Veri ja sigaretid

Peeter Helme

Nii Kristi Rebane kui Marion Andra on suutnud kujundada oma teoste tegevuse olesklemist kirjeldavaks ja sellest kantuks.    Võib-olla on ebaaus võrrelda omavahel ühe  autori debüütromaani ning teise kolmandat raamatut, kuid olukorda võib vaadelda ka teisiti. Nimelt on Kristi Rebase Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev noorsooromaanivõistlusel ära märgitud „Minu oma” tõesti tema esimene, Marion Andra 2008. aasta romaanivõistlusel kolmanda koha saanud „Algolagnia” seevastu viimase kolmas teos.

 

Kuid ometi kuuluvad mõlemad ühte, Eesti noorimasse kirjanike põlvkonda. Selliselt  kujutavad mõlemad raamatud endast noorte, et mitte öelda väga noorte kirjanike püüdlusi kujutada elu ja anda oma kujutlusele esteetiline raamistik. Kummalgi juhul on seejuures tegu teostega, mis kuuluvad vaieldamatult õnnestumiste sekka. Sisulises mõttes pole Andra ja Rebase raamatul suurt ühist. Esimene on originaalselt fantastiline lugu tänapäeval tegutsevatest vampiiridest, teises kirjeldatakse Tartu teismeliste eluraskusi. Kas üleüldse ongi midagi võrrelda? Peamiselt vist ikkagi mainitud põlvkonnakaaslust. Võimalik, et Andrale ja Rebasele endale säärane võrdlusalus ei meeldi, sest olla kellegagi ühevanune on ju suuresti juhuslik ega määra just kuigivõrd inimese poliitilisi, religioosseid, esteetilisi või mingeid muid hoiakuid. Ometi oleks vale öelda, nagu ei määraks üheealisus mitte midagi – oleme ju ajalike  olenditena tahes-tahtmata mängukannid aja kui vahest ainsa ajatu nähtuse käes. Ning ühine eluaeg ei pruugi küll olla väärtus, kuid on siiski ka taagana objektiivselt olemas.       

Autorite aeg, …

Milline aeg vaatab siis vastu „Minu oma” ja „Algolagnia” kaante vahelt? Kõige lihtsam ja mõttetum vastus oleks: sarnane, ent siiski erinev. Mõlemas raamatus heidetakse pilk toimunule tagantjärele, mõlemas tehakse seda minavormis. Aja kui probleemiga otseselt ei tegeleta, küll aga ajas eksisteeriva ruumiga. Nimelt annavad autorid mõista, et tegevus toimub nüüd ja praegu – meie ajas. Kumbki autor  leiab selleks muidugi oma raamatu spetsiifikast tulenevalt erinevaid võimalusi, kuid siiski on ka mõningaid sarnasusi võttestikus. Kristi Rebase Tartu on suhteliselt lohutu koht, sarnanedes mõneti Emil Tode „Piiririigi” kirjeldustega: linn on pidevalt kas vihmast hall ja lörtsist määrdunudvalge, suvepäike paistab tuppa vaid läbi tolmuse aknaklaasi, majad on tihti lagunenud ja kopitanud, tänavad auklikud …

Kuigi see mõjub kohati dostojevskilikult  või dickenslikult, on raamatus siiski pidevalt vihjeid sellele, et „Minu oma” sündmused on nüüdisaegsed. Nii mainitakse leheküljel 56 Taskut, leheküljel 201 aga Kumu. Kui Rebane rõhutab teose provintslikkust, püüab Marion Andra luua kosmopoliitset õhustikku. Esiteks on tema peategelane Casey inglise-eesti segapäritolu, teiseks toimub tegevus peaasjalikult igal pool mujal Euroopas, põigates vaid harva Eestisse. Andra viib oma  tegelased kiirete hüpetega Tallinnast Euroopa suurlinnadesse ning Pariisi ja Peterburi kõrval jõutakse lausa maailma äärele – metsamajja Arhangelski lähedale, Valge mere rannikule. Seejuures ei liiguta hüpetega mitte ainult läbi ruumi, vaid ka aja. Eriti teeb seda Rebane, kelle raamatu mitmed peatükid algavad sedastusega nagu: „Päev veeres kuidagi eriti kiirelt õhtusse” (lk 111), „Jälle suutis paar kuud minust mööda lipsata…” (lk 227) või lihtsalt  „Nädalad möödusid” (lk 243). Andra ajahüpped on enamasti lühemad, kuid sama järsud, nimelt määravad raamatu kulgemise suuresti magamise ja une tsüklid. Peatükid algavad tihti unest ärkamise ning minategelast ümbritseva ruumi kaardistamisega: „Ma ärkasin endiselt samas asendis ja tundsin kedagi endast paremal” (lk 137) või „Kui ma ärkasin uuesti selles pimedas Pariisi magamistoas, siis ma sain kohe aru, et väljas on öö” (lk 139). 

… ruum …

Nii nagu autorid tajuvad aega üsna sarnaselt, on raamatute suurtele erinevustele vaatamata sarnane ka Andra ja Rebase ruumitaju. Ruum laiemas mõttes – mingi linn – pole mitte Suur Teine, mida tuleb kas avastada ja vallutada või  mille ees tuleb hirmu tunda, vaid suhteliselt tüütu ja vähe tähendusi pakkuv koht, mille eest tõmbutakse tagasi intiimsemasse keskkonda. Andral on nendeks kohtadeks korterid, mille tubade ja mööbli asetust kirjeldab autor kohati pedantse täpsusega. Rebase raamatu tegevus toimub samuti peaasjalikult korterites – kui täpne olla, siis kahes –, kuid tema ruum on veelgi kitsam. Välisilma suhtes üsna apaatse peategelase Julia isiklik ruum on viidud peaaegu miinimumini: enamasti eelistab ta istuda aknalaual ja seal katkematult suitsetada. Muidugi võib öelda, et kirjeldatava ruumi piiramine teose tegevuse jaoks vältimatu miinimumini peegeldab noorte autorite kogenematust. Osalt vastab see tõele: nii Marion Andra kui Kristi Rebane jätavad nii linnakeskkondade kirjeldamisel kui ka tegevuskäikude arendamisel liigagi tihti kasutamata põnevaid  võimalusi, teoste tegevuse ruumiline taust on tihti vaid ähmaselt aimatav, tegevus ise tihtipeale väga lineaarne.       

… ja ruumis toimuv

Aga ei saa ka väita, et lineaarsus on vale. Sugugi mitte. Eriti „Minu omas” on kasutatud lineaarsust ja monotoonsust stiilivõttena õnnestunult. Võib öelda, et romaanis ei tehtagi mitte midagi muud kui suitsetatakse sadu sigarette ja juuakse ära kümneid tasse võimalikult kanget kohvi. Ja ometi ei lähe see igavaks, vaid loob mingisuguse omalaadse ruumi, mille kõrval oma aastaringi tegev loodus või inimeste  tempo järgi hingav linn muutub üsna kõrvaliseks, vähest tähendust omavaks keskkonnaks, mis on küll kuskil olemas, kuid vaid tausta, üsna ebaolulise dekoratsioonina. Nagu öeldud, annab Andra küll „Algolagnia” tegevuspaikadest üsna täpse ülevaate, kuid selleks, et mitte lasta raamatul muutuda elukohtade kataloogiks, tasakaalustab ta seda omalaadse monotoonsusega. Selleks on tegelaste ilmumise ja kadumise ühetaolisus.  Nimelt on „Algolagnia” tegelasteks vampiirid, kes peavad oma seltskonnas pidevalt hulka noori inimesi. Viimased on nende toiduvaru, aga ka igasuguse, nii vaimse kui kehalise meelelahutuse allikad. Ajapikku kipuvad vampiiride kaaskondlased verepuuduse kätte surema. Nõnda jookseb üle raamatulehekülgede tohutu hulk tegelasi, kellest mõned jäävad alles raamatu lõpuni, enamus peab aga enne enamasti üsna erootilisel moel saabuvat  surma vastu 30–50 lehekülge. Võibki öelda, et Marion Andra raamat on üks erootilisemaid, aga ka üks perverssemaid raamatuid, mis eesti kirjanduses kirjutatud. Teos on tõeline ood sadomasohhistlikule või tegelikult isegi surma erootikale. Selles mõttes pole „Algolagnia” näol kindlasti tegu mõne Stephenie Meyeri klooniga, vaid Andra vampiirid on ülimalt algupärased ning kirjanduslikest ja filmikunstis esinevatest klišeedest vabad. 

Andra loodud vampiirid pole mingite erivõimetega üliolendid, vaid hoopis väga õrnad, päeva- ja aastaaegadest ning oma toiduallikatest tohutult sõltuvad õnnetukesed. Nende bioloogiline olukord pole kadestamisväärne ning olles oma puudest täiel määral teadlikud ning seistes igal eluhetkel silmitsi oma piiratud teovõimega, on nad muutunud äärmuseni julmadeks, pahelisteks olenditeks, kusjuures enamik on väga kummaliselt, justkui eel- või ehk hoopis järelkristlikult empaatilised. Sisuliselt on nad tühised elajad, kuigi suutelised vajadusel kiirgama palju sarmi ja seksuaalset sära. Vampiiride päevad ja ööd kulgevad nürilt ühesarnases rütmis: peamiselt tegeletakse diivanitel ja tugitoolides logelemise ja lobisemisega. Rütmi rikuvad vaid toitumine ja seks. Olles ka ise teadlikud enda eksistentsi tühisusest, käib vampiiridest ja nende toiduallikatest koosnevas ligi kümneliikmelises rühmas pidev  partnerite vahetamine ja erineva seksuaalpraktika katsetamine. Rütmi rikuvad vaid aegajalt tekkivad paarikesed … Kristi Rebase raamatu aines on seega oluliselt maalähedasem, rääkides tegelikult teemal, mis vähemalt Goethe „Noore Wertheri kannatustest” alates on Euroopa kirjanduses jõuliselt esindatud – täiskasvanuks saamise ja esimese armastuse raskustest. Meeldiv on tõdeda, et autor ei ole astunud paljude kirjandusse  pürgijate jalgu jääva reha otsa: ta pole püüdnud panna ühte raamatusse kõike. Vastupidi, „Minu oma” pole mitte lihtsalt lineaarne, vaid monotoonsuseni napp. Toimub ainult see, mida lugu edasi viib, ja mitte sõnagi rohkem. Kõik motiivikordused on paigas ja kandvad. Kui kordusi ette heita, siis oleks toimetamise käigus pidanud kahandama asesõnade arvu – pole tarvis alati rõhutada „mind”, „teda” või „meid”. Ka poleks Rebane pidanud  panema oma tegelasi alalõpmata teravmeelitsema. Kuid teiselt poolt on siin raske mingit head nõu anda: autoril on olnud selge taotlus panna oma tegelased kõnelema noorteslängi, seejuures veel äratuntavalt tartulikku noorteslängi ja üldjoontes on see ka õnnestunud.   

Oleskelu kui maksiim

Nii Rebane kui Andra on suutnud kujundada oma teoste tegevuse olesklemist kirjeldavaks ja sellest kantuks. Tundub lausa, et see on noorimate eesti kirjanike seas üsna popp teema – ka 1984. aastal sündinud luuletaja Andrus Kasemaa esimese luulekogu peamine teema  oli vedelemine … Võib-olla on see mingi (suhteliselt) heade aegade tunnus, võib-olla aga ka üks noore inimese nõutuse ja eneseotsingute väljaelamise viise. Igatahes võib väita, et nii „Minu oma” kui „Algolagnia” teema ongi ju lõpuks iseendaks saamine. Üks kasutab selleks sümboolsemat keelt, kirjeldades maailma, elu ja selles peituvate näiliselt ammendamatute võimaluste ohte  peamiselt surma, vere ja enesehävituslike naudingute kaudu; teine on valinud aga väga konkreetse tee, rääkides elust nii, nagu seda kogevad ilmselt päris paljud praegused teismelised. Tahes-tahtmata käib nõutusest tingitud näiline liikumatu oleskelu iseenda otsimise juurde. Seda saadavad rohkem või vähem filosoofilised vestlused – huvitavaid dialooge on kummagi autori raamatus üsna ohtralt – ning muidugi esimesed kokkupuuted ekstaatilisi elamusi pakkuvate vahenditega. Rebasel on selleks alkohoolsed joogid, Andra kasutab pigem sümbolistlikumaid vahendeid nagu oma vere vampiiridele jootmine või vägivaldne seks nendega. Üldiselt võib öelda, et „Algolagnia” peategelasel on naudingu printsiipidest selgem ettekujutus kui „Minu oma” Julial. Aga see pole kriitika – mõlemad peategelased  mõjuvad üsna veenvalt.     

Veidi kriitikat

Kui kriitilisemalt rääkida, siis on raamatute probleemiks teksti toorus. Romaanivõistlusel Birk Rohelennuga kolmandat kohta jaganud „Algolagnia” puhul sai juba võistlustulemusi välja kuulutades öeldud, et käsikiri vajab karmi toimetajakätt. Kahjuks ei ole raamatu toimetajateks märgitud Eva Luts ja Ats seda üles näidanud ning tulemuseks on teos, mille kohmakas ja kantseliitlik keel takistab lugemist. Kristi Rebase puhul on Piibe Kohavale vähem etteheiteid ning sisse jäänud vead on rohkem juhuslikku laadi. Torkab küll silma, et raamatu lõpupoole on vist toimetaja läinud hooletumaks, ent „Minu oma” on siiski paremini toimetatud.  Suure terviku ehk eesti kirjanduse kui sellise mõttes on tore, et ilmunud on kaks head, eelkõige nooremale lugejale suunatud romaani. Muidugi ei ole teosed veatud, kuid kas seda saabki nõuda? Pigem on põhjust jääda ootama autorite sulest uusi teoseid.