Tehisarukus kirjaniku pilguga

Tehislikult kõlava teksti kohta öeldakse, et see on „pastakast välja imetud“ või „literatuurne“. Just niisugune on praegu ka tehisaru loodud kirjandus.

KAUR RIISMAA

Inimene vaatab galeriis maali. Mõmiseb: „Ma oleksin võinud ise ka sellise teha.“ Ilmselgelt ütleja seda kunstiks, kunstiteoseks ei pea. Kunstina tunnustab inimene midagi, mis on väljaspool tema enda ande piire ja käsitööoskusi. Kunst on kõik kättesaamatu, ka sellised asjad, mida üldjuhul kunstiks ei peeta. „On omaette kunst uss õngekonksu otsa panna, iga mees sellega hakkama ei saa.“ On tore nali: selleks et disainerid kaotaksid tehisaru ajastul oma töö, peavad kliendid hakkama täpselt sõnastama, mida nad saada soovivad. Igaüks, kes on pidanud kliendi vastukäivate palvete ja nõudmiste segadikust midagi konkreetset välja lugema, mõistab, et lõpp on kaugel. Ent sellegipoolest – kas tehisaru on võimeline looma kunstiteose? Midagi praktilises mõttes ja olemuslikult kasutut, kuid mis kirjeldab sinu ja minu inimkogemust?

Praktilisus

Vähemalt esialgu sobib näiteks ChatGPT kasutamiseks praktilisel eesmärgil. See komponeerib kiiresti blogipostituse, mida ise tegelikult kirjutada ei viitsi, aga mida on vaja, et veebikülg Google’i otsingutes relevantne oleks. Kui pildipangast ei leia seda täpselt õiget, siis teeb pildi tehisaru. Ses mõttes teeb tehisaru elu lihtsamaks küll: ma ei pea kirjutama copy’t kodulehele, vaid saan tegeleda sellega, mida ma ise pean kunstiks. Teisest küljest saab natukenegi keele- ja pilditundlikum inimene aru, et pildid ja tekst on tehisaru omad, ja see jätab kodulehest odava mulje. Vahendina vajab tehisaru taltsutamist, maitseka tulemuse saavutamiseks põhjalikku ettevalmistust. Ja seni pole ka autoriõiguste osas mingit selget lahendust. Kui kunstiakadeemia teise kursuse maalitudeng töötaks läbi miljoni kunstniku tööd ja varastaks neilt stiilielemente, peaksime teda geeniuseks. Kultuur ongi olemuselt taaskasutus: aastatuhandeid on kordunud samad motiivid, teemad, tegelased ja väljendid. Elementide liikudes keskme ja perifeeria vahel kultuur toimibki. Meile lihtsalt ei meeldi, et varastavad korporatsioonid, kes niikuinii maksustavad internetis iga meie sammu.

Tehisaru(de)l läheb veel natukene aega, enne kui need suudavad kirjutada kirjanduslikult nauditavat teksti, ehkki tehisaru võib kirjanikule abiks olla küll.

NovelAI on põhimõtteliselt mõeldud romaani kirjutamiseks, kuid praegu, märtsis 2024, on ta veel üsna võimetu. NovelAIs kirjutada võib olla frustreeriv, kuna see ei mäleta varasemat lugu ega oska lugu planeerida: tapab ühes stseenis tegelase ja järgmises võtab sama tegelane jälle sõna. NovelAI nõuandvad botid on kena mõte, aga lihtsam on oma lugu ise ära kirjutada.

ChatGPT, nagu nimigi ütleb, sobib vestluspartneriks. Temalt võib paluda viit ideed romaani jaoks. Seejärel anda korralduse kirjutada üks idee lahti struktuuriga „save the cat“, seejärel jaotada see peatükkideks, edasi stseenideks jne, jne. ChatGPT õnn ja õnnetus on selles, et see kipub luiskama – eirama fakte või otse valetama. Kui palun sellelt ideed romaani jaoks, mille tegevus toimub Tallinnas 2020. aasta aprilli alguses, siis saan võluva soovituse kirjutada majanduskonverentsil toimuvast mõrvaloost. Või näiteks noorte näitlejate armastuse lugu, mis leiab aset von Krahli teatris „Tantsivate kaelkirjakute“ esietenduse ajal lava taga. ChatGPT eirab tõsiasja, et 2020. aprilli alguses olid kõik teatrid kinni ja ka konverentse ei peetud. See ei tähenda, et tehisaru ei saaks kasutada teksti loomisel. Vastupidi: ajalugu ja reaalsus ei sega tehisaru, see on autorile pääsetee loogiliste ja igavate lahenduste virvarrist.

On veel ka Novel Crafter, Claude jt, kuid nendega üle õpiküüru nikerdades tekib paratamatult küsimus: miks ma seda teen? Miks ma lihtsalt ei istu ega veritse, nagu Hemingway käskis?

Tehisaru saab edukamalt kasutada autor, kes enne kirjutamist oma lugu põhjalikult kavandab. Planeerides tehisaru abil loo stiili, ajastut, loo võtmesündmusi (story beats) kuni tegelaste juuksevärvini välja, võib koostada tehisarule superprompt’i (superkäsu) ja tehisaru sisuliselt kirjutabki kogu loo sinu eest ära. Aga toimetama pead ikka, palju toimetama, mitu korda katsetama, ja lõpuks loo eesti keeles ümber kirjutama. Mina olen sellise asja jaoks liiga laisk ja pealegi valmistab kirjutamine mulle rõõmu. Kui lugu ei jookse ja ma tunnen ennast loominguliselt laostununa, naudin ma ikkagi kirjutamise protsessi – see on päris, elusolemise tunne.

Miks me seda ilukirjandust siis ikkagi teeme? Kunsti, sh kirjanduse impulss on vajadus midagi teistele inimestele ütelda. Teate vormimiseks teose kujul võib kasutada mitmeid vahendeid: teha intervjuusid, elada ise oma tegelase kombel, kolida mägedesse, maalida või kasutada tehnilisi lahendusi, näiteks tehisaru. Aga see ei muuda impulssi: on mure, rõõm, idee, igatsus. Kunst on inimesele omane viis suhelda. Meid ei huvita niivõrd, mis juhtus tegelikult, vaid kuidas juhtunut näeb näiteks Andrus Kivirähk. Loeme teksti selleks, et tundma saada autorit. Kui millalgi luuakse enesest teadlik tehisaru, mis kirjutab ajaviiteks sonette, siis on sellel alguses kindlasti uudisväärtus – me tahame teada, mis ta asjast arvab. Ent õhtul keerame ikkagi „Rahva oma kaitse“ ajal raadio mängima.

Arbuusi maitse ja märgalad

Tehisaru ei mõista pilte ja videoid luues inimese füüsilise keha eripära, lihaste toimimist, sõrmed on tehisarule midagi äärmiselt müstilist. Jutustatud lugu ei sünni samuti mitte klaviatuuri toksides, vaid kuskil sügavamal kehas. Põnevat stseeni kirjutades nõjatud ekraanile lähemale, silmad lähevad pärani, hoiad puhuti hinge kinni. Samamoodi nagu teisele inimesele lugu jutustades: oled ärgas, tähelepanelik, jälgid, kas sind ikka kuulatakse. Tehisaru kirjutatud tekstides on kehalisus puudu: reavahe lisab robot sellepärast, et niimoodi näevad miljonid luuletused välja, mitte seetõttu, et see on loomulik koht hingata. Tehisaru teab muidugi, mis on daktül või trohheus, aga ta ei tea – ega saagi teada, see pole keelemudeli eesmärk –, kuidas värsimõõt kannab tähendust või mida teeb see kuulaja-lugeja kehaga.

Kirjanduse loomisel ongi keelemudeli peamine häda selles, et see on keelemudel. Isegi modernistlik inimkirjandus ei tule keelest, vaid on aistingute keelde tõlkimise produkt. Tehislikult kõlava teksti kohta öeldakse, et see on „pastakast välja imetud“ või „literatuurne“. Ja selline on praegu ka tehisaru loodud kirjandus. Näiteks kui paluda ChatGPT-l kirjeldada arbuusi maitset, siis ta kasutab sõnu „värske“, „mahlane“, „suvine“ jne. Kirjandusteoses mõjub see lapsikult, ja ega tegelikult meid ei huvitagi, kuidas arbuus päriselt maitseb. „Arbuus maitses nagu too 2007. aasta augustihommik, kui Triin eelviimast korda Marguse maha jättis.“ Meid huvitab, kuidas tegelane, s.t inimene, tajub arbuusi maitset.

Kunstiteos ei kirjelda ainult seda, kuidas me inimestena toimime, millised on sillad meie vahel, vaid tegeleb ka irratsionaalsega, kuristikega. Sellises abjektses situatsioonis ei ole õigeid ja valesid vastuseid. Õigus on nii nendel, näiteks, kes ütlevad, et Estookini ja Parbuse plakatid Tallinna magalatesse ei sobi, kui ka nendel, kelle meelest sobivad. Kunsti roll on tuua inimesed kokku antud teemadel suhtlema, uuesti kokku leppima, mis on meie meelest lubatud ja mis lubamatu. Tumedad hoovused kirjandusteoses liidavad ühise õuduse, vastikuse kaudu: kunstiteos kisub inimesed üksteisest lahku, et tuua esile see, mis meid liidab. See, et ChatGPT keeldub kirjutamast rassistlikku luuletust, on ainult asja pealiskiht. Olemuslik on, et inimene kirjeldab ja inimene loeb tekstis neid asju, millest ta aru ei saa, mis talle pähe ei mahu, ja küsib: miks see nii on, kas teisiti oleks parem? Kui näiteks „Märgalad“ (Charlotte Roche) kirjutanuks keelemudel, poleks sellel olnud niisugust mõju – ilukirjandusteose funktsionaalne element on inimautori olemasolu.

Inimene internetis

Kunst ühendab sind ja mind, kirjanikku ja lugejat. Tänapäeva internetis – üldse, maailmas – jääb järjest vähemaks neid paiku, mille puhul saab kindlasti väita, et jah, see on inimese loodud. Paljude veebilehtede tekstid on kirjutanud tehisaru või siis on inimene neid kirjutades silmas pidanud SEOd, s.t need tekstid on optimeeritud otsingumootorile, algo­ritmile, mitte inimesele. Üksikul inimesel pole ammu enam täit ettekujutust internetist. Ja sellest arusaamist jääb ka järjest vähemaks: 2022. aastal koosnes kogu internetiliiklus 47% ulatuses robotitest, bot’idest. Need on tarkvarajupid, head või halvad, mis kammivad lehekülgi ja otsivad kasulikku teavet.

Võib arvata, et tehisaru arenguga inimese roll internetis väheneb kümnendi lõpuks veelgi. Kümne aasta pärast võib internet välja näha nagu maailm mõnes apokalüptilises filmis: inimesed on koondunud väikestesse algelistesse kommuunidesse, mille ümber on kõrged aiad. Kommuunide vahel tühermaal hulguvad robotid ja otsivad süüa, teavet, kaklevad omavahel ja sigitavad binaarse kuu all uusi roboteid. Niisuguses maailmas on inimkogemuse kirjeldamine muusikas, maalikunstis või kirjanduses sama oluline kui värske õhk, vesi või toit. Kas on võimalik, et tehisaru kirjutab romaani? Muidugi on. Ma usun, et tehisaru mitte ainult ei kirjuta romaani, vaid teeb endale ka autori veebilehekülje, paneb oma raamatu Amazoni müüki, laadib Youtube’i endast dokumentaalfilmi ja reklaamib oma teost ühismeedias. Aga kas meil on seda raamatut vaja? Seda ma ei usu. Kunsti eesmärk pole müüa raamatut, vaid ühendada inimesi.