Suitsu nurk XII –Kristiina Ehini „*sel aastavahetusel Tallinn-Moskva rongis“

JOOSEP SUSI, SAARA LOTTA LINNO

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

1 sel aastavahetusel Tallinn-Moskva rongis
2 ma rüüpan kohvi tassist Ленинград
3 ja vaatan kuidas aknaklaasi taga
4 vaob kõrvalrööbastele снегопад
5
6 „Su käed on proletaarselt karedad“ 
7 nii sosistas mu kallim üle laua
8 ja nõnda tihenevas lumesajus
9 üksteise silmi vaatasime kaua
10
11 neis silmis tuhamägedele üles
12 siis läksime на санках me кататься
13 ja hanges sügavas kus rauges hoog
14 ta küsis minult: „Будешь целоваться?“
15
16 kuid „С новым годом!“ soovis raadiost Jeltsin
17 rong slaavi öösse kihutas kui kelk
18 ja hetkeks ühe raudtee-äärse баба
19 lõi pimedaks ta laternate helk


Viimatine „Suitsu nurk“ vaatles lähemalt Sveta Grigorjeva iroonilist luuletust, kus muu hulgas kritiseeritakse ühiskonnas vohavat stereotüüpset arusaama omast ja võõrast. Kui sedapuhku oleme eritlemiseks valinud teksti Kristiina Ehinilt, võib oletada, et meile vaatab nüüd vastu hoopis teistsugune luule: on ju Grigorjeva ja Ehin paljuski vastandliku kuvandi ja luuletajakäekirjaga. Päris nõnda see siiski pole, sest nende loomingus on ka tuntavaid kokkukõlasid (esmajoones ehk tundlik sotsiaalne närv). Kuni selleni välja, et isegi vilunud luulelugeja võib teksti autoripositsiooni määratlemisel sattuda kimbatusse. Nii pilab Grigorjeva 2017. aastal ilmunud luuletuses asjatundmatut kirjanduskriitikut, kes küll kavatseb head, aga ikka künnab edasi oma-võõra rahvuslikku vagu:

kirjanduskriitik
saadab sulle pärast
meili peale et talle väga meeldisid
su tekstid eriti see
„rongisõiduluuletus“
mille tegelikult kirjutas ehini kristiina
aga seda sa talle ei ütle
las arvab pealegi et juba
20 aastat tagasi
9aastaselt
luuletasid jeltsinist

Kriitik, keda tekstis pilatakse, omistab Grigorjevale Kristiina Ehini luuletuse „*sel aastavahetusel Tallinn-Moskva rongis“, mis ilmus esmalt 1997. aastal ajakirja Vikerkaar veergudel ning taas­trükiti Ehini esikkogus „Kevad Astrahanis“ (2000). Asi pole muidugi väljenduslaadide sarnasuses või selles, et Grigorjeva võiks tõepoolest olla säärase ehinliku silprõhulises värsisüsteemis luuletuse autor. Luuletusest aimub hoopis teine ajend, nimelt põlistab Grigorjeva luuletust trots kriitika kombe vastu pidada eesti ja vene temaatika põimimist vene nimega kirjanike pärusmaaks ja nende peamiseks (et mitte öelda ainsaks) loomingusuunaks. Või isegi nii, et kui juba eesti ja vene temaatika, küllap siis juba ka Grigorjeva. Olgugi et viimastel kuudel ja nädalatel on seda juba korduvalt tehtud, tahaks siingi hüüda Goethe-Sanga häälega: „Lööge maha see koer! Ta on retsensent!“

Niisiis, milline on see „„rongisõiduluuletus“ / mille tegelikult kirjutas ehini kristiina“ ja mille Grigorjeva Sveta kaks kümnendit hiljem uuesti jutuks võtab? Kõigepealt on see muidugi ühissõiduki­luule: on ju rong, on vagun, on lumesadu. Siis on tegemist armastusluuletusega: on suudluskihk ja kiindumus, on kallimgi. Iga stroofiga süveneb ka tunne, et millegipärast kõneldakse siin palju Eestist ja Venemaast: on Jeltsini hääl, on raudteeäärne баба ja pisut vene keeltki. Ehini luuletuse lihtsus ja keerukus, poeetiline tugevus seisnebki selles, kuidas need tähendustasandid põimuvad.

Nagu lõik või peatükk proosatekstis, on üks stroof luules tähenduslik tervik. Kui üritada nende kaudu anda ülevaate luuletuses toimuvast, siis vahest kõige ligipääsetavam tõlgendus on selline: lüüriline lausuja sõidab aastavahetuse paiku rongiga Tallinnast Moskvasse ja vaatab aknast välja (1. stroof), lumesadu tuletab meelde kunagist romantilis-seltsimehelikku koosviibimist kallimaga (2. stroof), silmside toob omakorda meelde, kuidas üheskoos Ida-Virumaal kunagi kelgutati ja võib-olla ka esimest korda suudeldi (3. stroof), vahepeal on kätte jõudnud uus aasta ja kahestroofilise sisekaemusliku osa katkestab Jeltsini uusaastatervitus, mille peale vaatab lüüriline lausuja taas aknast välja (4. stroof). Läheneda võib muidugi mitut moodi. Nii on luuletus loetav ka nõnda, et lausuja ei viibigi rongis, vaid meenutab kohvi rüübates kunagist aastavahetust. Selge pole seegi, kas kallim, kellega koosveedetud aegu meenutatakse, viibib samuti rongis. Ja kui hetkeks ära unustada tegelik autor, võib ka mõelda, et vene keelt kõnelev lausuja sõidab koju tagasi ja meenutab koosviibimisi eestlasest armastatuga. Ehini varast, rohkete sisendusjõuliste aistinguliste elementidega luulet iseloomustabki nägemuslike juurdepääsu­võimaluste mitmekesisus.

Luuletust rütmistavad neli viisikjambilist katrääni, kus ristriimitakse teist ja neljandat värsirida (lisaks esimest ja teist stroofi siduv lõppriim). Neli katrääni on üles ehitatud sarnaselt. Poliitiliselt laetud esimene värsirida avab Eesti-Vene või eesti-slaavi tasandi (vastavalt Tallinn-Moskva, proletaarselt karedad käed, tuhamäed, Jeltsin). Teises värsireas asetatakse see kohakuti isiklikuga (kohvi rüüpamine, kallima sosistus, üheskoos kelgutamine, rongi liikumine öhe). Kolmandas ja neljandas värsireas luuletuse tempo aeglustub (vaadatakse aknast välja, vaadatakse kallima silmi, viibitakse suudluseelses ootuses, vaadatakse aknast välja). Sisuline ja kõlaline rütm püsivad Ehini luuletuses kindlatel rööbastel.

Kristiina Ehini luuletuse ühte rongisõitu, aknaklaasi taha suunatud hõllanduslikku pilku mahuvad Eesti ja Venemaa, mina ja tema, romantika ja poliitika, mahuvad ka paigalolek ja liikumine, möödanik ja tulevik, siin ja seal.

Alar Madisson / Eesti Kirjandusmuuseum

Kui iga stroofi esimene värss seostub vastandlike ideoloogiliste taustsüsteemidega, siis luuletuse tuum seisnebki küsimuses, kuidas üldine ühiskondlik-poliitiline tasand tepitakse isiklik-intiimse suhtega. Ühte rongisõitu, aknaklaasi taha suunatud hõllanduslikku pilku mahuvad Eesti ja Venemaa, mina ja tema, romantika ja poliitika, mahuvad ka paigalolek ja liikumine, möödanik ja tulevik, siin ja seal. Tähendus tekib selliste kaksikjaotuste vahel traageldades, neid omavahel kokku sidudes ja taas lahti rebides.

Vaatame lähemalt. Luuletust raamiva rongisõidu aegruumi (aastavahetus) kätketakse avaramaid ajatasandeid: aeg paisub ja tõmbub kokku, peatub ja tuhiseb edasi. Kui esimene stroof on lausumisolevikus („ma rüüpan“), siis teine ja kolmas on sellesse olevikku mahtuv sisekaemuslik meenutus lihtminevikus („nii sosistas“; „siis läksime“). Neljas stroof naaseb küll lausumisolevikku, aga nüüd juba minevikuvormis („soovis“, „kihutas“, „lõi“).

See on aga üldine ja esmane ajaline ülesehitus. Lähemalt vaadates läheb temporaalsus keerukamaks. Esimese stroofi avavärsis määratletakse ajaline ja ruumiline vahepealsus: lausuja paikneb nii kahe linna (Tallinna ja Moskva) kui ka kahe aasta vahel. Teises reas koondab tähelepanu kirillitsaga markeeritud kohvitass Ленинград, mis lisab Eesti ja Venemaa geograafilisele horisontaalsele suhtele ajalise vertikaalse mõõtme. Nõukoguliku pärandiga linnanimi annab geograafilisele liikumisele ideoloogiliselt laetud minevikuvarjundi, aga venekeelne kiri markeerib ühtlasi, et ollakse pigem juba seal (Venemaal) kui siin (Eestis). Viimast eesmärki kannab ka „Ленинград’iga“ riimitud „снегопад“ – rongiakna taga ei saja enam Eesti, vaid Vene lumi. Seega kehtestatakse esimeses stroofis luuletust läbivad kaksikjaotused – minevik ja tulevik, Eesti ja Venemaa, seesmine ja väline, üksik ja üldine.

Vene lumesajus ilmutab end mälupilt, millega tekst siirdub sisekaemusesse. Seda mehhanismi võib pidada ühissõidukiluulele omaseks: keegi istub rongis, vahib aknast välja ja mõtleb, mida kõike ta seal näeb. Seeläbi kasvab väline kirjeldus üle nii subjektiivseks tundeilma peegelduseks kui ka ühiskondlikuks (allegooriliseks) seisukohavõtuks. Juhan Liiv vaatab eile rongiaknast Eestimaad ja jõuab lõppeks järeldusele vaimuilma hämarusest. Või nagu Hasso Krulli luuletuses, kus „Rongiga Nõmmelt linna sõites / näen tuule käes kuivanud pihlakalehti / ja raudtee ääres igasugust prügi“.

Teises stroofis kirjeldatakse üht mälestust üha pikenevast hetkest kallimaga. Nagu nende noorte armuhullude puhul ikka – ja me kõik teame seda imehästi – jääb aeg seisma, mina ja sina olemegi maailma kese! Üleminek lumesajust minevikuhetke luuakse ka kõlaliselt, kui riimitakse eelmise stroofi viimane sõna „снегопад“ fraasiga „proletaarselt karedad“. Hiljem ilmneb, et tõukepunkt on ka ruumiline – mälestuses sajab samuti lund. Just lund, mitte enam снег’i: erinevalt ülejäänud luuletusest siin stroofis vene keelt ei kasutata. See paigutab sündmuse pigem teekonna algusesse, nimelt Eestisse. Ehini luuletuse stroofid on üksteisega peenelt põimitud: seegi mälupilt peegeldab esimese stroofi visuaalsust (pilk aknast välja ja pilk kallima silmadesse) ja lumesadu. Lausuja istub niisiis rongis, vaatab aknast välja ja meenutab – aga mis aega? Kas kohtumine kallimaga leidis aset kunagi ammu, kusagil mujal? Või just nüüdsama, siin rongis?

Kallima sosin 6. värsireas on tähelepanuväärselt ebaveetlev, ent pragmaatiliselt mõistetav armastusavaldusena. Kui meie sosistaksime kallimale, et tema käed on proletaarselt karedad, siis seaksime ilmselt kahtluse alla edaspidised rongisõidud tollesama kallimaga. Suudlustest rääkimata. Siin öeldakse loomuldasa idüllilist ja pateetilist registrit nõudva armastusavalduse asemel midagi sellist, mis kõlab nagu peidetud solvang. Kommunikatsioonihäiret aga ei toimu: taustsüsteemi erinevused tühistuvad ja nii võivad armuhullude maailmatajus ka proletaarselt karedad käed olla romantika par excellence! Tõsi, fraasi topeltmarkeering lugeja jaoks siiski püsib: olgugi et armastajate kood toimib, säilib sõna „proletaarselt“ ideoloogiline laetus.

Pika silmkontakti kaudu liigutakse kolmandas stroofis staatilisest mälupildist veel sügavamale sisekaemusesse. Kujutluspilt viib meid tuhamägedele ja tuhamäed viivad meid Ida-Virumaale, mis omandab sotsiaal-kultuurilise tähendusvarjundi eesti ja vene kultuuri-, ajaloo- ja maailmataju väljal. Kohamääratlus annab taas mõista luuletust läbivast vahepealsusest, mis kätkeb samal ajal nii vastuolu kui ka leppimist – siin (ja niisama hästi ka seal) tuhamägedel kelgutades polegi (riigi)piirid vahest nii olulised ja ühistki on meil rohkem kui erinevat. Rong on igatahes edasi jõudnud ja kulgeb nüüd (на санках) otsejoones Moskva suunas.

Oleme näinud, kuidas erisuguseid piire (minu ja sinu, oma ja võõra, eesti ja vene, Eesti ja Venemaa, ajaloo ja oleviku vahel) üritatakse nii välja joonistada kui ka ületada. Ületamistaotluse kese paikneb 12. värsireas, kus tähelepanu tõmbab koodide vaheldumine. Kui esimeses stroofis, kus lausuja kohvi rüüpab, tähistas kirillitsa eelkõige mujalolekut, siis nüüd vene ja eesti keel põimuvad, nendevahelised piirid tühistuvad: venekeelse fraasi keskel paikneb eestikeelne lühike asesõna („me“), mis mõnevõrra ebatavaliselt on ka rõhulisel positsioonil. Mitmekeelsus annab siin tunnistust püüust konflikte ja piire paigast loksutada. Armujad on kokku saanud ka puhtkeelelisel tasandil.

14. rea lõpus, kui uljas kelgusõit on lõppenud hanges (mis topeldab ja arendab edasi eelnevalt mitu korda mainitud lumesadu), teeb kallim lausujale vene keeles ettepaneku suudelda. Koodivahetust motiveerib eelmise lõppriimi positsioonil paiknev „кататься“, ent see määratleb ühtlasi kallima paiknemise Eesti-Vene teljel ning seetõttu omandab uue varjundi ka tema seltsimehelik armastusavaldus (osutus proletaarselt karedatele kätele). Kinnistub juba varasemalt tajutud suhe lausuja ja kallima vahel: see kukub otse kahe kultuuri- ja keeleruumi vahele ning lausuja jääb pigem siia (Tallinn, eestlane) ja kallim pigem sinna (Moskva, venelane). Kolmanda stroofiga kehtestatakse kallimate erinevused ja sarnasused: see mikrokosmos kuulub neile mõlemale. Siin (või siis ikkagi seal) ollakse ühtaegu Eestis ja Venemaal, eesti ja vene keeles, õigupoolest ei oma armumise vallas need erisused enam mitte mingisugust tähtsust.

Ent (kujuteldava) suudluseni armunud ei jõua – unelemise katkestab Boriss Nikolajevitš Jeltsini hääl, kes soovib selges vene keeles head uut aastat. Meenub Arvi Siia luuletus „Öisel lainel“ (1963), kus hakatuseks kehtestatakse samuti „igatsetud viiv mis / maailmas ainsana on igatsustest tühi“, kuniks vahele segab sõpruse ja armastuse aadet kuulutav Moskva hääl, mis armunuile „sama võltsilt kostab / kui meile / Lääne propagandasaade“. Kui Siia luuletuses pannakse raadio kinni ja armunud jäetakse suurde vaikusesse, siis Ehini viimases stroofis mina ja sina, kaks armunut, lahutatakse ja neid asendavad Jeltsin ja raudteeäärne баба. Aset leiab kaks pööret: kujutelmadest pärisilma ja vanast aastast uude. Eelnevale intiimsele ja romantilisele sisekaemusele vastandub poliitiliselt laetud raadiohääl, mis sunnib edasi liikuma, jätma seljataha vana aja, vana ruumi ja ehk ka vana armumise. Rauge unelemine, mille poole püüeldi teises ja kolmandas stroofis, asendub rongi kihutamisega. Siin võiks tähele panna sedagi, et hetkeks ei näe me toimuvat enam rangelt lüürilise lausuja silmade läbi. Perspektiiv asetub rongist väljapoole: pilt öhe kihutavast rongist ei avane enam ainult rongivaguni seest. Nihe on kooskõlas ka suudlust takistanud uusaastatervitusega, n-ö pilguga kõrgemalt. Rong ei kihuta muidugi niisama, vaid „kui kelk“, millega luuakse uuesti paralleel armuloo ja rongisõidu vahel, armastuse ja poliitika vahel, oleviku ja mineviku vahel. Kelk-rong kihutab kättesaamatusse slaavi öösse ning hetkelisest armuloost pimestatud lugeja jääb ühes баба’ga rööbaste kõrvale maha.

Kõrvalepõikeks. Kuna luuletus kuulub 2000. aastal ilmunud raamatusse, siis võib-olla polegi see üks suvaline aastavahetus, vaid tegu on ühtlasi julma ja traagilise XX sajandi lõpuga. Võib-olla „On aastasaja lõpp. On öö“? Sellisel juhul annab Jeltsin teada tagasiastumisest: uusaastatervitus on märk uuest sajandist, uutest tuultest ja igasuguse nõukoguliku olemise seljatahajäämisest. Piirid tühistuvad, nagu Viivi Luige luuletuses, kus ta ju samuti esitab küsimusi kaksikjaotuste (nt võim ja vaim) kohta. Grigorjevagi tekstis on just Jeltsin see, kes luuletusest määravana meelde tuletatakse. Sellisel tähendusväljal võiks paigutada Tallinna-Moskva rongisõidu 1999. aasta 31. detsembrisse ehk siis pea kolm aastat pärast luuletuse esmailmumist.

Nagu kõik lugejad suurepäraselt teavad, pole piirid, mida luuletuse vältel iseäranis armunute abil ja armumise kontekstis tühistatakse, kuhugi kadunud. Ja eks anna sellest aimu ka suudlusele vahele seganud Jeltsin. Luuletus ei üritagi sellele vastu vaielda, sest Kristiina Ehini tekst pole mingi õige armastusluuletus, vaid puhtakujuline armumisluuletus. Vaid armumine on sedavõrd võimas narkootikum, milles lahustuvad kõik ühiskondlik-poliitilised taustsüsteemid. Ajalooline paratamatus ise ei kao aga kuhugi, sest rong sõidab ju ikka edasi. Armunu aga on nagu too raudteeäärne баба, kelle laternahelk hetkeks pimestab. Ehini luuletus esitab varjatult kampsunifilosoofilisi küsimusi, mis sobituvad aastasse 2021 päris kenasti. Me teame ja näeme, et konfliktid ja vastuolud iseloomustavad nüüdisühiskonda ja ega noorte armunute pimetähn neid olematuks tee. Aga kui armumisfaas võib konflikti vastandpoolused kokku sõlmida, võib-olla siis polegi konflikt niivõrd paratamatu?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht