Umbrohi Pariisi tänavail

Merike Riives, tõlkija

Andrew Hussey, Pariis. Salajane ajalugu. Inglise keelest tõlkinud Jaanus Õunpuu, toimetanud Reeli Ziius. Kujundanud JüriJegorov. Varrak, 2010. 518 lk. Tuleb pidada tõestatuks, et Euroopa, nagu ka Eesti kirjasõna on sündinud tõlkest ning arenenud ja rikastunud suurel määral tõlgete najal. Tõlketekstid toimivad kultuuris originaalidega võrdselt.1 Tõlgete keeleline külg sõltub ennekõike kaasaja kirjakeele üldisest tasemest, kuid mõjutab seda omakorda nii oma plusside kui ka miinustega.

Vaba Eesti suures kirjastamisbuumis, mis soosib tõlkeid ja õigupoolest elabki neilt teenitavast  kasumist, paistab ajuti silma algteoste juhuslikkus. Ehk pidurdaks pisut seda vahutavat voogu see, kui raamatuid valitaks kriitilisema pilguga, ja juhul, kui ei leidu momendil kompetentset tõlkijat, lükataks väljaandmine tulevikku või loobutaks sellest mõttest üldse? Headest tõlkijatest on teatavasti alati puudus. Kui raamatute tootmist dikteerib trükikoja konveier, kui tõlkijale (ja toimetajale) ei jää piisavalt aega süvenemiseks (sest tasu on ka  kehv ja enamasti tõlgitakse mõne teise töö kõrvalt) – või ei nõutagi neilt seda, loomingulisest lähenemisest rääkimata –, siis on tulemus kesine ning hulk vaimutööd raisus. Neist tõlkekirjanduse nurikülgedest on ka Sirbis ja Keele Infolehes korduvalt juttu olnud.²

George Steiner väidab, et „tõlkimine, semantiliste energiate ülekandmine omavahel eristuvate ja vastastikku arusaadamatute keelte vahel, on alati teostatav”. See on  ideaal, mida ka kogemustega tõlkijal on raske pingutuseta saavutada. Enamik meil viimasel aastakümnel ilmunud ilukirjanduse tõlgetest (suure hulga tõttu pole neist vist kellelgi täielikku ülevaadet) paistab siiski olevat heal tasemel, äpardumisi kuulukse leitavat sagedamini „kergemaks” arvatava tarbekirjanduse vallas. Meil on arvukalt andekaid ja pidevalt iseend harivaid, hea „kirjandusliku kuulmisega” (LeiliMaria Kase termin³) tõlkijaid, kelle tekstid ei  jää maha päris-kirjanike omadest. Ühe sellise meistritöö näiteks on kas või seesama George Steineri kõrgvaimse esseekogu briljantne eestindus.⁴

Eesti tõlkekultuuri taseme eest on peetud teadlikku võitlust alates 1960. aastatest. Kaua aega oli keeleharijate peamine mure vene keele mõjude tõrjumine, kuid mitte ainult. Paljude kogenud tõlkijate ja toimetajate kirjapandu on aastakümnete vältel pakkunud  algajaile mõistlikke tõlkimisjuhiseid, mis kehtivad ka tänapäeval, hoolimata asjaolust, et osa toodud tekstinäiteid võivad meile paista sisult vananenud.⁵ Kõige uuematest üllitistest on tähelepanuväärne Anne Lange „Tõlkimise aabits” (Valgus, 2008), õhuke, kuid tuumakas ja vaimukas, nii teooriat kui ka praktilisi näpunäiteid sisaldav „eneseabi kvintessents” igale algajale või seda tööd juba proovinud tõlkijale.

Niisiis peaks meil arenenud kirjakeele,  heade tõlke-eeskujude, hulga abikirjanduse ja sõnaraamatute, samuti ülikoolide tõlkekursuste näol olema tänapäeval tõlketööks (teoreetiliselt) juba piisavalt kandev vundament, nii et algajad ei peaks jalgratast leiutama ning kogenumadki ei tohiks enam lati alt läbi joosta. Ka tähelepanelike ja tarkade toimetajate tõug pole veel päris välja surnud, kuigi neid napib. Paraku näitab elu, et iga konkreetse teose ja uue autori puhul algab uus lahing ning isegi  kogemustega tõlkija töösse võib sekkuda kurikuulus Murphy esimene seadus. Ei mäleta, kes oli see kriitik, kes võrdles esimesena tõlkevigu tõlkjatega, kuid tüütute, visade tõlketotruste sümboliks sobib see hävimatuna näiv võõrumbrohi (Bunias orientalis, tõlkjas ehk Rakvere raibe) kindlasti.

1963. aastal sündinud inglise kultuuriloolase Andrew Hussey raamat „Pariis. Salajane ajalugu” tõotab esmapilgul pakkuda põnevat  lugemist igale prantsuse kultuuri austajale ja muidu ajaloohuvilisele. Teos hõlmab Pariisi üle 2000-aastast kujunemislugu muinaskeltidest tänapäevani. Usaldust äratavad lisatud illustratsioonid, allikaviidete loend, nime- ja aineregister, nagu ühes soliidses ajalooteoses olema peab. Põgusal lehitsemisel näib see teos meenutavat Léon-Paul Fargue’i sädelevat ja intiimset „Pariisi jalakäijat”⁶ ning kohati mõne arutluse puhul Johan Huizinga sügav-keerulist  „Keskaja sügist”⁷ – neid teoseid, muide, autor ka möödaminnes mainib. Raamatusse süvenedes tabab aga vähegi nõudlikumat ja stiilitundlikumat lugejat üks halb üllatus teise järel.

Kuna mul puudub võimalus tutvuda teose ingliskeelse originaaliga, siis käsitlen selle tõlget kujul, nagu see eesti keelde on jõudnud, suutmata teha täpset vahet autori ja tõlkija uperpallidel. (On ju teada, et autori veidrused kirjutatakse tavaliselt  ikka naiivse ja pealiskaudse tõlkija kontosse. Asjatundlikul tõlkijal, kes leiab lausvigu, on aga õigus paluda selgitust autorilt – kui too elus on – või parandada vead ise kas otse tekstis, joonealuses või järelsõnas, olenevalt teose žanrist.) Kohe sissejuhatuses avab Hussey oma kaardid, öeldes, et raamatu eesmärk on „jutustada Pariisi lugu „ohtlike klasside” seisukohalt – mõiste, mida Prantsuse [p.o prantsuse] ajaloolased  kasutavad kirjeldamaks selliseid linna marginaalseid ja õõnestavaid elemente nagu mässajad, hulkurid, immigrandid, seksuaalsed autsaiderid ja kriminaalid, kelle kogemuste lood on vastuolus ametliku ajalooga” (lk 16). Samas nimetab ta üheks oma raamatu inspireerijaks Peter Ackroydi teost „London: The Biography” („Londoni biograafia”). Ta püüab jälgida „Pariisi igavesti muutuvat geograafiat, uurida selle ajalugu ruumis, ajas ja tänaval”. –  Ajalooraamatult rangemat loogikat eeldav lugeja kergitab selle lause peale kulmu …

Ajades meie ajalookirjanduses tundmatu mõiste „ohtlikud klassid” (kas tuleks öelda: asotsiaalid, ühiskonna põhjakiht?) jälgi, avastan hämmastusega, kui logedalt on kasutatud tekstis terminit „klass”: aina „rikkamad klassid”, „Pariisi töölisklassid”, „kaupmeeste klassid”, „intellektuaalide klassid”, koguni „hugenottide klassid” … seal, kus peaks ilmselt  rääkima ühiskonna kihtidest, gruppidest, kogukondadest, seisustest jms. „Linnas endas aga on pariislaste identiteete ammust aega jagatud rangelt hierarhilistesse klassidesse. 18. sajandil luges Louis-Sébastien Mercier kokku üle tosina erineva klassi …” (lk 19). See väide nõudnuks küll tollase ja nüüdisaja terminoloogia asjus kommentaari tõlkijalt või toimetajalt. Aga võib-olla tuleks seda teost pidada ülepea ilukirjanduslikuks oopuseks,  autori fantaasiaks, kus kinnistunud mõistetel ja terminitel pole tähtsust? Täpsustamata, segaseid vihjeid leidub raamatus hulgi. Pariisi vanarooma tsivilisatsiooni säilmete hulgas mainitakse „vomitooriumi” (lk 27), mida ükski turismibrošüür ei tutvusta ja tavalised pariislasedki ei tunne.8 Ja, muide, sõna „termid” kasutatakse reeglina mitmuses!

Lugupidamatusest lugeja vastu kõnelevad ka paljud tõlkimata jäetud prantsus- ja ladinakeelsed  väljendid, mille sisu on siiski oluline ka neile, kes neid keeli ei valda ning kel ka sõnaraamatut käepärast pole. Näiteks on püha Geneviève’i kujutava maali pealkiri tõlkimata – miks küll? Ja „Gallia-Rooma” asemel tarvitatakse ammu mugavamat terminit „galloromaani”! Raamatu tehnilise poole suur ja häiriv probleem on prantsuse isiku- ja kohanimede käänamine. Siin on kenasti hakkama saadud ainult „poole rehkendusega”, täpsemalt  enamiku tumma e-ga lõppevate nimedega: Guise’ide, Louvre’is, Céline’ist, jne. Peaaegu kõik nimed, mille lõpus on hääldumatu s, t või d ja millele samuti tuleb lisada käändelõpp apostroofi appi võttes, on aga krooniliselt valesti. Näiteks: Charlesi – p.o Charles’i, Abélardi – p.o Abélard’i, Flauberti – p.o Flaubert’i, Nordi – p.o Nord’i, Champsi – p.o Champs’i, Toursini – p.o Tours’ini, Vosgesist – p.o Vosges’ist, Templiersist – p.o Templiers’st, Poitiers’i – omastav  kääne p.o Poitiers’; Saints-Innocentsi – p.o Saints-Innocents’i kalmistu, veel parem oleks: Süütalaste kalmistu (mis asus muide Seine’i paremal kaldal, mitte vasakul, nagu kirjas lk 124 ja 152).

Siinkohal toon teose stiili tutvustuseks mõned markantsemad näited. „Kuni roomlaste okupatsioonini elasid pariisid nagu ikka lihtsates majakobarates, mida ümbritsesid loomatarad. Ühiskond  baseerus hõimul, klannil ja otsesel suguvõsal. Olles truud oma nomaadilisele algele, jäid pariisid resoluutselt mittelinlasteks – nad ei ehitanud templeid ja tänavaid – ning urbaniseerusid aeglaselt ja vastumeelselt”(lk 29). „Pariisid ühendasid alati oma kaubanduslikku taipu teispoolsuse igikestva tunnetusega” (lk 28); „Tegelikult aga polnud pariisid sugugi eriti õndsad …” (lk 31). „Caesar ise on märkinud, et gallialased  kummardasid nagu teisedki keldid mitmeid jumalaid. Oma hästi praktiseeritud koloniaalse tuulepäisusega sarnastas ta neid jumalaid nende Rooma vastetega, märkides vaid, et kaubandusjumal Mercurius on tulnud sinnakanti erilisi privileege nautima. Samuti vihjas Caesar pettepiltidele, sümboolsetele kujudele, mis olid mõistatuslikult paigutatud ümber asula. Need polnud mitte Rooma jumalakummardamise vormi imitatsioon, vaid maagilised  embleemid, mis olid mõeldud üleloomulike jõudude ärakasutamiseks ja nende sidumiseks materiaalse maailmaga” (lk 31) – Selle stiili nimi on barokselt vohav kantseliit, kehklev ja naeruväärne. Mida öelda taheti, see jääb lausa hämaraks.

XIII sajandil „… meelitas Pariis ligi õpetlasi, kaupmehi, poliitikuid ja poeete, kes tulid sinna sellepärast, et see linn oli tuntud kui suurte teaduse ja kunsti saavutuste keskus. Nende  kõrge prestiiž, kes õppisid Pariisis õigusteadust või klassikalisi aineid, vastas täielikult illustreeritud käsikirjadele, vitraažidele, skulptuuridele ja Cité saarele Montagne Sainte-Geneviève’ist lõuna poole ja Saint-Germain-des-Prés’st lääne poole püstitatud suurte pühakodade arhitektuurile. Tänavad olid ikka veel räpased, kuid arhitektuur hakkas muutuma suurepäraseks” (lk 81). – Nii mõttekäik kui ka ilmakaared on siin päris sassis …  „Linna keskosas ehitati nüüd hooneid pigem horisontaalselt kui vertikaalselt …” (lk 188); „Hoolimata oma hooletust välimusest, ei uskunud Louis-Philippe neisse, kes väitsid end teda toetavat, ning hoidis võimuohje tugevalt peos” (lk 256). – Niisuguse sõnastusega laused tõmbaksid koolikirjandi hinde kindlasti alla. Kuidas mõista väidet, et Balzaci romaan „šuaanid” saavutas edu „… osaliselt tänu oma sisule, mis nipsutas rojalistliku nostalgia veresoont  Charles X viimasel tuikuval valitsemisaastal …”(lk 269)?

Püüdes jälgida läbi raamatu, milles siis õieti väljendub kavatsus uurida Pariisi „salajast” ajalugu „ohtlike klasside” seisukohalt, tekib mulje, et autor ei armasta üldse teda ometi lummavat linna ning lahkab Pariisi nagu „vana hoora laipa” (vt sissejuhatuse pealkiri). Märksõnadeks on „pori, veri, vägivald ja seks”. „Pariis oli alati olnud joodikute maailm” (lk  188), „Kõrtse oli raske kontrollida ja neis oli võimatu tõhusalt korda pidada: liiderlikkus ja jõudeelu, mida need propageerisid, ohustasid igikestvalt seda moraalset korda, millele preestrid viitasid üldiselt kui „sellele kõige katoliiklikumale linnale”” (lk 189). Niinimetatud „ametlik ajalugu” (autor ei seleta, kust see algab või kus lõpeb) kajastub raamatus otsekui virilas kõverpeeglis. Ajaloo suurkujudest näiteks Chlodovech oli autori  sõnul „Frangi mõrtsukas ja bandiit” ja „Frangi sõdurid tarvitasid vangide kallal rutiinselt pederastlikku vägivalda” (lk 46). Pariisi tänini austatav kaitsepühak Geneviève, kes legendi järgi olevat 451. aastal (mitte 441, nagu autoril kirjas!) palvetamise abil päästnud linna hunnide väe käest, oli „piisavalt leidlik ja külmavereline, et uskuda poliitilise ameti võimu” (lk 50). Tema „… müstitsistlik reputatsioon oli see, mis viis ta oma isa jälgedes linna valitsevate  võimude nõuniku võtmerolli”, „Alguses pariislased umbusaldasid ja põlgasid teda. Mitte kõigile ei avaldanud muljet müstilised väited, mida see pinges kondine ainitise pilguga tüdruk esitas” (lk 51), „Geneviève elas tolle aja kohta erakordselt vanaks (suri 80-aastaselt) ning oli Chlodovechi saabudes 46-aastane [p.o 64aastane] kogenud ja kaval võimumaakler, kes tundis hästi frankide ja teiste ambitsioonikate ja omakasupüüdlike kurjategijate  mõrvarlikke kapriise” (lk 52).

– Aus ajaloolane peaks olema oma hinnangutes neutraalsem ning aitama lugejal vahet teha faktide ja tõlgenduste vahel. XIII sajandi kuninga Louis IX ehk Püha Louis’ kohta saame teada: „Tema vagadus ja lõputu palvetamine tõstsid teda esile ning teda tunti kui kõige pühamat kuningat Kapetingide liinis. Ta paastus pidevalt ja võttis pisut hirmutava askeetliku ilme” (lk 82), „Neurootiline  usufanaatik” … „Louis oli ülimalt askeetlik ning tema dogmatism ja julmus – nagu me näeme, tõi ta Pariisi inkvisitsiooni ja rahastas mitmeid röövellikke ja mõrtsukalikke retki Pühale Maale – polnud Prantsuse kuningale kohased. Seetõttu võiks teda tänapäeval nimetada sarimõrvariks”. – Allikaviidetest paraku ei selgu, kas see on autori isiklik veendumus või tsiteerib ta kedagi. Samas stiilis „kabjahoobid” tabavad kõiki  Prantsusmaa ajaloost tuntud kuningaid ja kuningannasid, kuni nüüdisaja presidentide Mitterrand’i ja Chiracini välja. Oma sauna saavad ka poeedid François Villon („kogenud sahkerdaja ja kõlvatu kurjategija”, lk 118), Arthur Rimbaud, Louis Aragon („halastamatu stalinist”, „vabastamise Robespierre”, lk 417), lauljad Edith Piaf ja Serge Gainsbourg jpt. 

Jättes kõrvale arvukad trükivead (neist pole päris vabad isegi parimad tõlked), tahaksin õiendada tõlke süsteemseid ja olulisemaid eksimusi, mille kaudu võivad edasi levida valevasted ja libafaktid. Näiteks nimedes: Louis Napoléon – p.o Louis-Napoléon (ehk Napoleon  III); Bernard Henri-Lévy – p.o Bernard-Henri Lévy; Gabrielle d’Estrée – p.o d’Estrées; Place de la Grève – p.o Place de Grève; Bouviensi – p.o Bouvines’i lahing. Lk 18: Pariisis ei tegutsenud XIV sajandil mitte „langobardid”, vaid lombardlased.

Lk 22, 177: la fronde ei tähenda prantsuse keeles mitte „kadapulka”, vaid kiviheitelingu, vähemasti XVII sajandi kontekstis.

Lk 48: maire du palais pole mitte „kuninglik perekonnapea”, vaid majordoomus ehk kojaülem. Brunhildi ei hukatud 613. aastal mitte seotuna „ühe kaameli külge”, vaid peru hobuse saba külge!

Lk 61: Charles le Chauve ei olnud „Robertiin”, vaid Karl Suure järeltulija, seega Karoling.

Lk 77: aastal 1180 toimus Philippe II Auguste’i kroonimine, mitte ristimine.

Lk 87, 226: Robert de Sorbon ei asutanud mitte „kolledžit”, vaid kolleegiumi (lad collegium >  pr collège). „Kolledž” sobib tähistama angloameerika tüüpi uuemat õppeasutust, Prantsusmaa ja eriti keskaegse kooli kohta on see sõna eksitav.

Lk 154: Agrippa d’Aubigné luuleteose pealkirja „Les Tragiques” on siiani tõlgitud „Traagilised poeemid”, mitte „Traagilised kujud”.

Lk 165: Henri IV ja tema monumendi hüüdnimi Vert-Galant tähendab vana seelikukütti.

Lk 170: „Saint-Eustache’i kihelkond” – p.o  kogudus, kirikupiirkond. „Kihelkond” on endisaegne Eesti territoriaalne üksus, Prantsusmaa oludesse see sõna ei kõlba.

Lk 171: Henri IV andis Nantes’i edikti aastal 1598 (mitte 1594).

Lk.183: „… parter, kus istusid põhiliselt purjus teenrid ja sõdurid …” – XVI-XVII sajandi teatrites polnud parteris istmeid, seal seisis alamrahvas püsti.

Lk 188 ja mujal on sõna hôtel tõlgitud „mõisahooneks” või „eramõisaks”. See on väär, sest mõis on meie mõistes aadlielamu koos maavaldusega maal, mitte linnas. Õigemad vasted: häärber, linnahäärber, linnapalee, üksikelamu, eramu.

Lk 216 on antud Pariisi elanike arvuks XVIII sajandi keskel 600 000, lk-l 231 aga mainitud, et revolutsiooni eel oli seal 400 000 inimest. Kumba arvu uskuda?

Lk 313: Pariisi Kommuuni aegne populaarne laul  oli „Kirsside aeg” („Le Temps des cerises”, sõnad J.-B. Clément, viis A. Renard), mitte „Kolm kirssi” („Les trois cerises”).

Lk 317 peaks „Place de Goncourt’i” asemel olema Place de la Concorde.

Lk 323 on tõlkijat alt vedanud inglise keele oskus: kunstis räägime skitsidest, mitte „sketšidest”; järgmisel lk-l peaks käima jutt mitmekorruselisest hoonest, mitte „mitmekihilistest põrandatest” (siin on ilmselt eksitanud inglise sõna  floor).

Lk 353: L.-F. Céline’i romaani „Reis öö lõppu” katkendis pole autori värvikast stiilist pärast selle inglise keele kaudu tõlkimist midagi järele jäänud. Heli Seitami adekvaatses tõlkes on selle romaani algus ja isegi sama lõik juba olemas (Vikerkaar 2000, nr 2-3).

Lk 371: ajaleht La Libre Parole polnud mitte „dreyfuslik lehenarts”, vaid vastupidi, antidreyfuslik.

Lk 385: Paul Valéry „kõrge estitsismi” asemel  peaks olema ilmselt „estetism”. Estitsism tähendab eesti keelele omast sõna või lausekonstruktsiooni mõnes muus keeles!

Lk 405 mainitakse vastupanuliikumise rakukesest Inimese Muuseumis Boris Vilde juhtimise all. Teda nimetatakse „keeleteadlaseks ja akadeemikuks”, mis on vale: p.o keeleteadlane ja etnograaf. Põrandaalune ajaleht Résistance asutati aga juba aastal 1940, mitte 1942.

Lk 418: Kirjanik Charles Maurras oli 1945. aastal  77aastane, mitte „ligemale 90-ne”.

Lk 429: pr. k bidonville on eesti keeles „pilpaküla” või inglise laensõnaga „slumm”. Betooniga pole sel mõistel mingit pistmist. Bidon – plekkmannerg, bensiininõu. 

Kurb ja pentsik on nii totaalselt äpardunud raamatut lugemise kõrvalt, tagantjärele toimetada, see on nagu laiba lahkamine. Tõlkijale tuleb lausa kaasa tunda, sest enamik teose küsitavustest on ilmselt pärit autorilt. Ajakirjanik Martin Kala nimetab oma artiklis „Pariis ei unusta” (Postimees, AK 24. IV) Jaanus Õunpuu tõlget „vaimukaks”. On see kiitus või  iroonia, mitte ei saa aru. Tõlge on hea, kui ta on truu autori tekstile ega harrasta trikitamist või iseäratsemist selle arvel. Eelkõige peab tõlkija aga olema truu oma keelele, millesse ta tõlgib, ja arvestama oma kultuurikeskkonda. Martin Kala leiab, et „Hussey on häbitult aus ning paljastab oma avastusi vaimustava huumorimeelega”. Paraku just huumor on see, mis tundub mulle selles raamatus puuduvat. Tooni annab hoopis küüniline sorimine poris ja pahedes,  kerge kahjurõõmu varjundiga. Ning mõtlemise ja ütlemise lohakus. Martin Kala võiks Pariisis kaua elanuna siiski teada, et Eiffeli torn püstitati 1889. aasta maailmanäituseks ja mitte 1900. aastal, nagu ta väidab.       

1 Vt Marek Tamm, Eesti kultuur kui tõlkekultuur: mõned ajaloolised ja statistilised ekskursid. – Diplomaatia 2010, nr 3.

2 T. Boltowsky (3. II 2006), H. Miller ja A. Künstler (31. III 2006), M. Paberit (14. XII 2007), T. Silk (26. II 2010), H. Ots, M. Läänesaar, K. Tergem (19. III 2010).

3 L.-M. Kask, Tõlkimisest. – Looming 1975, nr 11.

4 George Steiner, Valik esseid. Tlk Triinu Pakk. LR 2008, nr 33-34, tsitaat lk 28. (Õiendada tuleks vaid näpuviga prantsuse kriitiku Sainte-Beuve’i nimes.) 

5 U. Liivaku, „Kust king keelt pigistab”, 1972; U. Liivaku, H. Meriste, „Kuidas seda tõlkida”, 1975; E. Kindlam, „Meie igapäevane keel”, 1976; H. Meriste, „Sõnamerel seilates”, 1978 (kõik Valgus); M. Käbin, „Idarindel muutuseta”, Looming 1979, nr 9-10. Värskemaid: U. Liivaku, „Kirjakeel ja kirjasõna” (Eesti Keele Sihtasutus, 1999); seeria „Keelenõuanne soovitab”; R. Pajusalu, „Sõna ja tähendus” (Eesti Keele Sihtasutus, 2009); ajakiri Vikerkaar 2000, nr 2-3.

6 Tõlkinud Signe Ernist, Europeia, 2000.

7 Tõlkinud Mati Sirkel, Varrak, 2007.  8 „Vomitoorium” (lad vomere – ’oksendama’) leidub meil ainult J. Silveti inglise-eesti sõnaraamatus (vomitory); see tähendab vanarooma areeni või teatri avaraid sissepääse, mille kaudu publik kiiresti tribüünidele jõudis ja pärast etendust välja valgus.