Vabadus väävlikastmes

Mathura

  Chuck Palahniuk,

Kaklusklubi.

Tõlkinud Tiina Randus.

Eesti Ekspressi Kirjastus, 2006. 224 lk.

Kunagi ammu, veel enne kui suur tarbimisühiskond jõudis end meie riigis kehtestada, veel enne kui vaimustusime sellest, kellel on ja kellel on rohkem, enne kui hakkasime tapma moe pärast. Jah, ja enne kui müüsime end oma põhivajaduste nimel laenuorjadeks pankadele, mis müüdi seejärel omakorda võõramaalastele – enne seda oli üks film. Selle filmi pealkiri on “Kaklusklubi” ja seal öeldakse, et asjad, mida omame, hakkavad lõpuks omama meid; seal öeldakse, et hoolimata lõpututest külluse ja õnne lubadustest käime me ikka töökohtadel, mida vihkame, ja seda selleks, et teenida raha ostmaks asju, mida me tegelikult ei vaja. Ning enne seda filmi oli raamat: “Kaklusklubi”, autor Chuck Palahniuk. Ehkki raamat, nagu vahel ikka, sai tuntuks alles pärast filmi. Nüüd on see ka eesti keelde tõlgitud.

Ameeriklase Palahniuki romaan on omamoodi nähtus. Ilmselt pole palju kaasaegseid teoseid, mida oleks saatnud võrdväärne kultus, eriti veel nende hulgas, kes tavaliselt raamatulugejate hulka ei kuulu. Miks just “Kaklusklubi”? Autor ise on selgitanud, et on püüdnud oma teoses pakkuda meestele uut sotsiaalse kooskäimise mudelit, mis vastaks ühiskonna muutunud väljakutsetele. Mõnevõrra üllatavalt on ta seejuures väitnud, et kaklemise element polnud raamatus üldsegi oluline, et selle oleks võinud asendada ka suvalise muu tegevusega. Ometigi tundub mulle, et “Kaklusklubi” fenomenaalne edu seisneb just nimetatud kahe elemendi tabavas ühildamises.

See on raamat, mis osutab teravalt ja tagasihoidmatult niinimetatud heaoluühiskonna puudujääkidele (süsteemile, mis õnne ja heaolu sildi all inimesi orjastab ja nad tühjaks imeb) ning pakub vastukaaluna lammutavat, mässulist ja mõistagi ka äärmuseni maskuliinset alternatiivi. See kirjeldab võimalust end ühiskonna poolt peale surutud rollidest ja normidest sõna otseses mõttes vabaks võidelda. Kaklusklubi polegi ses mõttes muud kui enese muutmine kõige tuntu hülgamise teel. Tõsi, kõike seda leelishelveste ja väävlikastmega vürtsitatult. Kirjanduslikult võib selle kohta öelda “must huumor”, nagu seda teost ja filmi on ka aeg-ajalt liigitatud. Filosoofiliselt – kui näha “Kaklusklubis” mingit filosoofiat on see anarhiline manifest.

Ent kodukootud lõhkeainete ja lõhkilöödud kulmude sarkasmist hoolimata tuleb tunnistada, et sotsiaalse  kriitika osas on Palahniukil paljuski õigus. Ükski ülemaailmne sotsioloogiline uurimus ei ole suutnud ju seni tõestada materiaalse külluse ja inimese heaolu paratamatut ja pöördvõrdelist seost. “Heaoluühiskond” juhib üht või teist viisi tarbimisele, ent seejuures ununeb, et tarbimine ei rahulda tingimata inimese tegelikke vajadusi. Tootja huvides on enamikul juhtudel eelkõige müüa oma toodet ja alles seejärel (ehk) pakkuda ostjale midagi elulist. Tarbimine kui nähtus ei eelda vajadust tarbitava järele, piisab vajaliku rahahulga olemasolust. Raha aga, nagu on öelnud üks mu tuttav, eluaegne majandusjuht,  on kleepuv substants. Erinevalt näiteks rahust. Või tegelikust rahuldusest.

“Kaklusklubi” eestikeelse väljaande puhul on tõsiselt kahju tõlke konarlikkusest. Ehkki Palahniuki hakitud ja samas siiski voolavat (või tilkuvat) stiili on tabatud suhtelist hästi, on tõlkija tihtipeale hädas inglise keele idiomaatilisusega. Otsetõlked kipuvad ikka ja jälle olema läbinähtavad, lombakad või suisa valed. Selge see, et Palahniuk ei kasuta just kõige standardsemat ja kergemini tõlgitavat inglise keelt, ent kindlasti oleks andnud sellest vormida midagi eestlasele suupärasemat. Sest mida küll peaks eesti keeles tähendama näiteks “sinuga kohe üldse ei võida” (lk 77, pigem “sina juba alla ei anna”), “olen selle maailma kõikelaulev ja kõiketantsiv sitt” (lk 185, pigem juba “üleni laulev ja tantsiv”). Mõningad ütlused olid seejuures kunagises filmitõlkes edastatud märksa tabavamalt kui raamatus, mistõttu jääb mulje, et esimesega raamatu tõlkija tutvunud pole. Samuti leidub raamatus kummalisi poolitusi, nagu näiteks “unikaa-lne” (lk 223). Kui siia juurde lisada kahvatu kaanekujundus (Tõnu Kaalep) viltuse tagakaanega, siis jääb kokkuvõttes küll mulje, et Eesti Ekspressi kirjastus on antud juhul üritanud odavate vahenditega turule paisata kindla müügiartikli, mis maksab seejuures siiski rohkem kui sama teos originaalkeeles.

Ja kui päris aus olla, siis tuleb tunnistada, et “Kaklusklubi” puhul on tegu ühe ilmselt harva juhtumiga, kus film on tegelikult parem kui raamat. Tõepoolest, kui raamatut lugedes filmi meenutada, siis võib imestada, kui osavalt keegi Jim Uhls on osanud Palahniuki raamatust välja tõsta kõige kesksema ja tähelepanuväärsema ja taandada tausta. See ei tähenda, et raamat oleks kehv, kuigi filmi näinud inimesi võib hoiatada, et kirjatükk on filmist veel “happelisem”. Ometigi on raamatu pea ainsaks eriväärtuseks haikud, mida peategelane kirjutab. Oleks neid rohkem, vääriks need ehk isegi eraldi raamatukest. Aga et rohkem midagi öelda… Teate ju isegi, kaklusklubist ei räägita.