. Sellist konkurentsikirest kantud juttu on muu hulgas ajanud Eesti entsüklopeediakirjastajad ka Vikipeedia kohta. Guugeldagu hea lugeja korraga nii Hardo Aasmäed kui  Vikipeediat ning Vikipeediast leitud vigade kriitilist kommentaari ei tule kaua otsida. Ka sellist suhtumist on raske lõpuni mõista. Eraettevõtete puhul on see ju osaliselt mõistetav, kui turureeglitele allumatu Vikipeedia neil leiva käest ära võtab. Ent inimesena pole võimalik Vikipeedia-suunalist kriitikat mõista, sest kus viga näed laita, siis ole hea ja paranda ära. Ka Vikipeediat ei tule võtta mitte kui turutoodet ja konkureerivat brändi, vaid kui ühistöös  sündivat avalikku hüve. Vikipeedia on potentsiaalselt ühiskonnale nagu puhas õhk, korras teedevõrk ning haridussüsteem – kõigile kasutamiseks mõeldud avalikud hüved, millest sõltuvad otseselt nii elukvaliteet kui ka ühiskonnaelu tulevik. Ent kui me siit edasi mõtleme, kuidas me ühiskonnana selle avaliku hüve toimimisse panustame ning seda ka kasutame, siis avanevad silmatorkavad puudujäägid. Lugegem näiteks Eesti kohta käivaid sissekandeid Vikipeedia rahvusvahelises võrgustikus: keelte osas avaneb totaalne ebaühtlus. Kohati on informatsioon lihtsalt nadi ja puudulik. See on üksjagu kummastav. Me oleme palju kuulnud, kuidas riik panustab Second Life’i,  mis aga, hoolimata kogu platvormi omapärast, on siiski suhteliselt marginaalsem, kui võtta aluseks maailma Interneti-kasutajate kasutusmustrid. Kui aga maailma populaarseimasse otsingumootorisse Google’isse sisestatakse „Estonia, Estland, Estonie” vms, siis pakutakse huvilisele esimesena välja just Vikipeedia artikkel. Sestap  on kummaline, et oleme jätnud ka omaenda kohta käiva teabe osas sellise põhikanali täiesti tähelepanuta.     

Avalik-õiguslik Vikipeedia

Nüüd jõuan ka konkreetsema ettepanekuni: peame ühiskonna ja riigi tasemel korralikult läbi mõtlema, kuidas kasutada peavoolulisi võrguplatvorme korraga nii enda tutvustamiseks maailmas kui ka omaenda kodanike paremaks informeerimiseks. Siinkohal pakun, et kui kolmveerand sajandit tagasi jõudsid vabad Euroopa riigid avalik-õigusliku massimeedia  kontseptsioonini harida, informeerida ja meelt lahutada, siis praegu peaksid riigid avalikõiguslike asutuste hallata andma ka avalikuks hüveks tõusvate võrgu-entsüklopeediate toestamise. Kui eestikeelne Vikipeedia saaks tuge selleks kohustatud ja riigi rahastatud, kuid seejuures sõltumatult avalik-õiguslikult asutuselt, siis oleks Eesti ühiskond üsna kindlasti palju paremas olukorras. On tehnika ja otsustamise küsimus, kas  selleks peaks kohustama mõnd tegutsevatest avalik-õigusliku funktsiooniga asutustest nagu Rahvusringhääling, Eesti Rahvusraamatukogu, Eesti Instituut või veel keegi. Või tuleks luua struktuurina midagi hoopis uut. Ning, kes teab, ehk juhatab majanduslangus kätte veel paremaid võimalusi. TEA Kirjastus ja 90ndate alguses erakätesse jõudnud Eesti Entsüklopeediakirjastus on kahetsusväärsel kombel neil päevil oma Internetientsüklopeedia  projektidega loomas järjekordseid suletud teabe-aedu, mis on suletud nii tarkvarakoodina kui ka neile klientidele, kes ei maksa. Kõikvõimalike Interneti-teenuste arendamise juures on sellised ärimudelid küll juba ilmselgelt pisut vanamoodsad ja kontekstist väljas, kuid eks ole ju tegu eraettevõtete äririskiga. TEA-le on ses osas raske kaasa tunda, ent eesti Entsüklopeediakirjastuse osas tuleb silmas pidada nende aastakümneid kestnud tööd kõiksugu, nii üldisema orientatsiooniga kui spetsialiseeritud teatmeteoste koostamisel. Ehk peaks meie juhtpoliitikud lisaks taasriigistatud Eesti Raudteele võtma programmi ka Eesti Entsüklopeediakirjastuse mahukate arhiivide ja intellektuaalse omandi toomise avalikku omandisse ning seejärel ka avaliku hüvena  avalikku kasutusse. Sisestatagu kogu nende arhiivide sisu Vikipeediasse kui universaalselt tarbitavasse ning piiramatu leviga teabeplatvormi ning saagu tublide entsüklopedistide ametiks avalike teenistujatena kõigi nende andmete, artiklite jm teabe värskendamine ja arendamine. Kokkuvõttes, meil on aeg astuda kohaliku infoühiskonna arendamisel järgmine samm ja hakata infoseinu ja -tarasid maha võtma.  Eraõiguslikke ettevõtmisi nagu TEA Kirjastus või Schibstedi Postimees ühiskond korrale kutsuda ei saa, neil tuleb oma õppetunnid turuheitlustes kätte saada. Kuid maksumaksjate ja kodanikena saame me tänaste (või homsete) avalik-õiguslike asutuste hallatava teabe vabamat tarbitavust nõuda küll. Ühiskond peaks töötama selles suunas, et aedikutest pääseks lõplikult see osa teabest, mida saab käsitleda avaliku hüvena, millele juurdepääsu tõttu  oleksid kodanikud paremini informeeritud ja ka haritumad, mis tõstaks igaühe elukvaliteeti, võimalusi ja väljavaateid selles riigis siin.